Mäed on ilusad, mäed on võimsad ja mäed on ilmselt kõige paremad asjad maailmas peale viilutatud leiba. Eks minus valitseb hetkel ka teatud jooksupohmelus, pisut nukker on. Õnneks hakkab järgeva aasta plaan pisut küpsema ja mägesid tõotab veel korduvalt näha.
 |
| Marato Pirineu 2016. Kusagil 2300m peal. |
Reisi oli planeeritud juba pikemat aega, aga õnneks lõppes plaan ära lennuki maandumisega Barcelona Girona lennuväljale. Hispaanias on üsna lihtne liigelda ja sularahaga vehkides ja ka väikese õnnega olime peale maandumist järgmise päeva pärastlõunal nagu naksti kohal sellises kohas nagu Prullans. Tegemist on Pürneedes mäeküljel oleva külaga, mis asub merepinnast 1096 meetri kõrgusel ja kus elab Wikipedia andmetel 206 inimest ning kus pole mitte midagi peale hotelli ja kolme lehma.
Ettevalmistused
Aklimatiseerusin seal mägedes siis vedelemise ja jalutuskäikudega, reedel oli vaja veel käia Baga-s stardimaterjalidel järel. Käisin hotellis küsimas veel, et ajagu oma kohalik taksojuht välja, läheme käime ära, aga kutt ei vastanud Watsappis hotelli adminile ja oli selline äraootav olukord, mis mul närvi üsna püsti ajas.
Närveldasin seal ja siis kurtsin oma muret Liisile, kes selle peale elegantselt päevitustoolilt püsti tõusis, pühkis päevituskreemised sõrmed puusadele puhtaks ja keksis basseini äärde, kus ta laekus kahekümne nelja sekundi pärast 57 aastase härrasmehega Benjamin, kellega pidi Bagasse saama nagu naksti. No vau, mõni kohe ikka oskab! Suur tänu, kraaps. Konks oli muidugi selles, et Benjamin oli ehtne hispaanlane ja nagu kõik hispaanlased, ei rääkinud sõnagi muud keelt. No pole viga, ma natuke juba oskan.
Kolme tunni pärast sõitsin koos 8 umbkeelse hispaanlasega Baga poole, kaasatuna täielikku hispaaniakeelsesse vestlusesse. Täitsa sain hakkama, kui on vaja rääkida, siis on vaja rääkida! Jõudsime kohale, autod pandi parklasse ja läksime siis numbriväljastuskombinaati. Otseloomulikult ei rääkinud ka seal keegi inglise keelt, no pole viga. "Donde estan los nombres y los numeros?" küsisin mehelt leti taga. "Alli!" sain vastuseks, viipega seina äärde, kus olid siis nimed ja numbrid ilusasti reas. Käisin korra ära, vaatasin: "Märten Mõttus - 2518". Tagasi leti äärde ja teatan siis tähtsa näoga "Dos mil quinentos ocho y.. dieziocho". Meeletu aplaus, ovatsioonid, high fived ja ma sain oma koti nagu naksti kätte. "Y donde esta el equipmentcheck?", hetk kulmukortsutust teiselt poolt letti, aga siis viibati varustusekontrolli poole. Kraaps ja käeviibe minu poolt ja kaapisin teise leti äärde. Sealpool läks kärmelt ja kui mees küsis "Ultra o marato?", "Marato", "Solo chaqueta, por favor". Jakk vaadati üle, kiideti heaks ja mees teatas inglise keeles (!), et võistluse ajal pean seda oranži junni näitama, mis ta mu jaki sisse toppis. No selge pilt.
Ja siis oli minu poolt kõik. Edasised 30 minutit veetsin selle seina ääres, kus mind transportinud hispaanlased kõik vähemalt 600 fotot tegid. Mind veeti ka pildi peale ja nüüd on neil igavesti mälestuseks halvasti hispaania keelt kõnelev eestlane, kelle nimegi nad ei mäleta. No küll need mehed ja naised ikka tegid palju pilte, johhaidii.
Tagasiminek oli vaiksem, ju olid kõik mõttega jooksu juures juba. Benjaminiga leppisin kokku, et 6.30 hommikul saame fuajees kokku ja läheme koos starti.
Õhtu möödus väikeses närvitsemises, aga seda oli oodata. Kell helises hommikul igatahes 5.50 ja ma panin tunked selga, joogipudelid vett täis, kohustuslik kraam kotti ja 6.27 olin fuajees. Benjamin tuli täpselt õigel ajal - 6.48.
