Teisipäev, 25. oktoober 2016

Jooksuhooaja kokkuvõte

Plaanisin jooksuhooaja kokku võtta Haanja 100ga, ent otsustasin sellest siiski loobuda. Põhjuseks osaliselt eluolu, aga see oleks ümber mängitav, aga suuremalt jaolt siiski taastumine.

Olin jooksnud kuu aja sees 3 maratoni: 11. septembril SEB maraton (3:32), 24. septembril Marato Pirineu (6:57) ja 9. oktoobril Eesti Maastikumaratoni (4:51). See kombo kurnas organismi päris ära ning isegi üsna rahulikult tiksutud Maastikumaraton jättis kintsudele korraliku jälje ja oli mulle raskem kui Püreneedes joostes.

Maastikumaraton

Juba stardist oli plaan võtta rahulikutl ja sõpradega koos mõnuga lõpuni tulla. Väga pikalt ei kirjuta sellest üritusest, aga rada oli ilus, ilm oli mõnus ja esimesed 20km olid üsna mõnusad. 


Vorstipeatus oli fantastiline, mõnuga sõin 2 vorsti ja jõin sooja teed peale, kiiret ju polnud! 

Üldse peatusime igas punktis, sõime ja jõime, ja vaikselt jälle edasi. Jalgades hakkasid tundmused tekkima juba 8. kilomeetril, kintsud väsisid ja polnud enam erilist värskust. Kangeks jäid jalad kuskil 28km peal, edasi oli lihtsalt vaja vaikselt kannatada. Väga hull ei olnud, maastik oli õnneks piisavalt lihtne, krampe karta polnud.


Viimases punktis Vana Tallinnat ei võtnud, kuna minu alkoholitaluvusega oleks ma norinal puu najale magama jäänud. Selle asemel jooksin mõnuga sealt mäest alla, jube tore on lennata. 

Edasi oli paar kiltsa veel ja olime finišis. Mina olin mõõdukalt läbi, jalad valutasid küll. Kaaslased olid oma teisel maratonil, aga nad olid tublid, saime kenasti hakkama.

Hooaja kokkuvõtteks

Kokku jooksin siis päris hulga pikki jookse, trennis tegin väga palju tõuse, arvestuslikult jooksin suvega 16km vertikaalset tõusu, jooksukilomeetreid ei lugenud, keskmiselt tuli sinna 200km kanti kuus. Hakkasin korralikult kellaga jälgima alles augustis, kilometraaž on madal, sest tõesti, kui ainult tõuse teha, siis tulevad horisontaalsed kilomeetrid üsna visalt!

Pikkadest jooksudest läbisin:
Tallinn City Trail (21,1km)
Hiiumaa maraton (42,2km)
Laulasmaa ultra (63,3km)
Rõuge maraton (42,2km)
Põhjasörk (70km)
SEB maraton (42,2km)
Marato Pirineu (45,8km)
Maastikumaraton (43.5km)

Trennides sai samuti päris korduvalt üle 30km joostud ja pea iga nädal üle 20km otsad niikuinii.

Kui tulemusi hinnata, siis ma olen väga rahul ja kuigi ühtegi kiiret jooksu tehtud ei saanud: Viljandis jooksin netoaja ~50 minutit, Pühajärvel ~45 minutit. Päris halb võrreldes eelmise aastaga, aga fookus on teine.

Kui ma jooksmist alustasin 2007 lõpus, oli mul krampidega probleeme juba 20km alates, asi oli päris hull, kui ma pidin jooksma 30 või enam kilomeetrit, alates teisest tunnist olid krambid korralik kadalipp. Isegi 2015 hooajal olin peale kolmandat tundi juba krampidega hädas.

Sel hooajal tehtud tugevad jõutrennid mäkkejooksudena ja pikkade jookusdena on loonud olukorra, kus krambid hakkavad kimbutama alles raskel maastikul peale 5h täitumist. Jõudu on kõvasti rohkem, puhkepulss on hea, tervis on tugevam ja ma taastun pikkadest jooksudest palju palju kiiremini. Peale maratoni võin juba ülejärgmisel päeval rahulikult sörkima minna. Siinkohal oli erandiks Ultra Pirineu, kus mul olid kargud ikka 3 päeva kanged, aga see oli ka kõige pikem ja raskem jooks.

Edasi!

Järgmiseks hooajaks on plaan laias laastus paigas ja mu eesmärk on 2018 siiski Püha Graal ehk UTMB ära teha. Selleks on vaja teha 3 tugevat võistlust, millest 2 on juba välja vaadatud. 

Kui kõik hästi läheb, saan oma punktid järgmine aasta Horvaatiast, Austriast ja Prantsusmaalt kokku. Kui ei, läheb Horvaatia kordamisele ja proovin 2018 kevadel uuesti.

Treeningplaan on juba töös, jalad on juba väsinud, aga tunne on hea ja jaksan küll. Fookus on igatahes paigas ja töö käib.




Kolmapäev, 5. oktoober 2016

Ultra Pirineu Marathon 2016

Üks aasta eesmärke on nüüd tehtud, Marato Pirineu joostud, ja mis siin salata, minus valitseb mõõduka suurusega tühimik. Tahan tagasi mägedesse!

Mäed on ilusad, mäed on võimsad ja mäed on ilmselt kõige paremad asjad maailmas peale viilutatud leiba. Eks minus valitseb hetkel ka teatud jooksupohmelus, pisut nukker on. Õnneks hakkab järgeva aasta plaan pisut küpsema ja mägesid tõotab veel korduvalt näha.

Marato Pirineu 2016. Kusagil 2300m peal.
Aga nüüd algusest peale.

Reisi oli planeeritud juba pikemat aega, aga õnneks lõppes plaan ära lennuki maandumisega Barcelona Girona lennuväljale. Hispaanias on üsna lihtne liigelda ja sularahaga vehkides ja ka väikese õnnega olime peale maandumist järgmise päeva pärastlõunal nagu naksti kohal sellises kohas nagu Prullans. Tegemist on Pürneedes mäeküljel oleva külaga, mis asub merepinnast 1096 meetri kõrgusel ja kus elab Wikipedia andmetel 206 inimest ning kus pole mitte midagi peale hotelli ja kolme lehma.

Ettevalmistused


Koht sai valitud selle pärast, et 4 päeva pärast antakse start Bellver de Cerdanya keskväljakult 45,8km pikkusele mägimaratonile. Marato Pirineu 2016. Olin selleks võistluseks üsna põhjalikutl valistunud, jooksnud üle 10 vertikaalse kilomeetri ja teinud üsna palju kintse toonustavaid treeninguid. Etteruttavalt võib öelda, et sellest oli korralikult abi.

Aklimatiseerusin seal mägedes siis vedelemise ja jalutuskäikudega, reedel oli vaja veel käia Baga-s stardimaterjalidel järel. Käisin hotellis küsimas veel, et ajagu oma kohalik taksojuht välja, läheme käime ära, aga kutt ei vastanud Watsappis hotelli adminile ja oli selline äraootav olukord, mis mul närvi üsna püsti ajas.

Närveldasin seal ja siis kurtsin oma muret Liisile, kes selle peale elegantselt päevitustoolilt püsti tõusis, pühkis päevituskreemised sõrmed puusadele puhtaks ja keksis basseini äärde, kus ta laekus kahekümne nelja sekundi pärast 57 aastase härrasmehega Benjamin, kellega pidi Bagasse saama nagu naksti. No vau, mõni kohe ikka oskab! Suur tänu, kraaps. Konks oli muidugi selles, et Benjamin oli ehtne hispaanlane ja nagu kõik hispaanlased, ei rääkinud sõnagi muud keelt. No pole viga, ma natuke juba oskan.

