Kolmapäev, 7. august 2019

Grossglockner 50k

Et kõik ausalt ära rääkida, siis sai see Grossglockneri võistlus alguse lihtsalt mõttest minna mägedesse matkama. Olen seda võistlust küll varemalt silmas pidanud, aga mitte mesikäpadistantsil ja otsus osaleda sündis üsna kärmelt vast kaks nädalat enne võistluse algust. Kuna olin planeerinud Cesises järgmine nädalavahetus 80km joosta, siis pikemat võistlust teha polnuks ülemäära mõistlik

Proloog

Minu esialgen plaan oli lennata Salzburgi ja sealt rongiga Zell am See äärde põrutada ja veeta kaks poolikut ja kaks pikka päeva mägedes. Kuna võistluse aeg oli ka samal laupäeval, siis olin sunnitud kõva kuus sekundit mõtlema enne registreerimist.

26. varahommikul leidsin ennast aga lennukis, mis mu läbi Frankfurdi Salzburgi viis. Rongi peale saamine oli samuti lihtne, Austrias on see värk väga selge ja hästi korraldatud. Reedel kella 12 paiku astusin Zell am See peatuses maha, sooja oli üle kolmekümne, sinine järv ja kolme tuhandesed tipud taamal lõid kepsu värisema ja suu kõrvuni ja nii ma kepsutades oma hotelli, no ütleme majutuse, poole liikuma hakkasin.



Mu elamine oli pehmelt öeldes Spaartalik, A3 paberilehe suurune aken ja kaks voodit. Lagi oli nii madalal, et püsti sain seista ainult vetsu ukse ees. Kuigi koht oli kulunud, siis oli seal vähemalt puhas. Madrats oli ka päris okei! Kuna mu eesmärk ei olnud siiski hotellis vedeleda, siis sobis see kõik päris hästi.

Peale kohalejõudmist oli mul vaja ära tuua Kaprunist (teine küla, vast 6km eemal) stardimaterjalid ja ennast hommikuks valmis sättida. Kõige lihtsam variant tundus olema rattalaenutus, seega ma võtsin oma kohustusliku kola kaasa ja läksin kohalikku poodi ratast laenutama. Olin enne lugenud õuduslugusid TripAdvisorist selle koha kohta, aga tegelikkuses oli kõik korrektne ja teenindus oli okei. Väljusin poest linnarattaga, mille ma pidin siis pühapäeva hommikul enne 12 tagastama.

Keerasin otsa Kapruni poole ja olin seal peale väikest ekslemist kohal, pagana keerulised teederägastikud! Inimsaba oli pikk, kuna numbri saamiseks oli vaja kohustuslik varustus ette näidata, aga üldiselt läks kõik kiiresti. Asjad kotist välja, käepael peale, edasi number, teave bussi väljumise kohta ja olemas.

Stardikraam käes, käisin söömas, ostsin poest veel veidi majutusse ka kaasa ja väntasin tagasi.

Õhtul mõtlesin, et mis päev see oleks, kui mäed siinsamas, aga vaatamas ei käikski. Panin jooksuriided selga, jooksin esimese suusalifti alla ja vantsisin 400m vertikaalis üles, vahtisin veidi ringi, jooksin alla ja sörgiga koju tagasi. Oli aeg minna puhkama.

Võistluspäev

Hommikul kell kolm helises mu äratuskell, panin ennast riidesse ja olin siis kolm läbi kakskümmend õues. Ratta selga ja läbi inimtühja külakese ja pimeda metsatuka starti. Oli päris sürr, aga õues oli soe ja mõnus oli vändata. Sai jalad soojaks ja kohale jõudes sai kohe melusse sukelduda.

Buss starti, Kalsi, väljus sealtsamast finišialast kell 4.30 ja ega midagi muud polnudki. Tuli mitu uut ja läikivat masinat, ronisin sisse ja jäin vast 5 minutiga uuesti magama. Ärkasin 5.50, kui buss kohale jõudis. Start pidi olema kell 6, aga kuna see ajatati nii, et esimene mees pikal distantsil jõuaks kohale, siis tegelikkuses startisime 6.20.

Kuna start oli Kalsis 1300m kõrguselt, kell näitas enne päikesetõusust aega ja pidime õues olema, siis oli päris jahe. Kilekat peal ei olnud, aga käised küll ja õnneks olid korraldajad pannud suure aami sooja teega, kust siis sai omale nii palju võtta kui vaja. Väga mõnus oli.

Kommentaator ergutas, tegi nalja, lasi käsi plaksutada, ergutasime ja ootasime stardikoridori servades esimest meest ja kui ta ovatsioonide saatel oli kruusateele nurga taha kadunud, võtsime päris stardiks kohad sisse.

Kui pauk kõlas läks kogu see kamp sealt üsna joviaalses meeleolus teele ja võistlus algas.

Esimesed kilomeetrid olid kergelt üles, kergelt alla. Valdavalt kruusateed ja mõni laiem metsatee, ei olnud tehniline see värk. Peale kolme kilomeetrit keeras tee aga sujuvalt otsa ülespoole ja sellisel kergel tõusul, kust ei saanudki aru, kas peaks jooksma või kõndima, hakkasime ülespoole liikuma.

Koht oli maaliline, piki mägijõge ülespoole, kahel pool kõrged mäemassiivid ja ees paistis lumine kuru, kuhu me siis jõudma pidimegi. Esimesed kümme kilomeetrit said läbi tund ja kaheksa minutiga, selle aja peale olime nelisada meetrit roninud ka, aga ausalt, see nurk oli nii väike, et ei saanud arugi.



Vaikselt hakkas aga tekkima sektsioone, kus oli vaja veidi järsemalt minna ja tempo aeglustus. Kuskil 1800+ pealt hakkas juba õhk tuntavalt hõrenema, sellest sai aru just joostes. Mägi läks järsemaks, kivisemaks. Vaated järjest ilusamaks, kogu aeg suu kõrvuni ja kael vahtimisest kange.



Esimese kuru otsas olime 2300 peal, sealt oli vaja ületada väike lumeväli ja siis oli puhas rõõm, paarsada meetrit kividel ja tehnilistle radadel allapoole. Ma lendasin, või noh, nii ma tundsin. Aga jooksin, hüppasin, uisutasin kus vaja ja möödusin üsna paljudest. Vaated hingematvad, keskmine toidupunkt paistis ja no nii tore oli lihtsalt, et seda emotsiooni kirja panna suht võimatu.

Toidulaud oli aga seal võimas, no kõike oli. Suppi, praadi, võikusid, puuvilju värskeid ja kuivartatud, pähkleid, šokolaadi. Kõik. Ainult söögi pärast oleks võinud tulla. Andsin siis mehiselt minna ja, suu hermeetiliselt sinki ja juustu täis topitud, asusin punktist teele.

Tõusime sealt veel 2500m peale ja siis tuli järsk tehniline laskumine. Ilm oli ilus, tunne oli hea, lendasin mäest alla, ei mingeid probleeme. Laugematel külgedel jaksasin joosta, mäest alla jaksasin joosta ja nii hea oli olla.

Iga kahe tunni tagant soolakapslid ja iga tunni tagant geel. Joogiks vesi. Toimis.

Seal oli väga kiftilt tehtud ka mägijõe ületused, sillad oli sageli kaks lauda ja kohati võis olla see sügavik, mille all mäslev kiirevooluline jõgi, 20-30 meetri kõrgusel. Mina ei karda kõrgust ja sain sealt jooksuga üle, aga nägin seal tüdrukuid (30km omasid) pikalt kaalutlemas, kas peaks üle minema või otsa tagasi keerama. Läksid lõpuks käpuli.


Üsna pea keeras aga rada otsa jälle ülespoole ja hakkasime ronima 2639m kõrguse kuru poole. Kogu raja keskosa oli 2000+ m kõrgusel ja kuigi suutsin seal üsna hästi joosta, siis alati oli saatjaks veidi virvendav pilt. Jalad aga pidasid ja tunne oli päris hea, nii ma läksin. Tõsi, tõusudel aeglustus tempo päris palju, reipast sammust polnud juttugi. Nurk oli järsk ja õhku vähe, isegi 110km parim naine liikus seal üsna inimese moodi kõndides.

Kurule lähemale jõudes läks nurk päris brutaalseks ja päris üleval oli vaja juba neliveol minna. Tipust üle saades aga... lumi! Lumeväli, niikaugele kui silm seletas, inimesed aeglaselt kakerdamas. Ma ei saanud sellest aru, miks, olin seda Tromsos proovinud ja kui jalga on, siis ikka hüpetega! Kihutasin alla, kukkusin, tõusin, libisesin, naersin jooksin, hõikusin, libisesin, kukkusin. No nii äge lihtsalt, möödusin seal ikka väga paljudest. Samas olime ikka üle 2300 veel ja eks ajas korralikult hingeldama.

Lumi lõppes ära, aga laskumine jätkus kuni 2000 peale välja. Jooskin terve aja ja nautsin helesiniseid järvi, taustal olevaid mägesid ja seda tunnet, et ma jaksan joosta, ma saan joosta.