Panime ajama, aega kulus kohale jõudmiseks kuskil 5 minutit, hommik oli karge, 6 kraadi vast, ja pilvine. Toppisin kõik asjad selga, mis mul olid, ja polnud viga. Edasi läbi linnakese üles keskväljakule ja seal oli juba 1000 inimest kenasti ootamas. Aeg läks kiiresti, hispaanlased tegid pilte. No tõesti, kui palju pilte on vaja klõpsida! 15 minutit enne starti oli helikopter platsis, eliitinimesed tulid ka kuskilt eraldi limusiiniga, või tulidki kopteriga, kurat teab! Käis meeletu emotsioonide kütmine ja mis siin salata, läksin kaasa, väga mõnus atmosfäär.
Jooks
Linnakest oligi vast 1,2km jagu, siis keerasime koplisse, pisut veel allamäge ja siis hakkas pihta. Tõus hiilis vaikselt vaikselt, esialgu ei saanud arugi, aga pilk hingeldavatele kaaslastele ja tempole näitas, et siin on tegemist juba tõusukesega.
Niimoodi vaikselt kerides see läks, kuni mingi hetk, 6km juures, muutus tõus mõnusaks ülespoole kaldeks, mida võiks võrrelda Hobuka või Lauluväljaku tõusuga, pinnas oli ikka kivid ja muld. Katkematult üles, kord väiksem kalle, kord suurem, õhk on niiske, paks peaaegu. Ronisime korralikku järsku nurka, tee läheb laugemaks, metsapiir paistab. Ees on päike! Oleme pilvest läbi saanud ja puud jäävad selja taha. Vaatan korra vasakule ja vau! - pilved on all, mäed kerkivad neist üles tohutult majesteetlikult, mul jooksid külmajudinad üle selja.
 |
| Pilvst läbi! |
Tõus kestis kestis kuni toitlustuspunktini, mis oli 10km peal, haarasin 4 datlit, tüki šokolaadikooki, topsi koolat ja sõin kõndides. Edasi sai 400m lamedat joosta, ja siis jälle ülespoole.
Vaatan kella, 1550m, ronime. 1750m. Vaatan kumulatiivset tõusu: 800m, mõtlen, oh kurat, alles kolmandik, laseme aga ülespoole. Ronime mööda mäekülge, piilun kella, 2040m, kumulatiivselt 1100m. Nii pool tehtud! Ees paistab lagedat, jess, tõus annab järele! Puud lõppevad ära, vaated on tohutult ilusad.
 |
| Majesteetlikud vaated |
 |
| Tõus jätkub |
Mis aga ei lõppe, on tõus. Läheb järsemaks. Mu ees kõndiv mees haarab taskust ühe kolossaalse šokolaadiga kaetud sõõriku ja hakkab seda pugima. "Kurat, söök!" jõuan mõelda ja haaran kotist veepudeli. "Okei, söön kui laugemaks läheb," mõtlen ja hakkan astuma. Nüüd on tõus nii järsk, et tuleb käed appi võtta, laseme aga ülespoole.
Inimesi on juba mõnusalt hõredalt, jookseme aga kõik seasörki edasi, järsk mäekülg paremal üleval, kuristik vasakul. Taipan, et ma pole ikka veel söönud ja astun 3 sammu ülespoole ning haaran veepudeli ja geelid. Istun, vaatan, söön. Inimesed mööduvad, tükki 10 vast, mina aga iman nagu käsn endasse seda majesteetlikkust, avarust, karmust. No kurat, ilus on siin! Vaatan kella kah, 2200m peal oleme, kummardun veidi ette ja piilun allapoole - siit on päris halb mõte alla kukkuda.
Rada liigub nüüd diagonaalis üle mäe ja teisele poole harja ja keerab üsna horisontaalseks ja taas metsaseks. Kõik kohad on juurikaid ja lehmasitta täis, lasen sörgiga edasi. Jalg on veel üllatavalt hea, enesetunne mitte väga enam, õhku on vähevõitu. Jalad annavad tunda juba, krambieelne seis. Kilomeetreid on läbitud 18 või 19.