Kolme tunni pärast sõitsin koos 8 umbkeelse hispaanlasega Baga poole, kaasatuna täielikku hispaaniakeelsesse vestlusesse. Täitsa sain hakkama, kui on vaja rääkida, siis on vaja rääkida! Jõudsime kohale, autod pandi parklasse ja läksime siis numbriväljastuskombinaati. Otseloomulikult ei rääkinud ka seal keegi inglise keelt, no pole viga. "Donde estan los nombres y los numeros?" küsisin mehelt leti taga. "Alli!" sain vastuseks, viipega seina äärde, kus olid siis nimed ja numbrid ilusasti reas. Käisin korra ära, vaatasin: "Märten Mõttus - 2518". Tagasi leti äärde ja teatan siis tähtsa näoga "Dos mil quinentos ocho y.. dieziocho". Meeletu aplaus, ovatsioonid, high fived ja ma sain oma koti nagu naksti kätte. "Y donde esta el equipmentcheck?", hetk kulmukortsutust teiselt poolt letti, aga siis viibati varustusekontrolli poole. Kraaps ja käeviibe minu poolt ja kaapisin teise leti äärde. Sealpool läks kärmelt ja kui mees küsis "Ultra o marato?", "Marato", "Solo chaqueta, por favor". Jakk vaadati üle, kiideti heaks ja mees teatas inglise keeles (!), et võistluse ajal pean seda oranži junni näitama, mis ta mu jaki sisse toppis. No selge pilt.

Ja siis oli minu poolt kõik. Edasised 30 minutit veetsin selle seina ääres, kus mind transportinud hispaanlased kõik vähemalt 600 fotot tegid. Mind veeti ka pildi peale ja nüüd on neil igavesti mälestuseks halvasti hispaania keelt kõnelev eestlane, kelle nimegi nad ei mäleta. No küll need mehed ja naised ikka tegid palju pilte, johhaidii.

Tagasiminek oli vaiksem, ju olid kõik mõttega jooksu juures juba. Benjaminiga leppisin kokku, et 6.30 hommikul saame fuajees kokku ja läheme koos starti.

Õhtu möödus väikeses närvitsemises, aga seda oli oodata. Kell helises hommikul igatahes 5.50 ja ma panin tunked selga, joogipudelid vett täis, kohustuslik kraam kotti ja 6.27 olin fuajees. Benjamin tuli täpselt õigel ajal - 6.48.

Panime ajama, aega kulus kohale jõudmiseks kuskil 5 minutit, hommik oli karge, 6 kraadi vast, ja pilvine. Toppisin kõik asjad selga, mis mul olid, ja polnud viga. Edasi läbi linnakese üles keskväljakule ja seal oli juba 1000 inimest kenasti ootamas. Aeg läks kiiresti, hispaanlased tegid pilte. No tõesti, kui palju pilte on vaja klõpsida! 15 minutit enne starti oli helikopter platsis, eliitinimesed tulid ka kuskilt eraldi limusiiniga, või tulidki kopteriga, kurat teab! Käis meeletu emotsioonide kütmine ja mis siin salata, läksin kaasa, väga mõnus atmosfäär.

Jooks


Kell 8.00 käis stardipauk ja terve see mass tormas minema. Olin üsna ees, kuskil 8-10 rida vast, ja jooksin esimese kilomeetri 4.25-ga. Hõuli mõuli jõudsin mõelda, teine mõte oli see, et see on kõik ju allamäge olnud siiani, kolmas mõte oli, et kurat, mägi paistab! Teine kilomeeter oli 5.25 juba, asi normaliseerus.

Linnakest oligi vast 1,2km jagu, siis keerasime koplisse, pisut veel allamäge ja siis hakkas pihta. Tõus hiilis vaikselt vaikselt, esialgu ei saanud arugi, aga pilk hingeldavatele kaaslastele ja tempole näitas, et siin on tegemist juba tõusukesega.

Niimoodi vaikselt kerides see läks, kuni mingi hetk, 6km juures, muutus tõus mõnusaks ülespoole kaldeks, mida võiks võrrelda Hobuka või Lauluväljaku tõusuga, pinnas oli ikka kivid ja muld. Katkematult üles, kord väiksem kalle, kord suurem, õhk on niiske, paks peaaegu. Ronisime korralikku järsku nurka, tee läheb laugemaks, metsapiir paistab. Ees on päike! Oleme pilvest läbi saanud ja puud jäävad selja taha. Vaatan korra vasakule ja vau! - pilved on all, mäed kerkivad neist üles tohutult majesteetlikult, mul jooksid külmajudinad üle selja.


Pilvst läbi!

Tõus kestis kestis kuni toitlustuspunktini, mis oli 10km peal, haarasin 4 datlit, tüki šokolaadikooki, topsi koolat ja sõin kõndides. Edasi sai 400m lamedat joosta, ja siis jälle ülespoole.

Vaatan kella, 1550m, ronime. 1750m. Vaatan kumulatiivset tõusu: 800m, mõtlen, oh kurat, alles kolmandik, laseme aga ülespoole. Ronime mööda mäekülge, piilun kella, 2040m, kumulatiivselt 1100m. Nii pool tehtud! Ees paistab lagedat, jess, tõus annab järele! Puud lõppevad ära, vaated on tohutult ilusad.

Majesteetlikud vaated

Tõus jätkub

Mis aga ei lõppe, on tõus. Läheb järsemaks. Mu ees kõndiv mees haarab taskust ühe kolossaalse šokolaadiga kaetud sõõriku ja hakkab seda pugima. "Kurat, söök!" jõuan mõelda ja haaran kotist veepudeli. "Okei, söön kui laugemaks läheb," mõtlen ja hakkan astuma. Nüüd on tõus nii järsk, et tuleb käed appi võtta, laseme aga ülespoole.

Inimesi on juba mõnusalt hõredalt, jookseme aga kõik seasörki edasi, järsk mäekülg paremal üleval, kuristik vasakul. Taipan, et ma pole ikka veel söönud ja astun 3 sammu ülespoole ning haaran veepudeli ja geelid. Istun, vaatan, söön. Inimesed mööduvad, tükki 10 vast, mina aga iman nagu käsn endasse seda majesteetlikkust, avarust, karmust. No kurat, ilus on siin! Vaatan kella kah, 2200m peal oleme, kummardun veidi ette ja piilun allapoole - siit on päris halb mõte alla kukkuda.


Rada liigub nüüd diagonaalis üle mäe ja teisele poole harja ja keerab üsna horisontaalseks ja taas metsaseks. Kõik kohad on juurikaid ja lehmasitta täis, lasen sörgiga edasi. Jalg on veel üllatavalt hea, enesetunne mitte väga enam, õhku on vähevõitu. Jalad annavad tunda juba, krambieelne seis. Kilomeetreid on läbitud 18 või 19.

Mets saab otsa, läheb avaraks ja ma näen enda ees kuskil 250m kõrgemale kerkivat rada, mis läheb kaugele mäekurule. Inimesed on nagu tikupead, tõusta on veel omajagu. Puud on nüüd täiesti otsas ja puhub vile tuul, paremale poole jäävad mäetipud, mis on alla 100m kõrgemal, kell näitab 2450m kõrgust. Rada on kivine ja järsk, lõhedega, millest tuleb lihtsalt üle karata, ja kui vasakule vaadata, siis on seal tohutu avarus, järsk kukkumine. Mõtlen, et võiks ju pilti teha, aga omal pilt virvendab ja pea käib veidi ringi, ohtlik on. Ühtäkki läheb rada muruseks, langeb natuke allapoole ja eespool näen, kuidas seal on mõned inimesed ja võistlejad kaovad kuskile allapoole.