Kui langus oli läbi tuli umbes 8km pikk lõik umbes 2000m kõrgusel, kus oli üsna lauge ja seal sai korralikult joosta. Taamal paistis tamm, mille lõpus oli teeninduspunkt ja kogu lõigust kõndisingi ainult mõned järsemad nukid.



Teeninduspunktis avastasin, et isu on kuivatatud pirnide ja ploomide järele ja sõin nii et vähe polnud. Teed ka kõrvale ja elu jälle lill. Edasin on ainult allamäge finišini välja. Ja pikalt oli seda, väga pikalt. 2000m pealt laskusime 800m peale.



Jalg pidas, jooksin ja jooksin. Ülesmäge oli ainult väiksed nukid, tee suund oli ikka Kapruni poole ja nii oli hea minna. Mingi hetk vaatasin, et noh 46km sai täis, ainult kaks veel, miks nad siia selle teeninduspunkti panid, hah. Ei täitnuid oma peaaegu tühje pudeleid ja panin edasi. 50km sai täis, kus see pagana finiš on, pikalt juba joostud ja no veits on selline tunne küll, et lõpetaks ära.

Jõudsin mingile tüübile järgi ja küsisin, et kui palju veel? Seitse kiltsa, tuli vastuseks. Seitse?! No mida... Mott käis küll maha, vett peaaegu pole, 30 kraadi ja nii pikalt minna. Pfff... Aga no minna tuleb. Nüüd võtsin kõnd ja sörk peale üle, varjus kõndisin, päikse käes jooksin ja vaikselt tuli see finiš lähemale.

Kaks kilomeetrit lõpuni ja võtsin jooksujalad jälle taskust välja. Sai täitsa hästi, ainult sees oli tunne, et on juba täna veidi liigutatud küll. Tunnelist läbi, rahvahulgad hõiguvad, finišikaar ja kõik. Läbi. Rahulolu. Väsimus. Emotsioonid. Ilus oli. 8:04 ja kella peal 56km ametliku 48,3km vastu. Oli tõesti umbes seitse kiltsa rohkem. Tõusu sain 2100m ja langust 2500m.

Epiloog

Peale finišeerimist läksin otsisin omale vett, käisin supermarketis ja ostsin kaks liitrit šokolaadipiima, mille ma kõik ära jõin, rääkisin seal inimestega veidi juttu ja siis otsisin oma velo üles. Oligi sealsamas, kuhu ta hommikul jätnud olin. Väntasin koju, käisin pesus ja kobisin voodisse.

Uni ei olnud hea nagu tavaks on, aga puhkasin suht hästi välja. Jalad hommikul kanged ei olnud ja peale hommikusööki otsustasin, et viin ratta ära ja käin veel tiiru mägedes.

See hommikune tiir siis oli lõpptulemusena 1200m ja 25km, aega läks pea viis tundi. Terve aeg ka sadas, nii et pärast veel pikalt soojas vees ligunemist ja oli päris hea. Ülejäänud päeva vedelesin ja magasin.

29. hommikul käisin söömas, rongi pealt Salzburgi ja peale jala läbi linna tampimist väsisin lõpuks ikka täitsa ära. Kodus olin veidi peale kahteteist.

Kokkuvõtvalt oli tore reis, niimoodi üksinda võib vahel käia küll ja jättis üsna tugeva emotsiooni. Mäed on ilusad ja vähemalt mulle mõjuvad alati väga tugevalt. Tahan juba tagasi.


Kolmapäev, 17. juuli 2019

Bergmarathon vol. 2

Pole ammu kirjutanud. No tõesti ammu, isegi tunnet pole olnud, et peaks. Millegipärast nüüd jälle kriban, vaatan mis tunne pärast sees on.

Käisin teist ringi Austrias ooksmas ja seekord koos sõbraga uuesti pikal rajal. 70km ring koos 4600m tõusuga.

Ettevalmistus selleks jooksuhooajaks on isikliku stressi tõttu olnud pehmelt öeldes kaootiline. Jaanuaris sai üle 200km joostud ja edasi oli puhas ikaldus. Õnneks on hea see, et jooksmine on mõnusa kumulatiivse efektiga ja kuigi joostud on vähem, on vorm enam vähem talutav.

Proloog

Seekord sai Austriasse mindud sõbraga kahekesi ja plaanid panime paika tegelikult juba detsembris. Eesmärk temal see 70km läbi kulgeda ja minu esmasest eesmärgist - 12h see ring ära teha - sai sujuvalt erinevatel põhjustel lihtsalt lõpetada.

Trennieelsel nädalal jäin lihtsalt tuimalt haigeks. Start oli laupäeva varahommikul ja veel teisipäeva ööl vastu kolmapäeva oli mul nii kehva enesetunne, et igasugune starti minek tundus olevat välistatud. Siis aga hakkas järk-järgult paremaks minema ja ööl vastu starti oli isegi kurguvalu taandunud lihtsalt väikeseks kriipimiseks. Väsimus oli sees, aga lõpetamises ma ei kahelnud, iseasi kui palju seda va jaksu oli.

Gmunden-Gmunden

6. juulil, laupäeva hommikul kell 02:00 helises äratuskell ja peale mõningast loivamist olin 20 minutiga riides ja vantsisime selle kilomeetri majutusest starti ära. Kuna kohustusliku varustuse nimekiri oli piisavalt hägune, siis lootsin vaikselt, et keegi mind trukkima ei tule ja peitsin ennast inimeste vahele. Vedas. Ei tulnud kedagi.

Briifing oli lühike ja peale 3 minutit saime minna õue ootama, sest stardini oligi jäänud vast 10 minutit. Passisime seal vaikselt pimeduses ja varsti oligi minek.

Trass läheb esialgu kaks kilomeetrit läbi Gmundeni linnakese ja siis linna servast kolib esimese mäekese otsa, mille tipp on 1000m kõrgusel ja ronimist on veidi alla 600m. Tõus ei ole eriti hull, paraja nurgaga ja üles minna on kerge ja mõnus. Edasi kruusalaskumine ja metsaalused pikad pikad laskumised. Olin unustanud kui ilus seal on ja kui pikad võivad laskumised olla. Mäest alla jõudes oli toidupunkt, läbitud 9km ja enesetunne oli lihtsalt suurepärane.

Traunsteini tõusu alguses

Edasi veidi lauget, läbi kahe pika tunneli ja olime Traunsteini jalamil. 1100m vertikaali ja 3km horisontaali. Võite ise arvutada mis nurk seal on. Kaljud. Astmed. Redelid. Trossid. Kuristikud. No ja nii ilus, et täitsa uskumatu. Ronisin ja suu nii kõrvuni ja hea on olla. Raske ka ei olnud, kuskilt krampi ei tõmmanud ja tõusuks kulus vast poolteist tundi.

Üleval paar topsi jooki ja siis alla tagasi. Pean ütlema, et see laskumine on ikka väga väga järsk, vigu teha ei tohi, need maksavad karmilt kätte. Aga hüplesin sealt kergelt alla, mägedes tehtud võistlused on ikka veidi andnud seda mäetunnetust, kuigi see kipub meelest vahel minema. Peaaegu alla jõudes oli kaljudel ka korralik vereloik, nagu ütlesin, eksida ei tohi. Ohvrit ennast näha polnud, ju ta oli abi saanud ja suure tõenäosusega jooksis edasi.

Traunsteini all oli järgmine punkt, seal sai veidi süüa ja juua ja siis kerge tõusuke otsa ja jälle pikk pikk laskumine. Täielik rõõm on seal joosta. Eelmise korraga võrreldes oli ka enesetundes vahe nagu öö ja päev, kerge, lõbus, mõnus. Ei mingeid muresid.

Peale järjekordset punkti jõudsime Spitzelsteini jalamile. Ossapoiss. 700m vertikaali ja napilt üle kilomeetri tõusul.

Spitzelsteini sein Google Earthist

Vaatasin Google Earthist järgi, see asi on umbes 45 kraadise nurga all, täielik sein ja see ülesminek pani jalad juba proovile küll. Tõusunurk on täitsa ulmeline ja see kestab ja kestab ja kestab. Pildistada on seal raske, fotod ei anna seda kohta õigesti edasi, aga see on kõige järsem tõus mis ma ikkagi võtnud olen.

Spitzelsteini laskumine

Üleval on taaskord punkt, seal tankisime ja siis juba jooksuga mäest alla ja jõudsime 7.15-ga poole maa punkti, kusjuures raskem pool oli tehtud. 35km läbitud.

Kohe poolel maal Ebensees

Seal tegime umbes 20min tankimist ja edasi Feuerkogeli poole. Tipp oli 1630 m peal ja alustasime 440 pealt. 1200m vertikaali, aga see mägi on vähemalt normaalse nurgaga. 6km puhast rõõmu ja kuigi sõber vajas vahepeal veidi karmi armastust, siis jõudsime üsna mõistlikult sinna üles, väike tankimisring ja edasi oli kõigest 25km ja kolm väikest mäekest, kokku 1000m vertikaali veel.