Mets saab otsa, läheb avaraks ja ma näen enda ees kuskil 250m kõrgemale kerkivat rada, mis läheb kaugele mäekurule. Inimesed on nagu tikupead, tõusta on veel omajagu. Puud on nüüd täiesti otsas ja puhub vile tuul, paremale poole jäävad mäetipud, mis on alla 100m kõrgemal, kell näitab 2450m kõrgust. Rada on kivine ja järsk, lõhedega, millest tuleb lihtsalt üle karata, ja kui vasakule vaadata, siis on seal tohutu avarus, järsk kukkumine. Mõtlen, et võiks ju pilti teha, aga omal pilt virvendab ja pea käib veidi ringi, ohtlik on. Ühtäkki läheb rada muruseks, langeb natuke allapoole ja eespool näen, kuidas seal on mõned inimesed ja võistlejad kaovad kuskile allapoole.
Kohale jõudes on 21,5km läbitud ja kohtunikud ültevad, et kontrollpunkt, edasi on ainult alla. Jään seisma, istun kivile, joon ära magneesiumi. Kurat, jalad lähevad krampi, kärmelt püsti! Teen paar pilti ja vaatan alla.
 |
| Jooksja kadumas raja kõige järsemale laskumisele |
 |
| Sama koht, vaade teisele poole |
Järgmine kontrollpunkt on 400m allpool ja umbes 1km kaugusel, aga ega siis otse ei saa ju minna! Järsk ja kivine serpentiin viib allapoole, korra ka libastun ja kukun "Esta bien?" Kõlab tagaltpoolt "Todo bien!", vastan kärmelt ja traavin edasi. Jalg peab. Annab märku, et teeb tööd, aga peab. Ma olen päris uhke oma kintsude üle!
Kui 23km punkti jõuan, taipan, et kurat, tõusud on ju praktiliselt läbi! Punktis on korralik laat: hispaanlased teevad pilte, jep, ja söövad, joovad, jutustavad. Mina söön veidi melonit, võtan kaks klaasi koolat ja mõtlen et mis ma siin ikka passin, lähen parem edasi. Kõnnin allapoole ja pööran korra ringi - pildistan seda kõike.
 |
| Valges telgis on 23km vaheajapunk. Jooksjad tulid ülalt vasakult. |
Edasi on üks paras horror, liigun nüüd ka täiesti üksi. Rada õnneks üsna hästi tähistatud ja ära eksida ei pelga. Pealegi on suund nüüd puhtalt alla. Kintsud oma ikka krambieelses seisus, võtan ühe geeli. Olukord paraneb, hakkan jooksma. Jõuan 2km möödudes kellelegi järele, minust möödub sealsamas ka 2 inimest. Jooksen neile järgi ja siis pöördub tee korra ka ülespoole: ronime vast 70m vertikaali, läbi tiheda põõsastiku. Edasi jälle suund alla.
Kintsud tulitavad, jõuan järgi kolmele jooksjale, jään nende temposse. Tagant tuleb veel üks rong, veel 3-4 inimest. Järgneb üsna piinarikas 3-4km, kus geel pole veel mõjuma hakanud, aga seisma jääda on võimatu. Pole kuhugi minna lihtsalt! Rada on kitsas ja järsult alla. Kõik kannatavad, aga jooksevad. Vaatan kella: 29km saab läbi.
Rada läheb korra laiemaks, astun rongist välja hingeldan veidi, joon vett ja siis vaikselt rongile järgi. 300m möödudes olen tagasi pundis ja laseme edasi. Kõrgusmõõdik näitab nüüd 1700m. Huh, Martinell on 34km peal ja 950m kõrgusel.
Rada jätkub, laskumised on pikad. Jään seisma, söön geeli, jälle edasi. Aegamööda läheb tee laiemaks, kõrgus 1400. Tee muutub kruusaks, 400m veel alla vaja minna. 300m veel, asfalt. Või on see betoon, igatahes kõva, tehislik pinnas. Geel on mõjuma hakanud, lendan mäest alla. Kümnete kaupa inimestest mööda, kes sörgib, kes kõnnib, paljud on krampides. Jalad peavad, hästi peavad!
Inimesed ergutavad, 2km veel, siis on toidupunkt! Jess. Tee on järsult alla, lambalaudast läbi, järsud mullased trepid, astmed on nii kõrged, et tuleb hüpata. Inimesed ergutavad meeletult, päris tore. Olen kolmeses rongis ja möödume järjest inimestest.