Kohale jõudes on 21,5km läbitud ja kohtunikud ültevad, et kontrollpunkt, edasi on ainult alla. Jään seisma, istun kivile, joon ära magneesiumi. Kurat, jalad lähevad krampi, kärmelt püsti! Teen paar pilti ja vaatan alla.

Jooksja kadumas raja kõige järsemale laskumisele

Sama koht, vaade teisele poole


Järgmine kontrollpunkt on 400m allpool ja umbes 1km kaugusel, aga ega siis otse ei saa ju minna! Järsk ja kivine serpentiin viib allapoole, korra ka libastun ja kukun "Esta bien?" Kõlab tagaltpoolt "Todo bien!", vastan kärmelt ja traavin edasi. Jalg peab. Annab märku, et teeb tööd, aga peab. Ma olen päris uhke oma kintsude üle!

Kui 23km punkti jõuan, taipan, et kurat, tõusud on ju praktiliselt läbi! Punktis on korralik laat: hispaanlased teevad pilte, jep, ja söövad, joovad, jutustavad. Mina söön veidi melonit, võtan kaks klaasi koolat ja mõtlen et mis ma siin ikka passin, lähen parem edasi. Kõnnin allapoole ja pööran korra ringi - pildistan seda kõike.

Valges telgis on 23km vaheajapunk. Jooksjad tulid ülalt vasakult.


Edasi on üks paras horror, liigun nüüd ka täiesti üksi. Rada õnneks üsna hästi tähistatud ja ära eksida ei pelga. Pealegi on suund nüüd puhtalt alla. Kintsud oma ikka krambieelses seisus, võtan ühe geeli. Olukord paraneb, hakkan jooksma. Jõuan 2km möödudes kellelegi järele, minust möödub sealsamas ka 2 inimest. Jooksen neile järgi ja siis pöördub tee korra ka ülespoole: ronime vast 70m vertikaali, läbi tiheda põõsastiku. Edasi jälle suund alla.

Kintsud tulitavad, jõuan järgi kolmele jooksjale, jään nende temposse. Tagant tuleb veel üks rong, veel 3-4 inimest. Järgneb üsna piinarikas 3-4km, kus geel pole veel mõjuma hakanud, aga seisma jääda on võimatu. Pole kuhugi minna lihtsalt! Rada on kitsas ja järsult alla. Kõik kannatavad, aga jooksevad. Vaatan kella: 29km saab läbi.

Rada läheb korra laiemaks, astun rongist välja hingeldan veidi, joon vett ja siis vaikselt rongile järgi. 300m möödudes olen tagasi pundis ja laseme edasi. Kõrgusmõõdik näitab nüüd 1700m. Huh, Martinell on 34km peal ja 950m kõrgusel.

Rada jätkub, laskumised on pikad. Jään seisma, söön geeli, jälle edasi. Aegamööda läheb tee laiemaks, kõrgus 1400. Tee muutub kruusaks, 400m veel alla vaja minna. 300m veel, asfalt. Või on see betoon, igatahes kõva, tehislik pinnas. Geel on mõjuma hakanud, lendan mäest alla. Kümnete kaupa inimestest mööda, kes sörgib, kes kõnnib, paljud on krampides. Jalad peavad, hästi peavad!

Inimesed ergutavad, 2km veel, siis on toidupunkt! Jess. Tee on järsult alla, lambalaudast läbi, järsud mullased trepid, astmed on nii kõrged, et tuleb hüpata. Inimesed ergutavad meeletult, päris tore. Olen kolmeses rongis ja möödume järjest inimestest.

Kohal! Martelli punkt. 34 kilomeetrit tehtud. Väga väike ala on ja tohutult inimesi, tahket süüa ei taha, aga melon ja koola. Tangin ennast täis ja helistan Liisule. Lobiseme natuke, ütlen, et poolteist tundi ja olen kohal. Kell on 5 tundi ja 16 minutit tiksunud.

Vaikse sörgiga edasi, jõuan järele grupile, kes must telefonikõne ajal möödus ja läheme umbes 6kesi edasi. Tee kerkib aegamööda, kell näitab 1000m kõrgust ja aega 5:16. Laseme aga edasi, raske on, püüan sörkida, aga kisub kõnnile. Eespool mehed lasevad mu mööda, liigun vist nende jaoks liiga krapsakalt. Vaatan kella. 5:16. Kurat, seda numbrit ma olen juba pikalt näinud! Ugh. Olen kella seisma pannud. 20minutit on kadunud. Noh, väga vahet pole, ei lähe sellest olemine paremaks ega halvemaks.

Hakkan sörkima, väga pikalt ei jaksa, jõuame kruusatee peale välja. Kõnnin natuke, jõuan teisele kõndijale järele, mina olen paremas tee servas, tema vasakul. Meie vahelt surub läbi ennast mingi mees, ma ei tea, miks ma arvan, et ta on kindlasti prantslane, aga härra laseb korraliku kõhutuule otse meie vahel, ise jookseb minema. Kurat, haiseb! Öäk!

Tee keerab jõe äärde ja laseme sellisel kergel, peaaegu märkamatul tõusul edasi. 1100m on täis, jõest on vaja korda 4 üle minna ja siis keerab rada järsult üles. 250m vertikaali pooleteise kilomeetriga. Puh. Tuleb minna. Viimane punkt ootab.

Jõuan tõusust üles ja ongi kohe toitlustuspunkt, ma ootasin, et veidi eemal. Igatahes, jälle koola, jälle melon. Otsin seda reklaamitud suppi silmadega, aga ju olen nii taga, et supp on ammu haihtunud. Igatahes mulle pistab käe pihku sinise jakiga mees ja ütleb "Muy bien!", mina vastu et "No hablo mucho espanol". "No problem, the race, you first, me first", "Yeah", vastan mina, mõeldes, et olen teda vist tõesti terve raja ulatuses näinud.

Pikalt ei passi, laen ühe joogipudeli koolat täis ja panen ajama. Hakkan sörkima, jalad löövad krampi, alates säärtest kuni kintsudeni. Jalutan, räägin oma jalgadega. "Olge nüüd, paar kiltsa veel, pidage ikka vastu, hiljem krambitate". Ennäe, kuulavad sõna, krambid hajuvad, võtan ühe geeli lisaks ja hakkan sörkima. Tee viib veidi alla, veidi üles ja siis on üks vähe järsem põks üles, lehmakarjast läbi ja siis järsk pikk laskumine.

Vastik on, aga tuleb joosta. Laskumine saab läbi ja eemalt näen juba, et Bellver jälle paistab. Kintsudele aitas, krambitavad, kõnnin ja jooksen vaheldumisi, päris lukku reisi ei lase, aga kerge ka ei ole.

Selja tagant kostab röökimist. No misasja? Pööran ümber, pika patsiga vana mees jookseb kangete jalgade ja röögib valust. Kõnnib paar sammu, karjatab, hakkab jooksma ja röögib. "Kurat, küll on kange mees", jõuan mõelda ja hakkan jooksma. Finiš paistab, jess, raisk, mõtlen.

Kaare alt läbi, jõudsin alla 7 tunni! 7 tundi on siin mingi näitaja, kuna kõik kes alla 7h lõpetavad, arvatakse "kiirete" hulka ja nad startisid lillade numbritega.

Jooks saab läbi ja ma olen täiesti tühi. Ei, mitte füüsiliselt, vaimselt. Eesmärk on tehtud, edasi on tühjus. Söögiisu ei ole, aga sööki on seal lademetes. Joon puljongit ja passin niisama, vaatan melu. Uskumatu, et võitjad läbisid raja 4h ja minut peale. Pikk tee on veel minna.


Pärast, kui söögiisu oli taastunud, sõin korralikult ja jalutasime koju. 5km ja 100 tõusumeetrit lisaks.