Feuerkogeli vaade. Teisel pool järve keskel Spitzelstein kogu oma ilus.

Laskumine oli aga pikk, õnneks oli kuiv ja saime sealt kenasti alla. Minu jalgadesse hakkas vaikselt tekkima see krambitamiseelne tunne, seega ma ei saanud väga pikalt laugeid joosta, langused olid okeid.

Edasi oli üsna lihtne: kõnd sörk tankimine kõnd sörk ja nii ta läks. Jõudsime viimasel 16km ka kenasti sinna lagendike peale, õues oli 31 kraadi sooja, päike neetis ja kuigi oli raske, siis suu oli ikka kõrvuni. Seal on lihtsalt ilus!

Eelviimane tõusuke

Viimasest punktist ma ei võtnud enam midagi, ei lasknud sõbral ka seal passida, 5km ainult lõpuni ja sealt valdavalt ka mäest alla. Sörk kõnd segamini ja viimase kilomeetri jooksime. 15:32 lõpuajaga olime finišis ja minu olek oli väga hea. Jalad toimisid, valus ei olnud, eriti väsinud ka mitte. Ju oli tempo sobiv! Võrreldes eelmise korraga oli ikka kardinaalne vahe, ju need vahepeal läbitud pea 5000 jooksukilomeetrit on ikka mõjunud.

Gmundenis tagasi

Epiloog

See jooks ise on elamus, vaated on uskumatud, kohalikud supersõbralikud, eriti kui saksa keeles rääkida ja kogu üritus on küll selline väiksemapoolne, aga suht hästi korraldatud.

Jalakangus läks üle seekord 3 päevaga ja edasi on olnud päris hea taastumine. Saadud särk on juba trennis käinud ja medal kenasti kapis. Olen mõelnud ka seda, et sinna ma lähen veel tagasi. Äkki isegi üritan seda 12h piiri purustada, kes teab!

Kolmapäev, 3. oktoober 2018

BUT Ultra Trail ehk F*ck Mont Blanc, Lebav mees ja Eelarve

Nonii, olen eluga tagasi ja peab ütlema et päris vinge tripp oli. Hea seltskond, odav toit ja paras ports mägesid. Suht ideaalne kombo.

Proloog

Neljapäeva hommikul oli Olle oma autoga uksetaga, tõstsin oma kola autosse ja pikk sõit autos, täis rõvedaid nalju ja higiseid vihaseid mehi, võis alata. 

Jõudsime suhtkoht öösel Lodzi lähedal nooblisse hotellituppa ja sai lõpuks mõnusalt voodis ennast välja sirutada. Peab ütlema, et magasin tol öösel jube halvasti, higistasin ja pea valutas. Hommikul olin üsna läbi ja enesetunne läks tund tunnilt kehvemaks. Naljatasime isegi, et varsti on seis selline, kus üks on vigastatud, teine haige, kolmas katkestab ja neljas mees hakkab jooma. Ehk nulliring.

Szczyrki jõudes oli ilm ilus, sai lühkaritega ringi töllerdada ja päikse käes oli täitsa hea mõnus soe. Mäed tundusid linnakesse sõites ka aiva suuremaks minevat, kohapeal olid nad jub päris muljetavaldavalt kõrged. Võttis kepsu veits värisema küll, enesetunne kah va niru.

Käisime söömas veel ja pärast pakkisin oma koti, käisin võtsin numbri ja kraami kotiga, kus pidi olema ka Google Translate abil tõlgitud "juhuslik vidin". Juhuslikku vidinat ei tuvastanud ja etteruttavalt võib öelda, et ka "regeneratiivset jahu" ei olnud. Olid aga mõned flaikud, kleeps ja tsärk, kõik kenasse riidekotti pakitud. Number anti ka.

Hiljem briifil saime teada kuidas rada tähistatud on ja et lõpus ootab üllatud. Ei pannud sel hetkel väga tähele, mis üllatusest jutt käis, aga ma sain pärast aru küll, milles kühvel on. Sadistid kurat.

Enesetunne oli õhtul järsult päris heaks läinud ja magama saime kella 9 paiku. Äratus oli pool kolm. Jup. Pool effing kolm. Nagu 2:30. Aga hea et üldse magada sai, Kaupo rääkis õududlugusi võistlustest, mille start on kell üks öösel, siis pole üldse mõtet magama minna.

Pearoog

Hommikul silmad suhtkoht värskelt lahti, väike ärevus oli küll sees, aga sõin veits ja panin rahulikult riidesse. Venitasime rahulikult kummi ja 20min enne stardipauku loivasime starti ära.

Kohale jõudes avastasin, et pagan, telefon oli laadijasse jäänud. Egas midagi, sörgiga magalasse ja tõin ära. Majutus oli tõesti väga lähedal ja mul läks edasi-tagasi vast kuus minutit.

Eriti ei jõudnudki stardialas passida kui pauk käis ja hakkasime minema. Millegipärast olid korraldajad arvanud, et paks ilutulestikusuits on ilgelt hea mõte ja panime terve mannschaftiga sealt paksust tossupilvest läbi. Köha kostis mäetippudeni, aga võrreldes edasisega oli see köömes.

Raja algus läks mööda asfalti, 60, 90 ja 130km rajad läksid kõik koos. Ega seal erilist midagi polnudki, algusest peale kerge tõus, mis läks vaikselt järsemaks ja kuskil 1:10 jõudsime tippu välja. Selleks ajaks olime pilve sees ja paks udu oli igal pool ümberringi, esimene laskumine oli paari meetrise nähtavusega, väga järsk ja pealambivalgel suhteliselt raskesti nähtavate kivide vahel. Õnneks oli jalg okei ja ma tegin kõik endast oleneva, et ei korduks Soome ja ma ei oleks esimese 7km peal juba kangete reitega. Õnnestus.

Peale pikka laskumist jõudsime esimesse punkti, pikalt ei peatund ja panime edasi. Jälle tõus, väike laskumine, uus tõusuke ja siis hakkas päike tõusma. Valges oli juba hoopis teine minek.

Järgmised tõusud läksid kenasti mängeldes, võtsime tõuse suht tempokalt, laskumisi jooksime ja lamedamaid kohti ka jooksime, nagu kellavärk! Vaikselt hakkasid tuttavad seljad ja näod korduma. Seal oli Lõngus, Militaarmees ja aegaajalt vilksatas ka Sõps. Kõik täitsa reaalsed tegelased, kirjeldan neid ka üksikasjalikumalt.

Lõngus oli selline pikka kasvu ja ilmselgelt ilmastikuoludeks pisut väheselt rõivastunud. Lühikesed püksid, õhuke särk, käised ja seljakott. Ise oli pikka kasvu ja tundus selline veits udu. Ma olen veendunud, et ta on üsna meeldiv inimene, aga tol hetkel sai ta Lõnguseks ristitud ja las siis olla nii. Temaga me kuskil 35 kilomeetrini vaheldumisi liikusime ja siis ta kadus.

Enter Sõps. Sõps oli tore tegelane, lähemalt hakkasime tutvuma temaga kuskil 38km peal, kus me nägime Sõpsi, Lõngust ja ühte naist, kellele-me-peaks-sel-tõusul-järgi-jõudma (jõudsime).

38-43km oli pikk tõus, kus Lõngus lasi ees varvast, naine-kellele-me-peaks-sel-tõusul-järgi-jõudma jäi selja taha ja meie teed ristusid Sõpsiga.

Sõps oli muhe vend, ta purssis natuke inglise keelt ja saime teada, et tema elu unistus on UTMB ära käia. Selleks on vaja see kuue punnine jooks ära teha ja siis on pidu. Vist. No raske oli aru saada. Ta tundus igatahes väga erutatud sest teemast ja samas tundus ta ka natuke liiga väsinud. Sõps jäi meist nüüd maha ja saabus Ustroni linnakese joogipunkti meist mõned minutid hiljem.


Nagu Viru tänaval, kuskil 50km peal
Järgmine tõus hakkas 47km pealt ja kestis 56km peale välja. Me raiusime üsna hea tempoga edasi, aga ei unustanud ka pilti tegemast ja rohkesti metsa all väetamas ja niisutamas käimast. Tõus oli pikk, aga tunne oli mõlemal veel hea, mul hakkas väike energiavõlg tulema, Olle seevastu kimas nagu metsaline ja tal oli hea minek.

Tõusu lõpus, 55km peal jõudis sõps meile järgi ja küsis üsna väsinud olemisega, et kaugel me nüüd siis oleme. Vastus peale, et 55-56km tehtud tegi ta suured silmad ja ütles "Alles? Ma tahan ainult voodisse! Fuck UTMB, fuck Mont Blanc!". Sinna ta meist jäi ja meie teed enam ei ristunud.

