Pühajärve jooks ja Rõuge jalatapp 2016 ehk päikesepõletus, tissid ja krampis koivad.

Petta te saite, sest tisse siin ei näe ja juttu on ka ainult mehe rinnapiirkonnast.

Vahepeal sai käidud Lõuna-Eestit väisamas ja kuna nii kaugele troopikasse tihti ei satu, tuleb ju kõikvõimalikud jooksuvõistlused läbi käia.

Põhiliseks ürituseks oli Rõuga Trail Run a.ka. Rõuge jalatapp. Soojenduseks läbisin kergelt sörkides (yeah right...) Pühajärve Järvejooksu.

Reedel panime poistega linnast minema, ilm oli täpselt samasugune nagu eelminegi aasta. Kuum ja lämbe. Laupäeval tõotas tulla karm jooks. Igal juhul Tartus me ööbisime, magada sai hästi, pea 10h und ja ärgates suruti isegi pudrukauss näkku, success!

Pühajärve järvejooks 2016

Sõitsime edasi pühajärvele, panime auto VIP parklasse ja korjasime numbrid ära. ma sain number 19 omale, mis absoluutselt ei peegelda mu hetkevõimeid, kuna eelmise aastaga võrreldes olen laisk, paks ja aeglane. Noh, ega ma isiklikku jooksma ei läinudki, aga ikkagi tahtsin hästi pefoormida!

Soojenduseks 2 kiltsa sörki, jooksukad peldiku taga nõlval, 2 kiirendust ja ma avastasin et selline räme kuum ja igasuguste kiirete liigutuste vältimine on mu reied juba enne võistlust krampi ajanud. Johhaidii. Noh, joosta tuleb ikka!

Kobisin stardikoridori, üsna ette. Allar tuli kah kõrvale, ta on ilusa arengu teinud aastaga, hea vaadata kohe. Peale selle, et ta on muidu täielik tropp, on ta üsna tore. Nii. Mesijutt räägitud, keegi lasi stardi valla ja panime ajama.

Esimene km oli märkide järgi 3:45-ga ja olek oli hea. Tänu üsna rohkele mäkkeronimisele olid tõusud jalgadele üsna lihtsad, muret tegi pigem kardiovaskulaarne pool, kuna hingata oli raske, hingata midagi ei olnud ja üleüldse kopsud keeldusid koostööst. 3. kilomeetrist hakkas kannatamine. Seal pikal lainelisel tõusul 5km poole rühkides oli küll tunne, et siia ma nüüd koolen. Või vähemalt saan kuumarabanduse. Õnnetuseks talun ma kuuma väga hästi ja ei juhtunud kumbagi, järelikult - tuli joosta.

Kilomeetritähised olid stabiilselt tsipp alla 4 min/km, 5km peal 20:03 ja 6km peal 23:57. Tõusudel tõmbas hinge ikka täiesti kinni, laskumistel jooksin jälle teistest mööda. Kuskil 7km peal hakkas kogu jooks ära lagunema, tunne oli nagu hingaks tulikuuma šampooni, mitte küllastavat järveõhku.

7,7km peal olevasse joogipunkti jõudes oli tunne, et hakkan joomiseks kõndima, õnneks taipas aju, et see pole see võistlus ja jõin ikka jooksu pealt. Edasi all järve ääres läks olemine paremaks ja võtsin päris mitu selga, kuidagi uus hingamine tuli.

Jõudes aga telklaagri juurde, ehk kohta, kus tavaliselt tuleb vasakpööre rannaalale, läks enesetunne jälle kehvaks. Lisamäest üles rühkides tekkis jälle kohutav tahtmine kõndida, aga no kuidas sa kõnnid. Sörkisin siis sama kiirelt kui kõndida oleks võinud, linnuke vähemalt kirjas.

Viimases otsas eriti midagi lisada polnud, aga väga tempot järgi ka ei lasknud, lõpetasin peale 45 minuti täitumist, 45:18 sai protokolli.

Õppisin päris palju sellest jooksust:
1) Tõusutrenn on jalad alla teinud, kordagi ei olnud jalas nõrkust või tunnet, et asi jääks jõu taha. Sellega tuleb jätkata.
2) Kiirelt joosta pikalt ei kannata, seda tuleb ravida. Kirjutan omale raviks korra nädalas kiirendusi ja ka profülaktilise fartleki.
3) Taastumine kogu jooksust oli kiire, pilt tuli ette kärmelt, jalad kangeks ei jäänud.

Igal juhul, ilm oli ilus, järv oli sama koha peal, seltskond oli hea ja muidu oli kõik timm. Medal oli ka ilus.

Rõuge Trail 2016

Jätan nüüd vahele õhtu, kuhu mahtus kohutavalt halb söök Võru järveäärses grillbaaris (tõsiselt ka, ärge minge sinna!), ja suurepärane grillõhtu Mäe talus Rõuges (see on jällegi koht, kuhu soovitan kõigil minna) koos mõne õllega ja lähen kohe asja juurde.

Kell 4:55. Äratuskell. Liigutan ihu, tunnen kerget päikesepõletust, väga vähest kangust jalgadest ja ajan ennast voodist välja. On aeg.

