teisipäev, 25. oktoober 2016

Jooksuhooaja kokkuvõte

Plaanisin jooksuhooaja kokku võtta Haanja 100ga, ent otsustasin sellest siiski loobuda. Põhjuseks osaliselt eluolu, aga see oleks ümber mängitav, aga suuremalt jaolt siiski taastumine.

Olin jooksnud kuu aja sees 3 maratoni: 11. septembril SEB maraton (3:32), 24. septembril Marato Pirineu (6:57) ja 9. oktoobril Eesti Maastikumaratoni (4:51). See kombo kurnas organismi päris ära ning isegi üsna rahulikult tiksutud Maastikumaraton jättis kintsudele korraliku jälje ja oli mulle raskem kui Püreneedes joostes.

Maastikumaraton

Juba stardist oli plaan võtta rahulikutl ja sõpradega koos mõnuga lõpuni tulla. Väga pikalt ei kirjuta sellest üritusest, aga rada oli ilus, ilm oli mõnus ja esimesed 20km olid üsna mõnusad. 


Vorstipeatus oli fantastiline, mõnuga sõin 2 vorsti ja jõin sooja teed peale, kiiret ju polnud! 

Üldse peatusime igas punktis, sõime ja jõime, ja vaikselt jälle edasi. Jalgades hakkasid tundmused tekkima juba 8. kilomeetril, kintsud väsisid ja polnud enam erilist värskust. Kangeks jäid jalad kuskil 28km peal, edasi oli lihtsalt vaja vaikselt kannatada. Väga hull ei olnud, maastik oli õnneks piisavalt lihtne, krampe karta polnud.


Viimases punktis Vana Tallinnat ei võtnud, kuna minu alkoholitaluvusega oleks ma norinal puu najale magama jäänud. Selle asemel jooksin mõnuga sealt mäest alla, jube tore on lennata. 

Edasi oli paar kiltsa veel ja olime finišis. Mina olin mõõdukalt läbi, jalad valutasid küll. Kaaslased olid oma teisel maratonil, aga nad olid tublid, saime kenasti hakkama.

Hooaja kokkuvõtteks

Kokku jooksin siis päris hulga pikki jookse, trennis tegin väga palju tõuse, arvestuslikult jooksin suvega 16km vertikaalset tõusu, jooksukilomeetreid ei lugenud, keskmiselt tuli sinna 200km kanti kuus. Hakkasin korralikult kellaga jälgima alles augustis, kilometraaž on madal, sest tõesti, kui ainult tõuse teha, siis tulevad horisontaalsed kilomeetrid üsna visalt!

Pikkadest jooksudest läbisin:
Tallinn City Trail (21,1km)
Hiiumaa maraton (42,2km)
Laulasmaa ultra (63,3km)
Rõuge maraton (42,2km)
Põhjasörk (70km)
SEB maraton (42,2km)
Marato Pirineu (45,8km)
Maastikumaraton (43.5km)

Trennides sai samuti päris korduvalt üle 30km joostud ja pea iga nädal üle 20km otsad niikuinii.

Kui tulemusi hinnata, siis ma olen väga rahul ja kuigi ühtegi kiiret jooksu tehtud ei saanud: Viljandis jooksin netoaja ~50 minutit, Pühajärvel ~45 minutit. Päris halb võrreldes eelmise aastaga, aga fookus on teine.

Kui ma jooksmist alustasin 2007 lõpus, oli mul krampidega probleeme juba 20km alates, asi oli päris hull, kui ma pidin jooksma 30 või enam kilomeetrit, alates teisest tunnist olid krambid korralik kadalipp. Isegi 2015 hooajal olin peale kolmandat tundi juba krampidega hädas.

Sel hooajal tehtud tugevad jõutrennid mäkkejooksudena ja pikkade jookusdena on loonud olukorra, kus krambid hakkavad kimbutama alles raskel maastikul peale 5h täitumist. Jõudu on kõvasti rohkem, puhkepulss on hea, tervis on tugevam ja ma taastun pikkadest jooksudest palju palju kiiremini. Peale maratoni võin juba ülejärgmisel päeval rahulikult sörkima minna. Siinkohal oli erandiks Ultra Pirineu, kus mul olid kargud ikka 3 päeva kanged, aga see oli ka kõige pikem ja raskem jooks.

Edasi!

Järgmiseks hooajaks on plaan laias laastus paigas ja mu eesmärk on 2018 siiski Püha Graal ehk UTMB ära teha. Selleks on vaja teha 3 tugevat võistlust, millest 2 on juba välja vaadatud. 

Kui kõik hästi läheb, saan oma punktid järgmine aasta Horvaatiast, Austriast ja Prantsusmaalt kokku. Kui ei, läheb Horvaatia kordamisele ja proovin 2018 kevadel uuesti.

Treeningplaan on juba töös, jalad on juba väsinud, aga tunne on hea ja jaksan küll. Fookus on igatahes paigas ja töö käib.




Kommentaare ei ole: