Kolmapäev, 13. september 2017

Päevad pole vennad ehk SEB maraton 2017

Ma olen nüüdseks kümme aastat vähem või rohkem trenni teinud, järelkasvu sünniga on mõned aastad olnud vahel vähem aktiivsed, aga teadlikult jooksnud olen nüüd kümme viimast aastat.

kui ma midagi selle ajaga õppinud olen, siis on see see, et on paremaid, halvemaid ja väga halbu päevi. Seekordne maraton sattus väga halvale päevale.

Hommikul ärkasin tuikava pea ja null energiatasemega. See iseenesest ei pruugi midagi kolossaalselt halba tähendada, aga võib. Mul nimelt on mingi veider tundlikus madalrõhkkonnale ja peavalusid ja migreene kipun just hallide ilmadega rohkem saama.

Söögiks seekord maisihelbed, ma olen täheldanud, et hullult palju sööma ei pea, rajal kestab mõnede geelidega ära küll, eriti kuna plaanis polnud niigi kihutama minna vaid joosta sinna 3 ja poole tunni peale või veidi aeglasemalt.

Ma elan stardile nii lähedal, et 8.40 astusin uksest välja ja sain sõpraega 8.45 vabaka R kioski ees kokku. Sörkisime mõnisada meetrit veel peale ja oligi stardikordori minek.

Start käis ära ja rahulikult traavides sai minema mindud, esimesed paar kilomeetrit 5:00 tempoga, aga see mu säärele väga ei meeldinud ja lasin natuke tempot alla. Kohtasinrajal ka Steni, kes ilmselt iga ilmaga SEBi maratoni jookseb, taastus teine parasjagu külmetusest ja kuna tema tempo 5:25 /km peale mulle ka sobis, siis koos me jooksime.

Ajasime juttu, ma käisin aegajalt vetsupeatustes ja siis jooksin jälle järgi. Jõudsime Rocca kooli eelsesse teeninduspunkti ja siis ma vaatasin, et pagan, mees kadunud?! Eespool paistis õnneks Vello selg, järgmine ohver ja koos jooksime temaga Kopli poolsaareni, peaaegu tagasipöörde punktini.

Mingi hetk oli hea olla, tõstsin veidi tempot ja jooksin 5:05 ja 5:10 kilomeetrid, see oli aga jalale liig ja hakkasin lonkama. Enesetunne oli kehva ja ühtlasi saabusid ka väga mustad mõtted ja see oli märk, et nüüd on vaja süüa. Kogemus näitab, et kui kehv on olla ja hakkad eksistentsis kahtlema, siis on selle taga suure tõenäosusega lihtsalt madal veresuhkur.

Sõin kohe kaks geeli, enesetunne paranes pisut, aga parem jalg tegi juba täitsa muret. Säär tuikas ja jooksusamm kiskus lonkamiseks. Kui piisavalt palju longata, siis hakkavad ka jalgade lihased teistmoodi tööle, sain 32km peal jõhkra reiekrambi. Vello tuli sel ajal tagalt ja läinud ta oligi. Okei, painutasin välja ja jooksin kössa kössa edasi. Paar kilomeetrit, järgmine kramp. Nats hullem juba, jälle, kangutasin välja ja edasi. Nüüd läks üldine enesetunne juba väga heaks, sest energiat oli aga kiirelt joosta ei saa, säär valutab ja reis ähvardab krampuda.

Vahepeal pidin veel vetsus käima, no küll on alles needus,

Vaikselt ma edasi lasin, 40km peal sain järjekordse mõnusa krambipoisi, see oli päris valus juba. Õnneks oli meeles, et võrreldes mägedes krampis jalgadega oli käesolev lukus reis hellitav nagu suvine soe tuuleiil. Kõndisin paarsada meetrit ja siis lasin juba lõpuni sörki.

Lõpetasin 3:56 ja see oli mu elu aeglaseim (asfaldi)maraton. Ma pean ütlema, et rajal nägi tohutult eneseületusi, pisarates katkestajaid ja korralikku pingutust, ka rõõmu maratonist.

Ise olin seekord nädalaid vaevanud haigusvimma ja haige jalaga eriti kehva ja ega seekord paremini ei saanud. Ootused olid kõrged, trenni olin hästi teinud ja olin valmis ka esimest korda kiiresti maratoni jooksma. Kiire maraton lükkub nüüd igatahes järgmisesse korda ja eks siis paistab.

Enda jaoks olen peaeesmärgiks võtnud joosta veel vähemalt 50 aastat, see on kõige ülem ja ennast lõhkuda ei ole vaja. Võib-olla vahel ja natukene ainult.

Esmaspäev, 4. september 2017

"Issi teeme võidu sinna kujuni" ehk ise olen loll

Nonii. Plaanisin suure hurraaga SEB maratoni ette võtta peale ultrate ära jooksmist, et siis korralikult trenni teha.

Peale Austrias käiku võtsin kaheks nädalaks aja maha, jooksin rahulikult ja vähe, ning siis hakkasin SEB jaoks süstemaatiliselt valmistuma.

Kõigepealt oli vaja plaani. Mälusopist meenus, et Hal Higdon on kõva kärbes ja tema trennikavad on päris head. Mõeldud tehtud, kaevasin välja tema "Marathon training for advanced runners vol. 1", lugesin kalendrist, et maratoninin on 8 nädalat ja võtsin ette siis viimased kaheksa nädalat. Ettevalmistavad trennid, ehk siis oluline osa, jäi siis tegemata.

Samm oli julge, aga olin veendunud, et mul on päris hea põhi all selle viimase kahkes nädala läbimiseks. Kes vaadata ei viitsi, siis seal on 3x 30km jooksu, 3x 20km jooksu ja 6x 16km jooksu, kusjuures sealt 3 korda on maratonitempos. Lisaks 6x lõike või mäkkejookse või tempot.

Egas midagi, hakkame laduma. Ja ladusingi, ilusti ladusin, kõik toimis, olek läks paremaks, pulss madalamaks, tempod paremaks. Oma 16km testjooksud kütsin 4:07 ja 4:09 läbi, kusjuures pulss oli nibin nabin 160bpm, isegi varu oli sees!

Jah, viimase raske nädala jooksul olin väga väsinud, kuidagi raske minek oli, jätsin ära isegi neljapäevased 800m lõigutrenni, et pikaks nädalavahetuseks vormis olla.

Laupäeval läksin vihmasajus õue, jooksin kilomeetri soojaks ja siis hakkasin oma 16km tempot kütma. 3:58 ja 4:15 vahel (olenevalt mis suunas kilomeeter oli, kergel kaldel üles või alla) need ringid läksid. Olek oli päris halb, tundsin, et mingi asi mu sees kollitab, lisaks hakkas parem säär jooksu ajal pingesse minema. No mingu, pole hullu, järgmine kiire jooks on alles 5 päeva pärast. Lõpetasin 1:04 ja 4:09 /km keskmisega, pulss oli üsna madal ikkagi 161 keskmiselt.

Õhtu poole läksin  lastega sünnipäevale, tagasi tulles läbi hirvepargi jalutades, Poska kuju juurde viival tõusunukil ütles poiss need kuulsad sõnad, "Issi, teeme sinna kujuni võidu" ja pani jooksu. Mõtlesin murdosa sekundit ja siis spurtisin järele.

Pinges säär ja järsk liigutus andsid sellise toreda efekti, et sääres käis selline "plõnn" ja korras. Käiagi ei saanud. Kes rullis oma jalad tol laupäeval peale jooksu ära? Mina mitte! Kurat.

Sellest on nüüd kaks nädalat möödas, säär on endiselt valus. Esimene nädal ma ei saanud lonkamata käiagi, siis hakkas valu ära kaduma. Käisin tegin 2km sörki, siis päev vahele, siis 4km sörki. Jälle päev vahele ja siis juba 6km. Hakkas paranema. Siis 10km ja see oli liiast, lõi valu jälle sisse ja sääre täiesti kangeks. Olen teda nüüd rullinud ja mudinud, valu on kõndides ära kadunud aga järske liigutusi teha ikka ei saa, ehk siis kiire maratoniga on raudselt kööga.

Jääb siis aeglane maraton. Okei, sellega on ka huvitav teema. Teadupärast, liiga järsult ja liiga kiiresti trennikoormusi vähendades võib keha huvitavalt reageerida. Minule näiteks lõi parema kõrva valusaks, tõi nohu ja kurguvalu. Koi ühest kõrvast ära läks, lõi teise kõrva. Nüüdseks on kõrvust ära kadfunud, aga unevajadus on hullult suur, pulss puhkeolekus on üle 60 (!) ja peale tööpäeva lõppu tahaks ainutl magada.

Ehk siis mul on tunne, et kui aeglast maratoni ka ei saa joosta, siis tuleb väga aeglane maraton teha, õigemini lähen jälle turisti mängima. Šallalaaa ja trallallaa 3:30 grupis ma ilmselt kulgen, kui olek on kehvem, siis kulgen veel tagapool. Kui parem, siis noh, kuskil ma ikka tuterdan. Start on ukse eest ju praktiliselt, pilet taskus, tuleb ikka minna!

Seega, lihashooldus, eriti kui kõvad trennid käsil, on ikka abiks küll. Rull on olemas ja kogu selle olukorra põhjustas iseenda lollus. Kiire maraton siis tuleb tulevikku lükata, näiteks Hiiumal on hea joosta, täitsa mõeldav.

Mis sügis veel toob, ei tea, püüan oma jalaga sõbraks saada jälle ja siis saab veel ühtteist joosta. Täitsa võimalik et ka H100 läbima, aga see on veel lahtine. UTMB CCC jaoks on vaja üks 4 või 5 punnine võistlus ära teha, selleks sobib 2018 Laulasmaa jooks kah.

Olge terved!