Tõusul oli hulk söögi-joogikohti ja 56km peal algava laskumise otsas lebas Militaarmees, kes naeratas väsinult minu tervituse peale. Ta oli selline tõsine mees ja Militaarmeheks sai ta ristitud sõjaväe nokamütsi järgi, mis oli khakikarva, Poola lipu ja veregrupiga (A negatiivne muuseas). Pole aimugi, kas tegemist oli päris mütsi või butafooriaga, aga nimi jäi.

Edasine laskumine oli järsk ja kivine, mul läks olek kehvemaks, Ollel aga järjest paremaks. Me jooksime suht hea tempoga kuni 75km peale välja, ma kannatasin alates 70 suht hambad ristis, aga Olle muutkui et "odavad kilomeetrid ja odavad kilomeetrid". Pekki küll, aga jooksin!

Kuskil 63km peal kohtasime Lamavat meest. Tema sai oma nime sellest, et kui me mööda mõnusat kerget langust jooksime, siis tema lebas murul ja nosis šokolaadi. Tervitas meid laisalt ja ega meil rohkem suurt kokkupuudet polnudki.

Järgmine vinge tegelane oli Kõik-on-korras-mees. Alguses meist jupp maad kiirmeini kuid nüüd järjest sagedasem kaaslane oli üks täitsa tipp topp poiss, kellega Olle juttu üritas teha. Väga napisõnaline vastus küimusele: "How are you doing?" oli, "Khm, eh, I'm okay". Ka peale mõnda aega vestlemist oli tema ainsaks vastuseks ainult priittooballik ebalev naeratus ja õlakehitus. Olen üsna kindel, et temaga poola keels vesteldes oleksime hoopis teise vastuse saanud. Kõik-on-korras mees jäi meist maha enne riietevahetuspunkti tõusu algust. Ka teda ei näinud me rohkem.

Enne sooja söögi, pakihoiu, sauna ja striptiisitaridega punkti  jõudmist oli veel väga järsk tõus ja ühe nuki pealt edasi keerates ilmus nähtavale ei keegi muu kui Lõngus. "Ei ole võimalik" hüüdsin ja panime temast kah mööda. Seal oli toigastest kõvasti abi ja pikk mees lihtsalt ei jaksanud sammu pidada.

Jõudsime kauaoodatud riietevahetuse punkti ja valmistusime soojaks mõnusaks söögiks ja sistumiseks. Reaalsus oli see, et dropbagid pidime ise ära tooma, istumiseks oli 4 jooksjat mahutav pink ja sooja polnud kusagil. Tegelt söök oli soe ja tee kah, mulle see lobi väga ei istunud, aga sõin kartuleid ja kastet. Aitas vist küll. Lõngus oli omale öisteks miinuskraadideks varunud joogisüsteemitäie kokakoolat, õhukese vesti ja käised tõmbas ka rohkem üles. Tõesti loodan, et ta metsast ikka välja ka tuli. Rohkem me teda ei silmanud.

Mina aga otsustasin, et öö tuleb külm ja ladusin soojapesu pluusi, T-särgi ja fliisi kõi kkileka alla. Et ku ihakkab palav siis teen eest lahti. See oli väga hea lüke, kuna öö tuli külm. Kui me punktist minema hakkasime, siis sain kenad külmavärinad, aga need lahtusid üsna pea ja mul läks olek järjest paremaks. Ollel seevastu hakkas nüüd vaikselt olukord halvenema, esialgu oli aga kõik suurepärane.

Päike loojus, läks külmaks ja pimedaks. Jätkasime oma seiklusrikast merereisi kõrguselt nr. 2 tipu poole Barania Goral. Mul oli päris hea olla, laskumised jooksin ja muidu oli kah mõnus, söök läks jälle alla ja jalast oli igasugune väsimus kadunud. Ainult vasak pahkluu oli pisut ebameeldiv.

Kui tipus sai ära käidud, siis hakkas raja kõige halvemini tähistatud osa. Otsisime suunda sõna otseses mõttes jalajälgede, geelipakendite ja GPS abiga. Laskumised olid pikad ja lauged, jooksime seal päris pikalt kuni 97km-ni, siis hakkasime rohkem kõndima. Mul läksid jalad kangeks, Olle kurtis iiveldust. Õues olid miinuskraadid, rohi oli härmas ja krõbises, lambi valgusviirus ujusid väikesed lumehelbed. Või haldjad. Pagan seda enam täpselt oskab öelda!

Peale rajal ekslemist saime lõpuks 105km punkti ja siis võis küll öelda, et ultra oli peale hakanud. Mul oli õnneks isu hea ja sõin seal punktis makarone ja banaane ja võileiba ja jõin mitu tassi magusat teed. Suht hea oli. Ollel aga ei läinud midagi alla, ta läks vaikselt ees minema.

Edasine 13km lõik oli väga aeglane, ma ei julgenud Olle juurest ära minna, kuna kuigi ta liikus, siis see oli päris ohtlik. Aga mees oli rauast, liikus mäe otsast alla ka veel, eks oma blogis kirjutab, mis värk tal sees toimus.

Kui me saime eelviimase järsu laskumise pealt maha, olin veendunud, et Olle jõuab punkti ise ja panin jooksuga ees ajama. Möödusin vaikselt lonkivast Militaarmehest, meie viimane lõik võttis üle 2h rohkem aega kui seniselt liikunud olime.

Jõudsin viimasesse punkti, kus istus resigneerunud nägudega neli inimest ja veel 3 sättis ennast minekule. Nad pidid 20min pärast punkti kokku pakkima ja ma rääksin neile, et üks kamraad tagant tuleb aeglaselt, oodake ta ära, et tal olukord kehv. Jõin ja sõin ka peale ja siis panin ka ajama. Ees ootas maasikas, raja raskeim tõus, raja järsem langus, raja järsem tõus ja finiš.

Kuna mul jõudu oli ja tõusudel polnud üldse muret, siis raiusin viimase mäe otsa tunni ja viieteistkümne minutiga. See teeb kiireima tõusu terve raja peale, aga pean ka ütlema, et üleval juba oli vähe tunda, et sai pingutatud. Mäe pealt alla vaadates nägin ma elu kõige ilusamat koitu, punane, oraž mustade mägede taga, Szczyrk oli pilvedesse mattunud, majad paistsid sealt välja nagu tikutopsid. Tõesti tõesti ilus oli. Pilti muidugi ei teinud, sest no milleks eksole. Aurudel töötav aju pole just kõige ratsionaalsem organ.

Laskumine oli järsk, esimese hooga otse suusanõlvast alla, siis suured kivised astmed, edasi metsa alla ja ikka otse. Reied karjusid juba valust ja vasak jalg oli pahkluust päris valus. Proovisin joosta ja lihased ehk olekski lasknud, aga jooksusammu peale lõi ikka terav valu pahkluusee. Kiire pilk kellale näitas, et aega on veel kõvasti ja võtsin rahulikule kõnnile üle.

Nüüd siis see "üllatus", mida korraldaja oli lubanud. Mäest alla, üle jõe, väike lauge tõusuke ja siis keeras tee otse üles. No kümpi, tõsine taevatrepp, ainult treppi ei olnud. Käte jõul raiusin sealt üles, 20 sammu ja hingetõmbepaus. Jälle 20 sammu. Jälle hingeldan. Aga sain üles, tõus läks laugemalt ja sai reipa sammuga astutud, väike laskumine, kruusatee, tõus. Pikalt üles ja lõpuks olin viimase laskumise peal. Järsk ja mudane ja kivine, siis tulid kiviplaadid ja järsku olin meie öökoha juures sillal. Kerge parempööre ja olin mõnesaja meetri kaugusel finišist.

Huvitaval kombel nägin ka Timo ja Kaupot, nad olid suht umbes läinud vaatama, et nüüd peaksin finišeerima ja täpselt!

Finiš oli pea emotsioonitu, väsimus, aga ka väike rõõm. 132km ja 7200m tõusu seljataga. Praegu alles hakkan aru saama, et pekki küll, täitsa korraliku asjaga sain hakkama. 28 tundi ja 6 minutit.

Finišikramp

Kokkuvõtvalt

Rada oli vägev. Üldplaanis oli Soome jooksust tükk maad raskem ja seda nii tõusude osas kui ka pinnase osas. Kivid, kivid ja kivid. Laskumised olid järsud, kivid lahti. Oli ka hästi joostavaid osasid, üldiselt oli rada väga vaheldusrikas.

Rajatähistus jättis küll soovida, lindid olid pandud harva ja veidratesse kohtadesse: kurvide taha ja hargnemistel kahe teeotsa vahele. Õnneks aitas GPS halvemast, kuid paaril korral pidi ka teeotsa uurimas käima ja sai ka eksitud. Tol korral haitas hädast välja see, et nägime eemal pealampe liikumas ja saime rajale.

Emotsioon ise on võimas. Enesetunne oli kõikjal hea, jah, vahepeal oli raske, aga pärgli päralt, peabki olema. Jooksin palju ja peaaegu lõpuni välja. Tõusutrennidest on kasu olnud, ultrakogemusest on kasu olnud ja üldse oli nii vaimselt kui füüsiliselt kergem kui Laulasmaal või Ylläs-Pallas ultral.