Statistikat


Koht: 369 / 831
Tõusumeetreid: 2375m
Kilomeetreid: 45,8km
Kõrgeim punkt: 2472m
Madalaim punkt: 980m

Ametlik jooksustatistika


Reede, 19. august 2016

Treeningud ja eesmärgid 2016 august

Nonii!

Pole ammu trennidest kirjutanud ja samuti sellest, milleks treenin. Panen paari reaga kirja tulevatest võistlustest ja siis sellest, mis ma selle heaks teen.

See aasta on siis joostud mõned pikemad otsad:
Hiiumaa Maraton 42,2km (3:36),
Laulasmaa Ultra 63km (7:48),
Rõuge Maraton 42,2km (5:14),
Põhjasörk 68km (8:44).

Siia juurde veel trennides umbes viis otsa pikemad kui 30km.

Lisaks käisin Viljandi järvejooksul (50:32), Pühajärve jooksul (45:17) ja Tallinn City Trail-il (1:43:22).

Kogu pikemate otste mõte, ja ka kogu oma treeningukava ülesehituse, olen seadnud Ultra Pirineu maratoniks. See ei ole ülemäära raske, kõigest 2400 vertikaalset meetrit ja 45km distantsi, aga kui jalga all ei ole, siis on seal mägedes väga kole.



Alustame siis trennidest.

Esimese asjana olen eesmärgiks võtnud selle, et ma väga ei jälgi niivõrd distantsi vaid pigem vertikaalseid meetreid. Püüan nädalas teha 2000+ vertikaalset meetrit ja ühe pikema otsa. Nädal näeb välja umbes nii:

E - mäkkejooksud (400-600 meetrit vertikaali), jagan siin aega järsemate (rahulik ronimine) ja laugemate vahel (jooksuga), enamjaolt jooksen Pirital lükati tõusu (25m vertikaali ots) või Toompela Schnelli statka alt toompea lossi kõrvalt treppidest üles (27m vertikaali ots). Vahetan ka üles kergelt/alla tugevalt vs. üles tugevalt/alla kergelt.

T - Kergem jooks (200-300 meetrit vertikaali), kui tunne on okei, venitan pikkuse kuskil 15km-ni. Enamjaolt Pirital ja Maarjamäel, Toompeal on ka hea ring, saab 42m vertikaali ringi peale. Rahulikult, tõusud kõndides, alla jooksen.

K - Hetkel käin stamina jooksudel, kus siis 500m rahulikult ja siis panen tugeva tempoga. Viimane kord traavisin kilomeetreid 3:47-ga. Tavaliselt on see lühike jooks ja eelneva 3 päeva trenniväsimus on sees.

N - Tavaliselt puhkepäev.

R - Mäkkejooksud. Siin on taktika teine, kui E jooksen tugevalt üles ja tugevalt alla vaheldumisi (või 5 tugevat üles, 5 tugevat alla), siis R päeval on ühtlane rahulikult üles ja alla (600-800 meetrit vertikaali). Tempo valin nii nagu Maratonil joosta plaanin, ehk siis kõndides järsemad otsad ja sörkides laugemad, alla sörgiga.

L - Vabalt valitud jooks, kui olen väsinud, siis vähem, kui on mõnus, siis sörgin 8-10km, kui on eriti lõvi tunne, lasen 20+km.

P - Pikk jooks (20+km, 200-400 meetrit vertikaali). Sobib Pirita, kus lasen mööda singleid, üldiselt otsin huvitavaid kohti ja jooksne palju mõttetult nõlvadest üles ja alla.


Nädalaid roteerin ka, tugev nädal ja siis vastavalt enesetundele järgmine nädal. Üle eelmine tsükkel oli korralik, sain 2 tugevat nädalat ja puhkeka, see viimane tsükkel sain ühe tugeva ja nüüd, teisel nädalal, on olek kesine, võtan seega rahulikult.

Nädalavahetused on ka sellised nagu nad on, kui ma olen lastega üksi, siis on L suhteliselt puhkepäev ja P saan jooksma alles õhtul. Kui aga NV on vaba, siis saan korralikult trenni teha. Viimased NV on ka juhtunud nii, et nädalavahetusel on mingi üritus olnud ja seega trennid on L jäänud pehmelt öeldes olematuks.

Varustus

Selliseks koordineeritud mägiultraks on mul olnud vaja ka natuke varustust varud, et üldse klassifitseeruda.

1) Käimiskepid. Valisin Black Diamond Distance Carbon Z mudelid, head kerged, hästi kiidetud. Miinusena võib öelda, et kui üle eelmine NV Nõmmel mäest alla joostes suure hooga juurika peal libastusin, siis lõhkusin ühe roika ära. Kahju, aga siit moraal: trenniks võtta korralikud rasked metallist rimakad.

2) Jakk ja püksid. Valikuuse La Sportiva Hail seeria, kuna nad on hästi kerged ja vihma ja tuult pidavad.

3) Jalanõud. Hetkel on mul kahed pastlad. Icebug Anima 3. Väga stabiilsed, kergelt niiskena ei libise nad ka puhtal kivil grammigi, testitud ja töötavad, miinusena võib välja tuua nende kaalu: 280g tükk, pane sinna muda ka ja nad on päris rasked. Teise paarina on mul Reebok All Terrain Super-id. Need on väga hea mudas pidamisega, kerged ja õhukesed. Miinuseks on ehk külgmine tugevus, st. jala väliskülgi on lihtne vastu kive ära lüüa. Nad on samas väga kerged ja suurepärase stabiilsusega maastikul.

4) Seljakott. Kasutan oma vana head Ferrino joogisüsteemi ja kotti, pole põhjust vahetada, juba 7 aastat ustavalt teeninud.

5) Lühikesed püksid. valisin seekord 2XU XTRM variandid, kaks kihti, palju taskuid, kompressioon kintsule ja väga väga mugavad.

Muust varustusest pole midagi öelda, kasutan veel pikki rattakindaid (nahast peopesa, hästihingavad), tumedat ja heledat nokkmütsi (vastavalt ilmale). Sokkidest eelista Nike madalaid asümmeetrilisi sokke, vahel ka 2XU põlvikud.

Suur eesmärk


Vaikselt on ka tekkinud mõte ja tahtmine minna maastikujooksu Püha Graali püüdma, ehk siis UTMB (Ultra Trail du Mont Blanc), aga seal on esiteks 170km ja 10600 tõusumeetrit. Jup. Täpselt nii. Teiseks on sinna vaja kvalifitseeruda, sellesk on vaja teha 15 uue süsteemi punkti hooaja jooksul enne UTMB üritust. 6 punni annab mägine 160+ km pikkune võistlus, kusjuures kvalifitseerumiseks võetakse arvesse ainult 3 võistlust. Ehk siis mul on kõvasti veel tööd teha, aga kuskil 5-6 aastaku plaani ma selle ürituse võtan.

Kolmapäev, 6. juuli 2016

Pühajärve jooks ja Rõuge jalatapp 2016 ehk päikesepõletus, tissid ja krampis koivad.

Petta te saite, sest tisse siin ei näe ja juttu on ka ainult mehe rinnapiirkonnast.

Vahepeal sai käidud Lõuna-Eestit väisamas ja kuna nii kaugele troopikasse tihti ei satu, tuleb ju kõikvõimalikud jooksuvõistlused läbi käia.

Põhiliseks ürituseks oli Rõuga Trail Run a.ka. Rõuge jalatapp. Soojenduseks läbisin kergelt sörkides (yeah right...) Pühajärve Järvejooksu.

Reedel panime poistega linnast minema, ilm oli täpselt samasugune nagu eelminegi aasta. Kuum ja lämbe. Laupäeval tõotas tulla karm jooks. Igal juhul Tartus me ööbisime, magada sai hästi, pea 10h und ja ärgates suruti isegi pudrukauss näkku, success!