Ajan jooksutunked selga, pakin koti, söön 2 tükki šaslõkki ja hunniku arbuusi ja olen kell 5:10 uksest väljas. Ööbikuoru keskuses on juba hunnik rõõmsaid inimesi, kõigil veri vemmeldab. Sooja on 21 kraadi.

Töllerdasin seal veidi ringi, panin numbri peale, võtsin esireas koha sisse ja kui stardipauk käis, olin 150m peal kindlalt liider. Edasi lasin omas tempos edasi ja kukkusin kuskil 25 koha peale, kus ma siis pool päeva tiksusin.

Kindlalt liidripositsioonil

Ring oli hirmus ilus. Päris suur hulk metsas jooksu, rohkete tõusudega, palju sääski ja parme, ilusad vaated, emotsioon oli ühesõnaga võimas. Jooksin hästi vaikselt, sest päev oli pikk. Plaan oli, nagu ikka, krampideni ja siis natuke peale. Etteruttavalt võis öelda, et eesmärgi täitsin. 

Igal juhul lauged ma sörkisin, mäest alla jookse nautisin (esimesed 3 ringi vähemalt), kitsad rajad jooksin mõnuga, lauged teelõigud jooksin niisama. Siiamaale mõtlen, et oli ikka ilus rada. Üsna raske ka kurjam!

Esimese ringi tulin väga hea enesetundega, aega läks 10,55km läbimiseks 1:07. Teine ring oli ka väga mõnus, strateegia sama: kõik sörk, tõusud kõndisin. Keha korrigeeris tempot, teine ring tuli 1:13ga. 

Kolmanda ringi esimene pool oli veel väga hästi, siis aga hakkasid sääred krambitama. Ignoreerisin neid paar kilomeetrit, siis ikka lõi paar korda jala lukku küll. Leppisin parema jalaga kokku, et kõnnin veidi ja siis ärgu rohkem segagu mõnda aega. Toimis, sain peaaegu ringi lõpuni ilma krampideta. Reied olid igatahes mõnusalt tümad, jooksusamm oli madal ja minek oli aeglane, aga nii liikusid seal kõik. Mitte et ma oleks üldse kedagi näinud, ainult mõnes lagedas kohas. Ja vaated olid seal ilusad.

Neljanda ringi alguses hakkas sadama ja rada oli päris libe. Tossud igatahes väga hästi ei pidanud, üles minna oli okei. Lisaks tundsin, et mootor on nüüd kah väsinud. Sääred juba segasid, andsid üha rohkem märku, et aitab küll. Ignoreerisin neid, kuid siis esimese suurema tõusu lõpus arvas mu vasak reis samamoodi, et aitab ja läks kah krampi. Reied on natuke karmim teema, neid on raskem ignoreerida, aga leppisin temaga ka kokku, et hästi, ma siis ei jookse natuke aega. Kõndisin minutit viis ja siis proovisin joosta. Toimis. Parmuderohkest järveosast jooksin nagu naksti läbi, siis oli kumm tühi kah.

Pean ütlema, et tagumises joogipunktis tundsin toidust puudust, aga teinekord tean, tuleb omal midagi kaasa võtta. Jäin lihtsalt nälga ja oleks kiskus kehvaks. Kui ringi lõpuni oli 3km umbes, siis oli jooksuga kööga, iga jooksuliigutus tähendas krampe ja nii ma kõndisin päris pikalt, pea 15 minutit. Ringi lõpuosas proovisin joosta ja sain kenasti lauged joosta, muu kaldenurk tähendas korralikku jalgade lukustumist. Mis siis ikka, krambid ja natuke peale on tehtud, tuleb boksi ära minna.

Võtsin viimases punktsi teadmiseks, et puder on kohal, ja sörkisin lõppu. Sain omale medali kaela ja läksin tagasi sööma. Õudselt hea puder. Juba puhtalt selle pärast tasub minna! Igal juhul 42,2km kirjas, aeg 5:13 ja olek mõnus.

Ka siit jooksust sai tehtud omad järeldused:

1) Jalad kannavad küll, tõusutrenn on tõesti aidanud. Kui varemalt olid probleemsed kohad reied, siis nüüd sääred. Retseptiks pööran tõusutrennis ka reie tööle tähelepanu.

2) Nõrk koht on võhm, mootor väsib jupp maad enne kui jalad.

3) Tasub vaadata, kus rajal süüa antakse ja siis ka vastavalt valmistuda. Praegu jätsin kahe silma vahele, et toitu saab ainult ühes ringi pooles ja sestap jäin nälga.

4) Nelikveost ja mudas toimivatest jalanõudest on palju kasu. Minu IceBugid on küll märjal kivil ja mägedes väga head, lisaks on nende poolt pakutav stabiilsus hämmastav, aga nad ei pea mudas. Seega siit tuleb koju viia teadmine, et saab šoppama minna!
5) Midagi on vaja tissidega ette võtta. Rinnalihas pole jooksja sõber ja iga sammuga üha valusamaks muutuvad niplid on üsna nõmedad. Vaseliin siin ei aita, vaja on mingeid muud meetmeid.

Hea nädalavahetus oli, järgmine aasta jälle.