Pole küll päris Ironmän, aga sellise võistluse lõpetamisel häbisse ka ei jää.

Jooks numbrites



Esmaspäev, 24. september 2018

Poola Poola, imeline Poola, Szczyrk on ootamas ehk BUT Ultra ettevalmistus

Terve teise poole on tegelikult fookuses olnud Beskidy Ultra 130 ehk maakeeli 131km ja 7251m tõusu Poola Szczyrk - öelge seda seitse korda kiiresti, haa - lähistel toimuv ultrajooks.

Mis siin salata, hetkelise emotsiooni ajel sai sellele üritusel nii kiiresti regatud, et pärast 5 minutilist rajaprofiili uurimist jäi järele ainult kahetseda. Aga tõelise eestlasena olen valmis kannatama.

BUT 130km rajaprofiil


Egas midagi, vaatasin oma plaanid üle ja panin laias laastus trennikava paika: kui Soome 134km ürituseks jooksin valdavalt pikemaid otsi maastikul, siis Poola jaoks võtsin ka tõusud kavasse. Pikad jooksud jäid, aga enam ma 80km nädalavahetusi kavva ei võtnud.

Kaks korda nädalas tegin poole juulit ja terve augusti ja jupi septembristki tõuse: nädala sees 500m vertikaali korraga ja nädala lõpus 700. Korra sai ka 1000m Nõmmel ära nühitud kahe tunniga, selleks nühkisin koidu ajal paduvihmaga 35x suusahüppemäe nõlva üles alla. Oli väga meeleolukas.

Lisaks olin võtnud kavasse joosta korra nädalas ka tugev lõigutrenn ja igal võimalikul muul ajal joosta või ratast sõtkuda, et võhma ikka jaguks. Maasikana olin nõuks võtnud joosta SEB raames nii 10km kui ka 21,1km tugevalt aga paraja varuga.

Lõigutrenni tegin valdavalt Järve terviseradadel, seal on hea mõnus künklik profiil ja jooksin seal 1500m ja 2000m lõike 4-5x korraga, tempo hoidsin 3:50-3:55 peal, nii oli päris korralik trenn aga jälle väikse varuga.

Kogu selle pulli tulemusena avastasin augusti keskel, et ahhilkad on hellaks jäänud. See oli päris ebameeldiv ja mäkkejooksud asendasin mäkkekõnniga ja lõigutrennide asemel tegin selliseid 300m vertikaaliga kergemaid mäepäevi. Kerged jooksud asendasin rattasõiduga ja nii toimetades olen hetkeks saanud valusatest ahhilkadest enam vähem lahti.

SEB nädalavahetus

10km jooks.
Hommikul ärkasin migreeniga ja no pagan kui kehv oli olla. Pea lõhkus ja iga samm ajas hingeldama. Tahtsin veel enne lõunat minna teha väikse mäkkejooksutrenni alla, aga keerasin peale 50m sörki otsa ringi ja läksin koju tagasi. Ei jaksanud väga liigutada ja süda läikis.

Kui kell aga hakkas viis saama, siis mõtlesin et lähen käin jooksmas ära ikka, makstud ju on.

Regamisel sai mu nimi kirja ühe emmiga, siis olin stardinumbriga 4000 midagi ja joonest piisavalt kaugel. Jõudsin stardijooneni pea 5min pärast stardipauku, siis sai hakata inimeste vahelt vaikselt laveerima. Umbes 4km peale starti sain jooksma ka hakata ja kuna olek oli kehva, siis lippasin sellise kesise 4:20-4:15 tempoga. Väga kiiremini ei tahtnud ka, jooksu ajal õnneks peavalu tõmbas tagasi.

Finišisse jõudsin netoajaga 45:01, mis oli selline meh, aga kuna seis oli nagu oli, siis tuleb leppida. Pingutasin küll, oli tunda veits-

21,1km jooks.
Migreeni teine päev. Pea lõhkus endiselt, aga vähemalt ei ajanud iga liigutus enam pulssi kahesaja peale. Otsustasin et käin seal jooksul ikka ära, mis see sutsakas siis ära pole. Stardikoridor oli mul jälle kuskil Mordoris, number 3000+.

Leidsin stardikoridori kõrvalt Olle ja ka vana trennikaaslase Relika, ajasime paar sõna juttu ja siis kõlas stardipauk. Ega kohe ei saanud jälle kuhugi, stardijooneni jõudsin 3:20 peale stardipauku. Kordus samasugune slaalom ja jõnksutamine kui 10km jooksus, õnneks sai jooksma hakata juba 3km täitumisel. Olek oli parem kui eelmine päev ja võtsin sellise mõõdukalt mõnusa 4:10 tempo sisse.

Kütsin rahulikult inimestest möödudes edasi ja jõudsin Stroomi randa jõudes poolmaratoni 1:45 grupile järgi. Püha pask kus oli rahvasumm, aga kuidagi sik sakitades ja üle muru joostes sain neist seal mööda. Edasi oli huvitavalt vastik pool kilomeetrit, seljast hakkas pistma ja lasin tempo korraks 4:20 peale, siis läks olek jälle paremaks ja panin sutsu juurde.

Järgmine takistus oli 4:15 maratonigrupp. Või mis takistus, neil oli oma jooks pooleli ja ma ei tahtnud seal hullult trügida, passisin momente ja sain sealt ka vaikselt mööda. Peale seda sain mõnusa rütmi sisse, kuskil 4:20 /km peale ja nii oli päris hea minna. Peavalu oli taandunud selliseks migreenipohmakaks ja energiat oli vähevõitu, aga hoidsin rahulikult tagasi ja jooksin nii et mõnus oleks.

Rada mulle täitsa meeldis, kitsastes kohtades oli vähe vaja passida ja rütmi muuta, aga kuna kiiret polnud, siis suht savi. Jõudsin üsna pea ka 4:00 grupile järgi ja kütsin neist ka mööda, kaotasin seal paarkümmend sekundit jälle.

Edasi oli suhteliselt sündmusevaene, keha oli soojaks saanud, tõstsin vaikselt tempot ja finišlähenes suure hooga. Täitsa mõnus oli vahelduseks vähe kiiremini liigutada ja traavisin siis mõnuga lõpu poole.

20km oli mu võistluse kiireim, 4:07 ja 21km oli 4:19. Tunne oli hea, lugesin mingist blogist, et kuskil oli mingi lõputõus olnud, ma ei tea, ei näinud. Võib-olla maratoonaritel oli miskit, hihi.

Netoaeg oli 1:32:38 ja peab ütlema, et oli selline mõnus mõõdukas pingutus. Kahtlemata kõige kergem poolmaraton alates 2009. aastast, aeg ka muidugi vastav.  Finišis sain oma joogid ja vahtisin ringi, et ehk näeb mõnda tuttavat, aga ei miskit. Peavalu tuli ka mühinal tagasi ja mõtlesin, et lähen kuden parem kodus edasi.

2018 aasta Tallinna 21,1km lõpusirge


Jooksin poolikus mõnusa negatiivse spliti esimene kümme 43:48 ja teine 43:20. Mõlemad kiiremini kui eelmise päeva kümme.

Esmaspäeval oli kangus jalgadest läinud, selline kerge väsimus oli küll paar päeva sees. Üldse oli terve nädal peale SEBi kehv olla, hommikul pulss kõrge, kurk oli 4 päeva valus ja üldine nõrkus.

Õnneks taandus see värk ära ja eelmine nädal tegin veits trenni ka, kuigi kergelt. Kaks 16km maastikujooksu ja 100km ratast.

See nädal ei tee enam miskit, sõidan kergelt ratast ja puhkan välja. N on Poola poole minek.

Juulis tegin 45 tundi trenni, sealt 190km jooksu ja 260km ratast ja 4400tm. Augustis 31 tundi, 205km jooksu, 143km ratast ja 4400tm, septembris seni 24h, 252km ratast, 110km jooksu, 2200tm.

Kui 2018 aasta kokku võtta, siis olen Poola tarbeks ladunud 20000tm, 1800km joosku, 1000km ratast ja 264 tundi. Eks näis palju sest kasu on, ajalugu näitab, et ega ultras läheb ikka nii nagu läheb. Ootan igatahes väga!

Kui Poolast tagasi, siis panen kirja ka kõik need emotsioonid ja ikaldused, seniks aga kirjutamiseni!

Reede, 20. juuli 2018

Nuts Ylläs-Pallas 2018

Parajalt aega on nüüd mööda voolanud ja täna, kuus päeva peale jooksu, oli esimene kord ärkamine peaaegu nagu tavaliselt. Eelnevatel hommikutel läks silmade lahti kiskumine kole vaevaliselt ja olin terve päeva väga väsinud.

Reisu sai planeeritud ja oodatud pea terve aasta, eelmine aasta ei taastunud Bergmarathonist ära ja jätsin Soome minemata. Seekord sai vigade parandus tehtud.

Reis sinna karavani ja sõpradega oli meeldiv, maandusime N õhtul Ylläse suusabaasis, kust siis R õhtul minu start läks.