Pühajärve järvejooks 2016


Sõitsime edasi pühajärvele, panime auto VIP parklasse ja korjasime numbrid ära. ma sain number 19 omale, mis absoluutselt ei peegelda mu hetkevõimeid, kuna eelmise aastaga võrreldes olen laisk, paks ja aeglane. Noh, ega ma isiklikku jooksma ei läinudki, aga ikkagi tahtsin hästi pefoormida!

Soojenduseks 2 kiltsa sörki, jooksukad peldiku taga nõlval, 2 kiirendust ja ma avastasin et selline räme kuum ja igasuguste kiirete liigutuste vältimine on mu reied juba enne võistlust krampi ajanud. Johhaidii. Noh, joosta tuleb ikka!

Kobisin stardikoridori, üsna ette. Allar tuli kah kõrvale, ta on ilusa arengu teinud aastaga, hea vaadata kohe. Peale selle, et ta on muidu täielik tropp, on ta üsna tore. Nii. Mesijutt räägitud, keegi lasi stardi valla ja panime ajama.

Esimene km oli märkide järgi 3:45-ga ja olek oli hea. Tänu üsna rohkele mäkkeronimisele olid tõusud jalgadele üsna lihtsad, muret tegi pigem kardiovaskulaarne pool, kuna hingata oli raske, hingata midagi ei olnud ja üleüldse kopsud keeldusid koostööst. 3. kilomeetrist hakkas kannatamine. Seal pikal lainelisel tõusul 5km poole rühkides oli küll tunne, et siia ma nüüd koolen. Või vähemalt saan kuumarabanduse. Õnnetuseks talun ma kuuma väga hästi ja ei juhtunud kumbagi, järelikult - tuli joosta.

Kilomeetritähised olid stabiilselt tsipp alla 4 min/km, 5km peal 20:03 ja 6km peal 23:57. Tõusudel tõmbas hinge ikka täiesti kinni, laskumistel jooksin jälle teistest mööda. Kuskil 7km peal hakkas kogu jooks ära lagunema, tunne oli nagu hingaks tulikuuma šampooni, mitte küllastavat järveõhku.

7,7km peal olevasse joogipunkti jõudes oli tunne, et hakkan joomiseks kõndima, õnneks taipas aju, et see pole see võistlus ja jõin ikka jooksu pealt. Edasi all järve ääres läks olemine paremaks ja võtsin päris mitu selga, kuidagi uus hingamine tuli.

Jõudes aga telklaagri juurde, ehk kohta, kus tavaliselt tuleb vasakpööre rannaalale, läks enesetunne jälle kehvaks. Lisamäest üles rühkides tekkis jälle kohutav tahtmine kõndida, aga no kuidas sa kõnnid. Sörkisin siis sama kiirelt kui kõndida oleks võinud, linnuke vähemalt kirjas.

Viimases otsas eriti midagi lisada polnud, aga väga tempot järgi ka ei lasknud, lõpetasin peale 45 minuti täitumist, 45:18 sai protokolli.

Õppisin päris palju sellest jooksust:
1) Tõusutrenn on jalad alla teinud, kordagi ei olnud jalas nõrkust või tunnet, et asi jääks jõu taha. Sellega tuleb jätkata.
2) Kiirelt joosta pikalt ei kannata, seda tuleb ravida. Kirjutan omale raviks korra nädalas kiirendusi ja ka profülaktilise fartleki.
3) Taastumine kogu jooksust oli kiire, pilt tuli ette kärmelt, jalad kangeks ei jäänud.

Igal juhul, ilm oli ilus, järv oli sama koha peal, seltskond oli hea ja muidu oli kõik timm. Medal oli ka ilus.

Rõuge Trail 2016

Jätan nüüd vahele õhtu, kuhu mahtus kohutavalt halb söök Võru järveäärses grillbaaris (tõsiselt ka, ärge minge sinna!), ja suurepärane grillõhtu Mäe talus Rõuges (see on jällegi koht, kuhu soovitan kõigil minna) koos mõne õllega ja lähen kohe asja juurde.

Kell 4:55. Äratuskell. Liigutan ihu, tunnen kerget päikesepõletust, väga vähest kangust jalgadest ja ajan ennast voodist välja. On aeg.

Ajan jooksutunked selga, pakin koti, söön 2 tükki šaslõkki ja hunniku arbuusi ja olen kell 5:10 uksest väljas. Ööbikuoru keskuses on juba hunnik rõõmsaid inimesi, kõigil veri vemmeldab. Sooja on 21 kraadi.

Töllerdasin seal veidi ringi, panin numbri peale, võtsin esireas koha sisse ja kui stardipauk käis, olin 150m peal kindlalt liider. Edasi lasin omas tempos edasi ja kukkusin kuskil 25 koha peale, kus ma siis pool päeva tiksusin.

Kindlalt liidripositsioonil


Ring oli hirmus ilus. Päris suur hulk metsas jooksu, rohkete tõusudega, palju sääski ja parme, ilusad vaated, emotsioon oli ühesõnaga võimas. Jooksin hästi vaikselt, sest päev oli pikk. Plaan oli, nagu ikka, krampideni ja siis natuke peale. Etteruttavalt võis öelda, et eesmärgi täitsin. 

Igal juhul lauged ma sörkisin, mäest alla jookse nautisin (esimesed 3 ringi vähemalt), kitsad rajad jooksin mõnuga, lauged teelõigud jooksin niisama. Siiamaale mõtlen, et oli ikka ilus rada. Üsna raske ka kurjam!

Esimese ringi tulin väga hea enesetundega, aega läks 10,55km läbimiseks 1:07. Teine ring oli ka väga mõnus, strateegia sama: kõik sörk, tõusud kõndisin. Keha korrigeeris tempot, teine ring tuli 1:13ga. 

Kolmanda ringi esimene pool oli veel väga hästi, siis aga hakkasid sääred krambitama. Ignoreerisin neid paar kilomeetrit, siis ikka lõi paar korda jala lukku küll. Leppisin parema jalaga kokku, et kõnnin veidi ja siis ärgu rohkem segagu mõnda aega. Toimis, sain peaaegu ringi lõpuni ilma krampideta. Reied olid igatahes mõnusalt tümad, jooksusamm oli madal ja minek oli aeglane, aga nii liikusid seal kõik. Mitte et ma oleks üldse kedagi näinud, ainult mõnes lagedas kohas. Ja vaated olid seal ilusad.

Neljanda ringi alguses hakkas sadama ja rada oli päris libe. Tossud igatahes väga hästi ei pidanud, üles minna oli okei. Lisaks tundsin, et mootor on nüüd kah väsinud. Sääred juba segasid, andsid üha rohkem märku, et aitab küll. Ignoreerisin neid, kuid siis esimese suurema tõusu lõpus arvas mu vasak reis samamoodi, et aitab ja läks kah krampi. Reied on natuke karmim teema, neid on raskem ignoreerida, aga leppisin temaga ka kokku, et hästi, ma siis ei jookse natuke aega. Kõndisin minutit viis ja siis proovisin joosta. Toimis. Parmuderohkest järveosast jooksin nagu naksti läbi, siis oli kumm tühi kah.

Pean ütlema, et tagumises joogipunktis tundsin toidust puudust, aga teinekord tean, tuleb omal midagi kaasa võtta. Jäin lihtsalt nälga ja oleks kiskus kehvaks. Kui ringi lõpuni oli 3km umbes, siis oli jooksuga kööga, iga jooksuliigutus tähendas krampe ja nii ma kõndisin päris pikalt, pea 15 minutit. Ringi lõpuosas proovisin joosta ja sain kenasti lauged joosta, muu kaldenurk tähendas korralikku jalgade lukustumist. Mis siis ikka, krambid ja natuke peale on tehtud, tuleb boksi ära minna.