Kohal! Martelli punkt. 34 kilomeetrit tehtud. Väga väike ala on ja tohutult inimesi, tahket süüa ei taha, aga melon ja koola. Tangin ennast täis ja helistan Liisule. Lobiseme natuke, ütlen, et poolteist tundi ja olen kohal. Kell on 5 tundi ja 16 minutit tiksunud.
Vaikse sörgiga edasi, jõuan järele grupile, kes must telefonikõne ajal möödus ja läheme umbes 6kesi edasi. Tee kerkib aegamööda, kell näitab 1000m kõrgust ja aega 5:16. Laseme aga edasi, raske on, püüan sörkida, aga kisub kõnnile. Eespool mehed lasevad mu mööda, liigun vist nende jaoks liiga krapsakalt. Vaatan kella. 5:16. Kurat, seda numbrit ma olen juba pikalt näinud! Ugh. Olen kella seisma pannud. 20minutit on kadunud. Noh, väga vahet pole, ei lähe sellest olemine paremaks ega halvemaks.
Hakkan sörkima, väga pikalt ei jaksa, jõuame kruusatee peale välja. Kõnnin natuke, jõuan teisele kõndijale järele, mina olen paremas tee servas, tema vasakul. Meie vahelt surub läbi ennast mingi mees, ma ei tea, miks ma arvan, et ta on kindlasti prantslane, aga härra laseb korraliku kõhutuule otse meie vahel, ise jookseb minema. Kurat, haiseb! Öäk!
Tee keerab jõe äärde ja laseme sellisel kergel, peaaegu märkamatul tõusul edasi. 1100m on täis, jõest on vaja korda 4 üle minna ja siis keerab rada järsult üles. 250m vertikaali pooleteise kilomeetriga. Puh. Tuleb minna. Viimane punkt ootab.
Jõuan tõusust üles ja ongi kohe toitlustuspunkt, ma ootasin, et veidi eemal. Igatahes, jälle koola, jälle melon. Otsin seda reklaamitud suppi silmadega, aga ju olen nii taga, et supp on ammu haihtunud. Igatahes mulle pistab käe pihku sinise jakiga mees ja ütleb "Muy bien!", mina vastu et "No hablo mucho espanol". "No problem, the race, you first, me first", "Yeah", vastan mina, mõeldes, et olen teda vist tõesti terve raja ulatuses näinud.
Pikalt ei passi, laen ühe joogipudeli koolat täis ja panen ajama. Hakkan sörkima, jalad löövad krampi, alates säärtest kuni kintsudeni. Jalutan, räägin oma jalgadega. "Olge nüüd, paar kiltsa veel, pidage ikka vastu, hiljem krambitate". Ennäe, kuulavad sõna, krambid hajuvad, võtan ühe geeli lisaks ja hakkan sörkima. Tee viib veidi alla, veidi üles ja siis on üks vähe järsem põks üles, lehmakarjast läbi ja siis järsk pikk laskumine.
Vastik on, aga tuleb joosta. Laskumine saab läbi ja eemalt näen juba, et Bellver jälle paistab. Kintsudele aitas, krambitavad, kõnnin ja jooksen vaheldumisi, päris lukku reisi ei lase, aga kerge ka ei ole.
Selja tagant kostab röökimist. No misasja? Pööran ümber, pika patsiga vana mees jookseb kangete jalgade ja röögib valust. Kõnnib paar sammu, karjatab, hakkab jooksma ja röögib. "Kurat, küll on kange mees", jõuan mõelda ja hakkan jooksma. Finiš paistab, jess, raisk, mõtlen.
Kaare alt läbi, jõudsin alla 7 tunni! 7 tundi on siin mingi näitaja, kuna kõik kes alla 7h lõpetavad, arvatakse "kiirete" hulka ja nad startisid lillade numbritega.
Jooks saab läbi ja ma olen täiesti tühi. Ei, mitte füüsiliselt, vaimselt. Eesmärk on tehtud, edasi on tühjus. Söögiisu ei ole, aga sööki on seal lademetes. Joon puljongit ja passin niisama, vaatan melu. Uskumatu, et võitjad läbisid raja 4h ja minut peale. Pikk tee on veel minna.
Pärast, kui söögiisu oli taastunud, sõin korralikult ja jalutasime koju. 5km ja 100 tõusumeetrit lisaks.
Statistikat
Tõusumeetreid: 2375m
Kilomeetreid: 45,8km
Kõrgeim punkt: 2472m
Madalaim punkt: 980m
1 kommentaar:
Väga tubli!!
Postita kommentaar