Soomes oli ilm päris kuum, R päevalgi oli temperatuur 26-27 kraadi ja kuigi mulle üldjoontes soe meeldib, siis terve pika päeva kuuma käes olles väsitab ikkagi üsna ära. Õnneks taipasin pisut enne jooksu ka tukkuda ja kuskil tunni ma ka suigatasin. Edasi rahulikult üles, asjad selga/jalga ja starti minek.

Ees oli ootamas 134km ja 4100m tõusu, ega ma erilisi illusioone omale ei teinud. Vaatasin eelnevate aastate lõpetajaid ja aegu ning mõtlesin, et alla 24h oleks juba päris hästi tuldud. Liiatigi olin erialased trennid, tõusud ja jalamusklitugevdajad, kenasti unarusse jätnud. Lisaks, kuna kella aku ei peaks niikuinii nii kaua vastu, jätsin kella sisse lülitamata ja jälgisin ainult aega ja jooksvalt kõrgust merepinnast, et saada mingitki indikatsiooni, kus ma olen.

Soome jooksjad on väga nunnud, sest kaks minutit oli stardini aega ja stardikoridoris seisis üks rumeenlane ja mina, kohe stardijoone lähedal. Soomlased tagasihoidlikult koridorist väljas, kuni teadustaja ütles, et noh võiks hakata koridori minema. Ka siis mindi valdavalt stardikoridori tahaossa ja niimoodi ma esireast stardipaugu kõlades startisingi.

Algas rada kohe 500m vertikaaliga Ylläse mäe otsa. Võtsin rahulikult, 28minutiga olin üleval. Väike fotopeatus ja siis seasörgiga minema. Mäed on seal kõik valdavalt väga kivised või hullemal juhul juurikased ja kivised. See mürakas oli kivine, õnneks oli mäe otsas vähemalt võimalik joosta.

Laskumine oli järsk ja andsin mõnuga minna, andmata endale aru, et jalga ju alla tehtud ei ole. Kui alla jõudes tundsin, et vasaku jala pealne hakkab kangeks minema, lisasin mõttes veel prognoositud lõpuajale paar tundi juurde ja püüdsin teemale rohkem mitte mõelda.

Jõudsin 7,2km punkti 55minutiga kuskil ja edasi see ultra hakkas. Mets, juurikad, kivid. Rajakaarti oli uuritud piisavalt, suutsin isegi enam vähem ennast joonel hoida. Tõusud kõik rahulikult, tõusu otsas seasörk, alla samamoodi sörgiga.

Alguses oli jube harjumatu, kilomeetriposte pole, valdavalt oled metsas ja ainuke võimalus aru saada, kuskuradis ma olen, oli igas joogipunktis jätta meelde järgmise rajalõigu pikkus ja profiil. Kuna punktide vahe oli umbes 20km, vahel veidi vähem, vahel veidi rohkem, siis sageli ootasin punkti ammu enne kui ta tegelikult tuli.

Esimene, teine, kolmas mägi. Tõus hakkas kolmandal mäel nii vaikselt, et ma polnud päris kindel, kas joosta või kõndida. Pilk iseendasse ütles, et võta tokid ja kõnni parem, pikk päev on ees. Nii ma siis kõndidsin, kõndides hoidsin tempot ~6km/h või veidi kiiremini. Sõin seal siis oma Snickersit, kui tagant tuli ilge hooga mingi leedukas, reis jäme nagui jõutõstjal ja tempo nagu jookseks Vanatühja eest, männiokkakeeris järel. Etteruttavalt võin öelda, et nägin teda uuesti 10h pärast kui ta oli katkestanud ja tühja pilguga Pallase hotelli juures uitas.

Mina aga läksin vaikselt edasi, kolmanda mäe otsas oli päris kuradi ilus. Edasi pikalt alla ja siis läks rada tegelikult igavaks. Või noh, mis igavaks, ühesuguseks. Kivine juurikane kitsas rada, paks mets ümberringi ja kurdistav vaikus.




Vasak-parem, kukkusin aegajalt, kuna olin pannud tossudesse kivikaitsetallad (püha taevas kui hea mõte see oli!), aga see tõstis jalga 2mm, ja aegajalt leidsin ennast alguses ikka kõhuli. Lisaks panin ühest teeotsast mööda ja kui ma polnud 5minutit ühtegi rada tähistavat lipukest näinud, siis taipasin et olen pulosse pannud. Noh, ots ringi ja tagasi. Need olid raja kõige raskemad kilomeetrid: palav, söök alla ei lähe ja meeleolu mõru. Sel lõigul oli kahe punkti vahe kah 23,8km.

Punkti jõudes jõin kohe mõnuga pikalt ja viskasin korra ka pikali. Kuna number oli katki läinud, küsisin nuga, et uus auk lõigata. Nuga oli terav, lõikasin nii numbrisse kui ka sõrme ilusad augud sisse. Siis paagid täis ja edasi.

Jõudsin ka kõige ilusamasse rajaossa, kellaaeg, mägi ja vaade olid hunnitud. Nagu muinasjutt. Ühtlasi oli ka tankimisest abi, kella kaheteistkümnest kuni kella kolmeni öösel olid parimad.




Inimesi ei näinud ja täielikus rahus, vaikuses ja iseendaga üksi olles ma seal kulgesin. Ikka sama skeem, tõusud kõndides, tõusude peal sörkides. Metsas oli kohati üsna võimatu joosta, mahalangenud puid oli meeletult, rada keerutas ja kilomeetrid läksid nii kõndides kui joostes sama kiiresti.

Üha rohkem hakkasid segama kanged reied, mis ei seganud üldse tõuse võtmast, aga laskumised olid juba valusad ja jalga oli kehva tõsta. Aga kui sel rajal jalga ei tõsta, siis sa ei jookse. Kui vähegi siledam lõik oli, jooksin. Juurikasel osal olin sunnitud kõndima, kukkusin ja koperdasin liialt palju.

Viimases punktis enne Pallast, mis on selline mõtteline keskkoht jooksul, kus tuldud on 79km ja minna on 55km, hakkasin juba nägema katkestajate horde. Neid oli tõesti palju, hiljem protokollist võis vaadata, et meestest katkestas 40% umbes. Täiesti märkimisväärne number.

Pallas ise oli selline hea koht, kus anti sooja lobi, sain koolat juua. Püha Jüri kus oli maitsev ja natuke telgis kosuda. Paljud olid seal tunni või rohkemgi, ma olin 20 minutit ja siis hakkasin jälle minema.

Nüüd läks rada jälle suusamäe otsa, 500m vertikaali jälle juures. Traagika oli nüüd selles, et peale seda oli kivid, kivid ja kivid. Mul olid jalatallad täiesti läbi ja reied samamoodi, olin täielikus augus. Loivasin seal vaikselt, mitte kedagi kusagil ei olnud, kell oli kaheksa hommikul ja kuradi kehv oli olla. Söögiisu täielik null, õnneks niipalju pea jagas, et võtsin suure sõõmu geeli. Ja siis võtsin veel ühe.

Mõneteistkümne minuti pärast viskasin pilgu üle õla ja tagaltpoolt tuli tuttav rootslane, Peter, reipa sammuga. Võtsin talle tuulde ja järgmised 40km me paarisrakendis ka kütsime. Mul läks enesetunne päris heaks peale seda geelisuutäit ja sõin Snickersi ka otsa veel.

Edasi sama tuttav skeem, üles reipa sammuga, alla terava valuga poolsörk/hüplemine ja aegajalt üritasin jooksusamme ka teha. Pallase ja järgmise punkti vahe oli 25km ja see võttis aega üle nelja ja poole tunni. Maastik oli raske ja liikumine aeglane.

Eelviimases toidupunktis tankisime ennast täis ja panime Peteriga ajama. Nüüd läks tee üle tundra, puid ei olnud ja vaated olid avarad ja ilusad. Kuradi ilusad isegi.

Pisut segas see, et tuul oli mägede taga peidus ja väljas oli 25c ja päike lajatas hoolega, sestap valasin endale aegajalt väärtuslikku vett krae vahele, Peter käis lihtsalt igas jões ja ojas riideid leotamas.

55km esimene

Pisut enne viimase tõusu algust küttis meist mööda hilisem 55km võitja ja ta lihtsalt jooksis üle mägede, tolmujutt taga. Muljetavaldav. Järgmine mees tuli enam kui pool tundi hiljem.

Päris tõusu alguses läks Peter ennast jälle leotama ja ütles et ärgu ma oodaku. Kehitasin õlgu ja hakkasin minema. Tõusu võtta polnud viga, tõsijutt, jalad olid okeid ja tempo rahulik aga ühtlane. Mäe otsas oli küll kaunis, aga tõusis korralik tuul ja siis ma hakkasin laskuma. Johhaidii ja valleraa ma ütlen. Jalg oli sigavalus, aga hambad ristis ma selle ära kannatasin. Osad laudteeotsad ka sörkisin, mis siis, et sörk ei olnud kuidagi kiirem kui kõnd.