Võtsin viimases punktsi teadmiseks, et puder on kohal, ja sörkisin lõppu. Sain omale medali kaela ja läksin tagasi sööma. Õudselt hea puder. Juba puhtalt selle pärast tasub minna! Igal juhul 42,2km kirjas, aeg 5:13 ja olek mõnus.

Ka siit jooksust sai tehtud omad järeldused:
1) Jalad kannavad küll, tõusutrenn on tõesti aidanud. Kui varemalt olid probleemsed kohad reied, siis nüüd sääred. Retseptiks pööran tõusutrennis ka reie tööle tähelepanu.
2) Nõrk koht on võhm, mootor väsib jupp maad enne kui jalad.
3) Tasub vaadata, kus rajal süüa antakse ja siis ka vastavalt valmistuda. Praegu jätsin kahe silma vahele, et toitu saab ainult ühes ringi pooles ja sestap jäin nälga.
4) Nelikveost ja mudas toimivatest jalanõudest on palju kasu. Minu IceBugid on küll märjal kivil ja mägedes väga head, lisaks on nende poolt pakutav stabiilsus hämmastav, aga nad ei pea mudas. Seega siit tuleb koju viia teadmine, et saab šoppama minna!
5) Midagi on vaja tissidega ette võtta. Rinnalihas pole jooksja sõber ja iga sammuga üha valusamaks muutuvad niplid on üsna nõmedad. Vaseliin siin ei aita, vaja on mingeid muud meetmeid.

Hea nädalavahetus oli, järgmine aasta jälle.

Esmaspäev, 20. juuni 2016

Laulasmaa Ultra 2016 ehk kuidas ma avastasin et ma jooksmist nii palju ei armastagi

Nonii,

"Maasikas" tehtud ja Laulasmaa Ultral käidud. Ei tea kas seda päris ultraks nimetadagi sai, kuna läbisin napid 63,3km umbes 7:40-ga. Täistööpäev ikka!

Alustame siis päeva algusest. Mis siin salatas, erutusevärinad olid sees, tõotas tulla tore nädalavahetus looduses. Ilmateade ei lubanud midagi rõõmustavat, õnneks oli ilm ühtlane. Jooksjatele ei meeldi ju järsud ilmamuutused, seega seekord pidev lausvihm. Mõnus. Või siis mitte nii mõnus.

Jõudsime kohale, vihma kallas. Sain oma materjalid telgist kätte ja umbes 5 sekundiga olin suutnud oma kiibi ja numbri ära kaotada. Fantastiline. Otsisin 10 minutit süstemaatiliselt oma asju ja tervet autot läbi, kuni lõpuks ma selle õnnetu stardipaki leidsin. Midagi üleliigset seal ei olnud, kaunis nabapluus (ilmselgelt M ei ole minu suurus, eriti kui torso pikkust vaadata), number ja kiip. Reklaamipoegagi ei olnud! Selle eest olid aga haaknõelad, mida keskmist kasvu naisterahvas võiks hea tahtmise juures popi ketina kaelas kanda. Mitusada grammi lisaraskust mul ei olnud tahtmist kaasa tirida ja valisin oma nõelad.

Edasi tegime tiimi pildi, see on ka kuskil internetiavarustes, valisin stardikoridoris koha teises reas ja olin esimese 50m järel kindlalt esimene. Tähelend tehtud, lasin tempo maha ja ootasin teisi tiimikaaslasi järele.

Kaidoga koos me simese ringi läksime, raske polnud, ajasime juttu, vihma sadas ja muidu polnud elul vigagi. Tõusud olid veel kuivad ja tempo oli pidevalt seal 6:00 /km ümber. Kaido tutvustas mulle rada ja rääkis tausta, päris põnev oli. Esimene ring sai läbi 2:06-ga ja siis oli aeg mul teha söögi ja metsapeatus. Jäin üksi. Startisin kuskil 2:16 peal teiseleringile.

Ega sellest miskit polnud, rahvast oli raja peal piisavalt ja tuju oli veel hea. Jalad olid mul juba 18km peal natuke väsinud, seega polnud midagi ülemäära mõnusat loota, aga tõele au andes ei läinud nad maratoni jooksul ka palju hullemaks. Jooksin enamuse teest, järsemad tõusud kõndisin ja söögipeatustes sõin ja jõin. Eriti hästi läks mul arbuus ja värska. 30km peal sõin ka borši, oli mõnusalt küüslaugune, aga peale seda oli kuskil 20min kehva joosta.



Maraton sai läbi 4:28 peal (vist, silmasin seda numbrit tablool, ega ma kella ju tööle ei pannud) ja siis ma võtsin sööa ja teed ja läksin autosse sooja ja riideid vahetama, sest hambad plagisesid.

Istusin seal minutit 20, soe tuli sisse, riided said vahetatud, ilma läks vahepeal hullemaks ja panin siis edasi ajama, kindla plaaniga kõndida. Kõndisingi tubli 200m, siis rohkem ei viitsinud ja jooksin edasi. Tõusukesed kõndisin, siledad ja allamäge otsad jooksin. Šallallaa ja trallallaa, tuira ruira, lasin vaiskelt edasi. Kui oli janu, siis jõin, kui tundsin et tahaks midagi tahedamat, siis sõin. Taga otsas punktis sõin moosisaia, see oli päris tore. Ju ma nägin nii kurnatud välja, kuna seal hakati mulle kohe valuvaigsteid sisse toppima. No tänan väga, tõesti ahvatlev pakkumine, aga igaks juhuks siiski mitte. Valu eest sai siiski korralikult makstud!

Kuskil 55km peal tundsin, et vasak põlv hakkab kangeks jääma, ehk siit saab õppetunnina kõrvale panna selle, et tuleb külgi venitama hakata. Litsusin edasi, jald olid tümad, aga krampe ei olnud veel kuskil ja väga halb ka polnud, põlv välja arvata. tagasi telkide juurde jõudes sõin veel kartuliputru (see jutt kõlab nagu ma oleks sinna söögi pärast läinud, mis polegi nii kaugel tõest) ja siis läksin sellele väiksemale ringile, et 4,7km pärast oleks mul 3 suurt ringi täis.

Katri jõudis mulle telkide juures järgi ja jooksis suurema osa teest, mu uhkus ei libanud ju nõrgem olla. Juudas küll oli halb! Igatahes ära ma kannatasin selle ja kui Tartu Suusamaratoni pikkune distants sai läbi, võtsin paar ampsu süüa ja ronisin uuesti autosse. Vihma kallas ja ma jõudsin veidi puhates mitmele järeldusele:

1) Põlv on kange
2) Krampe ei olegi
3) Olek on märkimisväärselt parem kui ma kartsin
4) Vihma kallas ja nüüd lõõtsus ka tugev tuul
5) Peaaegu täistööpäev on juba joostud
6) Ma ei armasta jooksmist niipalju, et järjekordselt 3h külmas vihmas tuiata.
7) Et korralikult mõnuga veel 8h joosta, selleks on vaja põhja koguda.

Ühesõnaga, keerasin auto tagaistmel horisontaali ja tegin olemise mõnusaks. Käisin veel korra söömas ja kuulasin vihmasabinat. Üllatavalt mõnus oli.

Hommikul sain ka teada, et inimesed on suutelised ümber kukkumiseni ja alajahtumiseni jooksma, ma tõsimeeli ei saa aru milleks? Miks me seda teeme? Mina jooksen et jooksu nautida, selleks, et ümbrust nautida, tunda ennast hästi ja elus. Nui neljaks kangutamine pole päris see, mida mina ootan, aga ju siin ongi koht, milles inimesed erinevad. Ma suudan pingutada küll, olen korduvalt oksendamiseni pongestanud, aga niimoodi ennast oimetuks joosta? Ei taha.