Viimane punkt. Jess, 11km veel ja siis on kotis! Paraku oli see tund ja nelikümmend viis minutit päris piinarikas ja pauk käis hoopis sellisest luuavarrest, mida ei osanud oodatagi: sääsed.

Viimase kahe tunniga söödi mu jalad nii ära, et sellised koivad teeks au iga muhkkatku põdenud inimesele. Ma loobusin peale tundi isegi sääskede aktiivsest peletamisest, sest nii ei saanuksi edasi liikuda.

Jõudes lõpuks asfaldile, olin täiesti tühi. 4,8km veel. Vasak jalg, parem jalg. Läheb. Kepid abiks, läheb edasi. 55km omad jooksid mööda, patsutasid, ergutasid. No oli alles pikk ots.

Vimasel poolel kilomeetril võtsin ennast kokku ja lasin jooksusammul finišisse. Täielik emotsioonitus, täielik tühjus. Sain kõige väiksema medali mis mu kogus on ja ka kõige väärtuslikuma.





Aeg 25h ja 10min oli paar tundi aeglasem kui lootsin, aga arvestades kõike, tuleb rahule jääda. Mõni päev on selline, mõni on parem. Täna polnud minu päev, päris head ja mõnusat käiku ei leidnudki.

Mis ma kogu loost õppisin:
1) Mägede jaoks on jalga vaja, kui jalga pole, siis ära jookse nagu metssiga alguses laskumistel;
2) Altra tossud on suurepärasted, aga Superiorid on sellise raja jaoks liialt õhukesed. Mul on vaja paksema tallaga mudelit. Null villi. Null!
3) Kui toit ja jook ei ole nina all, siis väsimusega ei viitsi süüa. Pean vaatama hakkama teistsuguse vesti poole, kus jook on nina all ja ees/küljel rohkem taskuid;
4) Väga abiks on, kui tead kuskohas sa rajal oled. Kell tuleb sisse lülitada;
5) Soolatabletid = null krampi. Jah, lihased olid valusad, aga mingit julma agooniat lukus reitega ei olnud;
6) Söömiseks on ka plaani vaja;

Üldiselt oli jooks väga pikk ja ka siin kirjutades jäi üsna palju kogetut vahele, samas ei oska seda kõike loogiliselt kokku panna. Mitte veel.

Järgmiseks on vaja teha Poolas septembri lõpus 132km ja 7100m. Kui korralikult tõuse teha, siis on tehtav. Nüüd puhkan nädala lõpuni ja esmaspäevast (täna on reede), hakkan jälle vaikselt otsast tegema.

Olge terved!

Esmaspäev, 11. juuni 2018

Laulasmaa Ultra 2018

Häda, viletsus, valu ja rahulolu. Tänavune LU (Laulasmaa ultra) pakkus emotsioone skaala mõlemas otsas.

Alustan stardist. Nagu tavaks on saanud, võtsin ka seekord kindla võid esimesel viiekümnel meetril. Üritasin mingi rütmi leida ja esimese ringi alguses oli tunda, et kõige hullem polegi. Nagu kõik, oli ka see tunne mööduv ja kui ma kuskil 11km peal hakkasin tundma pinget paremas sääres ja igasugu muid naginaid ihus, mis ei peaks enne 60km küll tuntavad olema, jõudsin järeldusele, et tänavusest jooksus tuleb korralik kannatamine.

1. ring

Jooksin Priiduga koos ja oli üsna kerge, tempo madal, hingamine paigas, aga ma tundsin kohe, et siit tuleb korralik kannatamine. Tutvusin taas juurikatega ja jätsin rada meelde, oli üsna meeldiv. Ring lõppes 2:11 peal umbes, vahetasin seejärel püksid ja panin vesti ära.

2. ring

Sõber tuli saatma, ei saa ka siin kurta, väga raskeks nagu ei läinudki, ootasin ja ootasin millal kehvaks läheb, aga väga ei läinudki. Nojah, jalad natuke väsisid juba, aga üldiselt oli päris hea olla veel. Tundsin ainult, et tossud teevad juba (!) varvastele haiget, nii varajases staadiumis see pole ülemäära hea märk. Ring sai läbi, võtsin oma maratoniõlle, sõin suppi ja vahetasin tossud ära. Panin õhukesed maantetossud, millega on hea 5km võistlustel mööda asfalti kütta.

Sada kiltsa veel minna!


3. ring

Tossuvahetusest hakkas varvastel parem, tossud lasid mõnusalt õhku läbi ja ei pigistanud enam. Liiva läks küll hoolega sisse, aga peatusin aegajalt ja valasin sodi välja. Kuskil viiekas kolmandal ringil, 46-47km peal läks olek kole ebamugavaks. Püüdsin liikuda rütmis 7-3, siis 10-2, siis 10-5 ja üldse igatemoodi, järjest vastikum oli. Kõndida oli vastik, joosta oli vastik, ei leidnud kuidagi rütmi. Lõin ka varbad väga valusalt kaks korda(!!) vastu mingeid juurikaid. Maastikutossuga pole hullu, aga neil pagana kossidel pole ju varbakaitset! Lõpuks kuskil 53km peal, Türisalu pangapunktist tagasi tulles, vihastasin ja lihtsalt hakkasin jooksma. Kassanäe - vastikustunne hakkas kaduma ja jooksunauding tuli tagasi. Otsustasin nüüd nii, et ei sunni omale mingeid numbrite ja minutitega pandud rütme peale ja lihtsalt jooksen nii palju kui tahan ja tõususd kõnnin. Tagasi starti, kus oli veel 2,5km paunake teha, oli tuju juba hea ja jalad väga head, lasin aga laia traavi.

4. ring

Pikalt ei pidanud kinni, võtsin ikka koolat ja vett segamini, peoga mingeid rosinaid ja muud tahkemat ja panin edasi ajama. Päris hea oli, jooksin kiiremad kilomeetrid sel võistlusel, energiat jagus ja kõik oli väga tsill. Ainuke asi mis ma märkasin, jalatallad hakkasid väsima, see on see kui õhukese kiire tossuga maastikule ronid, juurikate eest on ikka natuke varju vaja. Ja liiva läks ka kole palju koguaeg sokkidesse. Otsustasin, et vahetan taas tosse. Kui kuskil 15km oli joostud 4. ringist, hakkas jälle sein ette tulema, aga kuna ma teadsin et kohe saab süüa, siis pressisin ilusa jooksusammuga lõpuni, oli veel okei olla. Ringi lõppedes taas soe söök, maratoniõlu ja vahetasin sokid ja tossud ära, puhastasin ka jalad.

5. ring

Võtsin kohe alguses rahulikumalt, sest supp loksus kõhus ja tegin vaheldumisi kepikõnni ja jooksukilomeetreid. Jõudsin nii 8km peale, kuniks lasin 2km järjest sörki, sest pangapealsel pole mõtet kõndida, seal kaotab nii palju aega. Edasi läksin jälle rütmi, kus jooksin kõik vähegi joostava ja kõndisin tõusud. Peale 90km täitumist hakkas jälle kehva, nüüd hakkasid valutama pahkluud, vahel käis terav valu läbi ja kuna ma olin City Trailil pahkluud murdnud, siis olin üsna skeptiline. Olek läks järjest halvemaks ja halvemaks, hingeldama ajas ja üldse kõik läks mustaks. Tundsin vana sõbra jälle ära, sõin hoolega nii palju kui vähegi sisse läks, vastu tahtmist muidugi. Kehva tunne andis 100km märgi juures järgi, vaatasin et aega oli möödunud siis umbes 13 tundi, täpselt ei mäleta. Jäänud oli ainult üsna tugevalt valutav pahkluu ja üha valusamaks muutuvad varbad. Lonkisin igatahes ringi lõpuni, vaagisin hetke, sõin ja siis kobisin hoopis telki.

6. ring

Ärgates toppisin soki kärmelt varvaste otsa, mis neist ikka vahtida, ringutasin ja sõin terve Snickersi. No ja siis läksin lonkides rajale. Esimesel kilomeetril avastasin, et joosta on palju mõnusam kui kõndida ja nii ma siis jooskingi. Jooksin Toomasega koos, tema viimasel, mina siis 6. ringil kuni 8km peale, siis oli mul juba varvaste pärast nutt kurgus. No ikka kuradi valusad, käia oli veel vastikum, aga vaikselt lonkides sai liikuda. Edasi oli ikka korralik kannatamine, kui viimaselt ringilt 18km täis sai ja stardialas tossud jälle ära vahetasin, sest väiksel ringil on kõva pinnas, siis läks pisut paremaks, sai täitsa joosta. See kestis täpselt niikaua kuni umbes 3mm läbimõõduga käbi varba alla jäi ja valust karjusin.

Rohkem ma ei jooksnud, kiskusin sokid ära ja noh, vaatepilt oli üsna võigas. Ma täpsemaks ei lähe, aga tuleb pooltest varbaküüntest loobuda ja neid varbaid võiks kasutada mõnes C kategooria õudusfilmis. Lõpptulemuseks 126,6km, mis on võrdlemis pikk maa, aga poolmaraton vähem kui plaanisin.

Õppisin paari asja:
1) Mul on vaja tosse, mis kestavad üle 80km, sest seni on see olnud piir, kus kõik mu Salomoni kossid on varbaid lõhkuma hakanud. Kahjuks pole mul õrna aimugi, mida täpsemalt. Mul on kitsas jalg, aga Salomonil on varbaosa nii kitsas, et pole mõnus.
2) Jalad, vähemalt lihased, peavad päris hästi
3) Vaimu on vaja treenida
4) Soolatabletid aitavad krampide vastu, sain ainult ühe krambihoiatuse ja seegi kadus peale kiiret soola manustamist. Rada oli muidugi lihtne ka.
5) Sööma peab regulaarselt ja seda peab harjutama, ma arvan, et madalseise oleks saanud vältida kui oleks rohkem söönud.

Nüüd aga, päev peale jooksu lõppu on seis selline, et varbad on puruks aga jalalihased on täiesti kombes. Väike kangus on põlvede välisküljel, aga see on väike asi. Pahkluust käivad aegajalt ka valusööstud läbi, aga juba on tunne, et võiks jälle joosta.

Edasi on plaan nädalapäevad ratast sõita ja siis tuleb hakata tõuse laduma, tosse otsin ka ikka edasi. Kui kellelgi on midagi soovitada, olen üks suur kõrv.

Olge terved!

Teisipäev, 22. mai 2018

Mõni sõna võistlustest: Viljandi Järvejooks ja City Trail 2018

Võtan kärmelt mõlemad võistlused kokku, saab mõne sõna jooksujuttu ka.

Viljandis on mul plaan käia veel kaua, tahan sinna palju-kordi-osalenud-inimesed nimekirja saada. Viimane kord oli nüüd kaheksas.

Eesmärke ei võtnud, kuna ausaltöeldes läksid nii veebruar kui märts treenimise osas kui mitte just nahka, siis aeroobset sai ikka maruvähe tehtud. Peamiselt olin talv otsa jooksnud 200m lõike ja töele au andes areng 200m lõikude jooksmises on olnud märkimisväärne.

Paraku pole sest teab mis kasu kui võistlusdistants on 10+ kilomeetrit.

Viljandi järvejooks 2018

Nagu ikka, läksime hommikul kohale ja kuna erilisi pingeid polnud, tahtsin alla 50min joosta, siis võtsin Statoilist mõned kohukesed söömiseks ja sõit võis jätkuda. Koha peal parkisime üles linna poole, sest eelmisel aastal kulus peale jooksu parklas passimisele rohkem aega kui terve ringi jooksmiseks! Vahetasime riided, käisime võtsime stardimaterjalid ja panime jooksutunked selga, jaada jaada.

Soojenduseks tegime pea 4km sörki vastu jooksuringi ja mõned kiiremad liigutused. Stardikoridoriks oli 100-300 ja see sobis päris hästi.

Stardipauk antud, panime sõbraga leekima ja edasi oli üsna ootuspärane. Esimesed kilomeetrid veidi alla 4:00 /km, tõusust üles, väike taastumine ja siis litsusin maanteelõigul veidi üle kilomeetri umbes 3:45 /km tempoga. Esimesele sillale jõudes tundsin ennast hästi, otsustasin siis mudast läbi minna.

Mudalõik tõmbas nii hinge kui ka jala kinni, taastusin suht okeilt sellest, aga koplisse tõusule jõudes hakkas kõht krampi kiskuma ja hingamine muutus pinnapealseks ja pisted kõhus kole valusaks. Edasi alates seitsmest kilomeetrist oligi puhas kannatamine, põllupealsel oli tunne nagu keegi keeraks kruvikeerajaga kõhus ja mäest alla minek võttis reaalselt pisara silma. No ilgelt valus.



Viimasel kilomeetril pidin kõndima, sest valu võttis pea pildituks ja umbes kakskümmend meest ja naist lasin omast küll mööda. Õnneks oli lõpp lähedal ja see õudus sai otsa. Aeg mõni sekund üle 50 minuti. 

Taastumiseks otseselt aega ei vajanudki, sest kiiresti joosta ei saanud ja seega jalad väsinud polnud ja ausalt öeldes polnud pulsski kõrgel. No läks seekord niipidi, mis seal's ikka.

Järgmine päev olin ikka väsinud, Viljandi on suht petlik jooks, lühike, aga raske rada. Vajab päevakese taastumist küll hiljem.

City Trail 2018

City Trail on mu üks lemmikjookse, stardikellaaeg on inimlik, seltskond ja õhustik on mõnusad muhedad. Rada on ka väga ilus ja raske, täpselt nagu mulle meeldib.

Enne võistlust ma erilisi ettevalmistusi ei teinud, aga kuna start on kell kuus õhtul, siis ei oska sööki plaanida ja lõppes see lugu nii, et pugisin siis kell neli ennast kurguni ahjukartuleid täis. Nagu arvata oli, siis loksus see kraam mul terve jooksu kõhus.

Ajalistest eesmärkidest tahtsin rahuliku(ma)lt võtta kui eelnevad aastad, mitte eriti pingutada ja mõnuga võtta. Arvasin, et selliselt peaks kuskil 1:50ga finišisse tulema. See eesmärk sai kenasti täidetud.

Alustasin kõvasti rahulikumalt kui eelmine aasta, esimene km läks 4:24 ajaga. Teine juba 4:47 ja kolmas umbestäpselt 5:00 /km. Püüdsingi sinna 5:00 peale hoida, kõik singlid ja tõusud läksin marurahulikult või isegi kõnniga, kõvemal sirgemal pinnal vajutasin natu-natukene lapatsit ja olenevalt profiilist olid need otsad 4:10-4:20 vahel.

Esimene ring mööduski pidevalt tagasi hoides ja väga hea enesetundega, kaotasin eelmisele aastale umbes 4 minutit. Teine ring aga see aasta oli hoopis teisest puust, algusest peale oli minek kerge ja suutsin tänavatel mõnuga vajutada. Või noh, mis vajutamine see 4:30 jooksmine on, aga eelmise aasta 5+ /km kohta päris hea. Pealegi polnud sellist suremise tunnet ja tõesti hea oli olla, välja arvatud hilise lõunasöögi maitse suus.



Aga kuna ükski jooks ei saa lõpuni hästi kesta, siis nii seegi. Olin pannud asfalditossud, sest olgem ausad, rada on maastikutossude jaoks kuiva ilmaga liiga lihtne. Teise ringi kõige kaugemas punktis aga olin veidi ettevaatamatu, liiga julgelt jooksin kividel ja väänasin parema jala korraliku raksuga ära. Hääl ehmatas ja pagana valus oli ka, jäin seisma ja ei osanud esimese hooga midagi peale hakata. Seisin veidi, proovisin toetuda. Valus kurat. No aga kus sa lähed sealt, finiš on täpselt mööda rada astuda, hakkasin vaikselt minema liibates. 

Joosta ei saa, tallusin seal mudas nagu tigu. Asfaldi peale minnes proovisin vähe kiiremini käia, aga no kus sa sellega, no täitsa metsas. Tagant tuli võistleja ja küsis mis juhtus, peale vastust siis ütles, et ära seisma jää, praegu veel jalg soe, kannatab liikuda. Kurat võtaks, mõtlesin, lähem siis.

Hakkasin hüpeldes jooksma, püüdsin kannale maanduda, siis nii hull polnud. Aegamööda läks jalg paremaks, ees oli see raskeim tõususein, ronisn sealt üles ja siis liipasin juba üsna asise tempoga finiši poole.

Viimases joogipunktis võtsin lonksu vett, mu taga oli täielik tühjus, hiljem lõpetades sain teada, et järgmine mees tuli pea kaks minutit hiljem.

Igatahes, minust möödunud jooksja selg hakkas järjest lähemale tulema, aga empiirilised vaatlused näitasid, et järgi ma talle päriselt küll ei jõua. No ja siis oligi finiš, lõpetasin 1:43 lõpus. 1:43:56 oli vist ametlikult, rada väidetavalt ka 100m pikem.

Seega jooksin palju tugevama jooksu kui eelmisel aastal, kuna esiteks hoidsin joostes pidevalt ennast tagasi, mistõttu tunnetuslikult oli kerge ja teiseks läks selle jalajandi peale tublid poolteist / kaks minutit kaduma.

Lõpus sain paki leiba ja fliisile triigitava märgi, mis on lihtsalt suurepärane. Mina neid medaleid igatahes ei igatse.

Nüüd on jalg sinine ja esimesed kaks päeva ka paistes, täna, kolmas päev peale võistlust, juba saan rattaga sõita nii et jalg tunda ei anna. Käies on ikka kange ja pisut ebamugav, loodan et paraneb ruttu.

Selleks korraks spordireportaažiga kõik, näeme siis jooksuradadel. Järgmine start kõigi eelduste kohaselt Laulasmaal 9. juunil. Tulge ka!