Kokkuvõtvalt oli tore, eriti tore oli sõpradega aega viita ja näha nii palju inimesi, kes jooksu nautima  on tulnud (no see on kah perspektiivi küsimus).


Esmaspäev, 4. aprill 2016

Treeningud 28 märts - 3. aprill


E - (28km) nullpäev, olek oli jube kahtlane, öösel kurk valutas ja mis kõige olulisem, ei taha joosta
T - (29km) 21,5km - 5kg kotiga rahulikult loivates 1:48:20, sinna sisse foorid ja peatused jms.
K - (30km) 11,7km lõigutrenni - 3km sooja, 1km jooksukaid, 3x 1500km üle 300m sörgi + 1200m hüppeid + 1,2km sörki.
N - (31km) - mitte midagi ei teinud! Jalad oli küll täiesti läbi, hüpprid polnud ammu teinud.
R - ei teinud ka midagi
L - 16,2km 1:19:21, kergelt sörkides, tunne oli kange, jalad olid esimesed 8-9km püäris halvad, aga joosta oli ise lihtne.
P - ei teinud midagi

Okei. see märts sai läbi ja joostud sai omajagu. Kaugelt mitte nii palju kui ma tahtsin, aga ikkagi enda kohta päris korralikult.

Järgmise nädala teen korraliku puhkenädala, 5 jooksu, maksimaalselt 5-6km pikad ja kõik rahulikult. Edasi keeran vindi peale ja lõikude tempod üles. Lisaks tuleb üks fartlek nädalasse.



Neljapäev, 31. märts 2016

Treeningud 21 - 28. märts

Peab ütlema, et kuigi kuu tuleb rekordiline, meeldib mulle kiirelt hoopis enam joosta kui matkata. Esmane motivatsioonipuhang märtsi-kannatusteraja-ettevõtmise osas lakkas peale seda, kui eelmine nädal 3 päeva pausi tuli, samas on mingi huvi rekordkuu teha säilinud ja üle 20km pikkuseid otsi on omajagu kogunenud.

E - (21km) 11,6km 6x 400m + 200m, 7km sörki, 1km jooksuharjutusi
T - (22km) 23.7km - 2:06:10, kahes osas 6,1km + 17,6km. Palju foore, jalg kerge ja muidu päris okei.
K - (23km) Jooksmisest täiesti kõrini, jalad on pisut väsinud, aega tekkis alles nüüd, kell 8 õhtul, aga no ei viitsi.
N - (24km) ajaliselt ei vedanud välja, tekkis variant alles peale 10 õhtul.
R - (25km) 26km 2:16:34 mõnus ja jalg kerge, jooksin maal
L - (26km) 11.5km ja 54:40. Jalg raske aga minek hea
P - (27km) jalad kanged ja hoian homseks

Põlved valusaks!

Kolmapäev, 23. märts 2016

Treeningud 14 - 20. märts

Nädal jooksus oli iseenesest korralik, kuigi peavalu lõhkus selle trennitsükli. No ma jätkan igatahes, tuleb korralik mahukuu vähemalt.

E - (14km) 7,1km (36:27) hommikul, 5,9km (26:40) õhtul + 1km vertikaalset kilomeetrit 6x 170m Teletorni otsa. Hea päev!
T - (15km) 15,1km - 1:22:23, kolmes osas
K - (16km) 16,3km - 1:38:00, ühes osas, söögipausiga
N - jätsin jooksu õhtupoolikusse, aga päeval algas migreen. Sellise asja vastu ei saa.
R - migreen jätkus, väga rõve peavalu
L - hommikul migreen taandus,
P - (20km) 20,3km 1:41:39, kerge oli!


Esmaspäev, 14. märts 2016

Treeningud 7 - 13. märts

Märts käib täie hooga ja jooks täidab juba praktiliselt kõik vabad augud päevakavas.

E - (7km) 7.2km sörki 36:53
T - (8km) 10km sörki 46:50, kohutavalt hea enesetunne joostes
K - (9km) 8.7km sörki 41:23
N - (10km) 10.6km sörki 53:06
R - (11km) 11.5km fartleki 53:20, väga hea kerge oli, täielik lennuk
L - (12km) 12,1km sörki 1:03:14, hullult vaevaline, jooksin väga rahulikult enda arvates, aga tempo oli täitsa olemas, arvestades et maas oli sulv lumelörr ja jää
P - (13km) haigushoog, köha magasin pool päeva, pea tuikas, jätsin vahele.

Puhttehniliselt olen jälle mängust väljas, aga mis siis! Jätkan rahumeeli. Olen seda meelt, et kui päris haigeks jääda, siis ei vahele mitte päev, vaid nädal või isegi kaks. Seega talitan ka tugevalt enesetunnet kuulates.

Panen tänase trenni kah kirja, oli päris tegus trennipäev:

E - (14) 7,1km (36:27) hommikul, 5,9km (26:40) õhtul + 1km vertikaalset kilomeetrit 6x 170m Teletorni otsa. Hea päev!

Teisipäev, 8. märts 2016

Treeningud 29 veebruar - 6. märts

Märtsikuu on seekord veidi erilisem jooksukuu - nimelt otsustasin Kaidoga koos teha sellise väikese hulluse, et igal kuupäeval tuleb joosta rohkem kilomeetreid kui kalendris kirjas. Seega kuu lõpp saab olema päris huvitav.

Ag ilma pikema jututa panen siia trennid kirja, sulgudes on minimaalsed lubatud kilomeetrid:

E - Käisin teletornis tõusu mõõtmas, enne jooksin 4km alla ja üleval käisin siis 5x, mis teeb 850 vertikaalset tõusumeetrit.
T - (1km) 3km + 1km jooksuharjutusi
K - (2km) 3km + 1km jooksuharjutusi + 2x 1km @ 3:40. Tundsin ennast pisut haiglaselt, aga minek oli okei. Taastumine jälle viletsapoolne.
N - (3km) 3,2km sörki
R - (4km) 4km sörki + 15km kõndimist
L - (5km) 22km kõndi + 5km jooksu (26:52)
P - (6km) 15km kõndi

Okei, challenge failed. No laias laastus ma kõndisin 15km, aga ennast vabandades, ma olin üsna välismaal ja P oli reisipäev, tegin oma parima. Igataheas ma jätkan.

Enesetunne on natuke väsinud, aga mitte jooksust, mingi putukas on vist kallal. Etteruttavalt võib öelda, et nii 7. kui ka 8. märtsil olen kenasti kilomeetrid ära jooksnud.

Lörtsi jooksusussi!

Esmaspäev, 29. veebruar 2016

Treeningud 22 - 28. veebruar

Nädal jälle möödas, liigutatud sai ennast mõõdukalt. Tegelikult oli sel nädalal põhirõhk puhkamisel ja trennidest taastumisel, kuna olin nädala alguses veel väsinud.

E - 8x 400m @ 1:10, 1:19, 1:17, 1:17, 1:17, 1:17, 1:17, 1:16. trenn oli väga raske, taastumiseks vahele 200m sörki, kusjuues olin üsna ripakil. Hea meel oli näha, et sõber on teinud korraliku arenguhüppe ja lidus ilma suurema pingutuseta viimase lõigu minuga pea sama kiirelt.
T - puhkasin, väsimus oli sees
K - 17km tempokamalt. 4-9km jooksin 4:20 /km, jooksu teise poole vastutuules 5:00 /km ringis ja kokku lõpetasin 1:21 -ga
N - 3.5km rahulikult, oli mõnus ja jalgadele hea
R - puhkasin
L - 23.3km, 2:12 ehk 5:40 /km. See oli pikk ja raske jooks, pinnas oli lahtine lumi ja jää, eks sealt tuleb koefitsient ka. Jalad igatahes kangeks ei jäänud, hea jooks oli.
P - puhkasin.

Lasin meelega kehal natuke rohkem puhata, kuna viimane puhkenädal näitas, et olin haigestumisega piiri peal ja parem kergemad päevad natuke kergemini teha kui kangutades mõni viirus üles korjata.

Selleks nädalaks on plaanitud siis üks tõusujooks (Teletornis), üks pika lõigu trenn ja 5 kergemat jooksu.

Okas päkka!

Pühapäev, 21. veebruar 2016

Treeningud 15 - 21. veebruar

Trenninädal sai kenasti mööda, oli puhkenädal. Tundub, et paremat ajastust just olla ei saanud.

E - 3x 400m @ 1:10, 1:14, 1:14 üle 200m kõnni + sörgi
T - R puhkus
L - 5,8km / 29:27
P - 6,8km / 36:53

Ma ei oleks nelja päeva vahel puhanud, aga keha nõudis oma. Juba esmaspäevane trenn oli palju raskem kui ta pidanuks, mingi putukas oli kallal. T ja K olin väga väsinud, N ja R maadlesin peavaluga. Laupäevaks aga kõik laabus, pulss läks alla, enesetunne paremaks.

Järgmises nädalas on ootamas 400m lõigud, tugevam jooks, 1500m lõigud ja nädalavahetusel pikem ots, ideaalis jookseks 20+ km. Vahele pikiks veel 2 kergemat jooksu.

Selline oli puhkenädal, loodame, et järgmine on parem.

Lumi tossu!

Pühapäev, 14. veebruar 2016

Treeningud 8 - 14. veebruar

Nädal trenne möödas ja olukord polegi väga halb.

See nädal pidi raske olema, aga nädala lõpp vajus ära kahel põhjusel, esiteks oli laupäeval ajaga kehvasti ja tesieks pühapäeval oli mingi väsimus sees ja väga jooksma ei kippunud.

E - 10x 200m üle 200m kõnni/sörgipausi. Jooksin otsad stabiilselt 33 sekundiga, seisupause polnud, kõik oli puhas liikumine.
T - Väsimus sees, jooksin 4km 17:24, mis teeb keskmiseks 4:21 /km, oli tunda, et olin eelnevad 3 päeva trenni teinud. Keha pole veel harjunud.
K - Põhitrennina 6x 1000m üle 500m sörgi. Otsad tulid 3:50, 3:47, 3:48, 3:47, 3:46, 3:41. Tunne oli hea, jalad võttis küll täis aga minek oli korralik. Ahilkad jäid kangeks, on tunda, et järgmine nädal on vaja vähe kergemalt teha.
N - puhkus
R - puhkus
L - 10,5km / 52:20 / 4:59 /km. See oli üllatav, kuna jooksin ebaühtlasel lumel ja kohati lajtises lumes. Enesetunne oli esiti väga hea, lõpupoole tuli väsimus sisse.
P - üsna palju kõndimist, aga trennina see arvesse ei lähe. Kooki sõin küll korralikult!

Kehakaal on stabiilne, väheneb mõnesaja grammi kaupa nädalas, aga see on eesmärk niikuinii. Magusat söön jätkuvalt enda kohta väga vähe.

Kokkuvõtvalt oli üsna okei nädal, läbisin 38,5km, mis pole küll suurepärane, aga praeguse elutempo juures ei saa kurta. Rämpskilomeetreid praktiliselt ei olnudki.

Järgmine nädal püüan teha teravalt, aga lühemalt. Esmaspäeval 4x 400m @ 1:15, teisipäeval 5km kergelt, kolmapäeval tempojooks 5km, neljapäeval ja reedel puhkus. Laupäeval õnnestub ehk teha 5km tugevamalt ja pühapäeval 5km  lõdvemalt. Ehk siis selline kerge nädal, väsimuse korral tuleb jooksvalt muuta.

Kui nüüd eesmärkidest rääkida, siis vahepeal tekkis mõte, et tahaks 400m ajada 60 sekundi lähedale ja kilomeetri alla 3 minuti. Nii kärmet kiltsa ma pole jooksnud 20 aastat, ilma naljata.

Teleka vahtimise pulss on 46.

Okas päkka ja minge jooksma, suusatamisega on niikuinii selleks hooajaks kööga!

Laupäev, 6. veebruar 2016

Treeningutest ja jooksueesmärkidest.

Ma siiralt usun, et terves kehas terve vaim. Ja kuigi ma pole viimasel ajal palju (loe: üldse) trennidest kirjutanud, ei tähenda see seda et ma ise ei liiguta.

Ultra Pirineu

Rutiin

Tänane rutiin näeb ette laias laastus selline:
E - lühikesed lõigud (8-10 x 200m või 6-8 x 400m üle 200m kõnni/sörgipausi)
T - väsimuse korral 6-8km sörki, parema enesetunde korral 6-8km tempot, mitte päris maksimumi, aga tugevalt, praegu minu puhul ~3:55-4:00 /km
K - pikad lõigud (6x 1500m; 3 x 2000 + 2 x 1000 või midagi kolmandat, vaatan enesetunde järgi, lõikude kiirused on praegu 1500-2000m juures olnud 3:50-3:57 /km ja 1000m juures 3:35-3:45 /km)
N - puhkus
R - puhkus (kui väga väsinud) või ÜKE (hetkel teen trainforstrength.com #2 kava, mis on hetkel piisavalt raske, näiteks teist harjutust lõpuni ei ole jaksanud veel, rekord on tegelikult vist alles 22)
L - üle nädala fartlek/crescendo või mingi muu vastikum jooks või pikk jooks, mille võiks rahulikult ajada 30km peale. Hetkel 14+ km
P - taastav jooks 5-8km

Lõigutrennidele eelneb muidugi korralik soojendus ja peale jooks(3km jooksu + harjutused + 1-1,5km mahajooksu).

Viimane nädal oli siis selline:
1. veebruar - 6x 400m @ 1:16, 1:18, 1:18, 1:20, 1:16, 1:08
2. veebruar - tõusvalt 6km @ 27:45 (1. km 5:00, viimane 3:50) + 1km lõdvestust
3. veebruar - 3000 @ 12:20 + 2000 @ 7:50 + 1000m @ 3:35 üle 500m sörgi
4. veebruar - puhkus
5. veebruar - puhkus
6. veebruar - 7km Fartleki õues @ 30:20 (hästi libe ja hästi ebatasane pind)
7. veebruar - 8km rahulikult*

* plaan, kuna täna on alles kuues!

Hooaeg


Ajalisi eesmärke mul ei ole, aga mõtteid on
  1. Hiiumaal võiks maratoni sörkida
  2. Laulasmaal 100+ km joosta
  3. Viljandi järvejooks
  4. Järvejooksu sari (Harku, Pühajärve, Saadjärve, Ülemiste)
  5. Ultra Pirineu Marathon


Üldiselt tahan saada kiiremaks ja kergemaks. No need käivad käsikäs ka, aga ma otseselt ei tunne enam vajadust aega hullult taga ajada.

Praegu lõpetan, liiguta ikka mõnuga!

Neljapäev, 7. jaanuar 2016

Plaani samm nr. 1

Ehk siis nii nagu mu maagiline Exceli tabel näitas, oli vaja osta 10 MSFT aktsiat. Tehingu sain tehtud hinnaga 53,30 dollarit /tk.

Kui kõik läheb kenasti, siis see liigutus toob mulle keskmiselt 1,02 dollarit kuus. MicroSoft maksab dividende küll kvartalis, seega lähima 3 kuu jooksul peaks kontole laekuma kolossaalsed 3,1 dollarit.

Okei. ma saan aru et summa on naeruväärne, aga arvestades, et selles plaanis on 120 sammu, siis võib pikas perspektiivis isegi asja saada!