reede, 20. juuli 2018

Nuts Ylläs-Pallas 2018

Parajalt aega on nüüd mööda voolanud ja täna, kuus päeva peale jooksu, oli esimene kord ärkamine peaaegu nagu tavaliselt. Eelnevatel hommikutel läks silmade lahti kiskumine kole vaevaliselt ja olin terve päeva väga väsinud.

Reisu sai planeeritud ja oodatud pea terve aasta, eelmine aasta ei taastunud Bergmarathonist ära ja jätsin Soome minemata. Seekord sai vigade parandus tehtud.

Reis sinna karavani ja sõpradega oli meeldiv, maandusime N õhtul Ylläse suusabaasis, kust siis R õhtul minu start läks.

Soomes oli ilm päris kuum, R päevalgi oli temperatuur 26-27 kraadi ja kuigi mulle üldjoontes soe meeldib, siis terve pika päeva kuuma käes olles väsitab ikkagi üsna ära. Õnneks taipasin pisut enne jooksu ka tukkuda ja kuskil tunni ma ka suigatasin. Edasi rahulikult üles, asjad selga/jalga ja starti minek.

Ees oli ootamas 134km ja 4100m tõusu, ega ma erilisi illusioone omale ei teinud. Vaatasin eelnevate aastate lõpetajaid ja aegu ning mõtlesin, et alla 24h oleks juba päris hästi tuldud. Liiatigi olin erialased trennid, tõusud ja jalamusklitugevdajad, kenasti unarusse jätnud. Lisaks, kuna kella aku ei peaks niikuinii nii kaua vastu, jätsin kella sisse lülitamata ja jälgisin ainult aega ja jooksvalt kõrgust merepinnast, et saada mingitki indikatsiooni, kus ma olen.

Soome jooksjad on väga nunnud, sest kaks minutit oli stardini aega ja stardikoridoris seisis üks rumeenlane ja mina, kohe stardijoone lähedal. Soomlased tagasihoidlikult koridorist väljas, kuni teadustaja ütles, et noh võiks hakata koridori minema. Ka siis mindi valdavalt stardikoridori tahaossa ja niimoodi ma esireast stardipaugu kõlades startisingi.

Algas rada kohe 500m vertikaaliga Ylläse mäe otsa. Võtsin rahulikult, 28minutiga olin üleval. Väike fotopeatus ja siis seasörgiga minema. Mäed on seal kõik valdavalt väga kivised või hullemal juhul juurikased ja kivised. See mürakas oli kivine, õnneks oli mäe otsas vähemalt võimalik joosta.

Laskumine oli järsk ja andsin mõnuga minna, andmata endale aru, et jalga ju alla tehtud ei ole. Kui alla jõudes tundsin, et vasaku jala pealne hakkab kangeks minema, lisasin mõttes veel prognoositud lõpuajale paar tundi juurde ja püüdsin teemale rohkem mitte mõelda.

Jõudsin 7,2km punkti 55minutiga kuskil ja edasi see ultra hakkas. Mets, juurikad, kivid. Rajakaarti oli uuritud piisavalt, suutsin isegi enam vähem ennast joonel hoida. Tõusud kõik rahulikult, tõusu otsas seasörk, alla samamoodi sörgiga.

Alguses oli jube harjumatu, kilomeetriposte pole, valdavalt oled metsas ja ainuke võimalus aru saada, kuskuradis ma olen, oli igas joogipunktis jätta meelde järgmise rajalõigu pikkus ja profiil. Kuna punktide vahe oli umbes 20km, vahel veidi vähem, vahel veidi rohkem, siis sageli ootasin punkti ammu enne kui ta tegelikult tuli.

Esimene, teine, kolmas mägi. Tõus hakkas kolmandal mäel nii vaikselt, et ma polnud päris kindel, kas joosta või kõndida. Pilk iseendasse ütles, et võta tokid ja kõnni parem, pikk päev on ees. Nii ma siis kõndidsin, kõndides hoidsin tempot ~6km/h või veidi kiiremini. Sõin seal siis oma Snickersit, kui tagant tuli ilge hooga mingi leedukas, reis jäme nagui jõutõstjal ja tempo nagu jookseks Vanatühja eest, männiokkakeeris järel. Etteruttavalt võin öelda, et nägin teda uuesti 10h pärast kui ta oli katkestanud ja tühja pilguga Pallase hotelli juures uitas.

Mina aga läksin vaikselt edasi, kolmanda mäe otsas oli päris kuradi ilus. Edasi pikalt alla ja siis läks rada tegelikult igavaks. Või noh, mis igavaks, ühesuguseks. Kivine juurikane kitsas rada, paks mets ümberringi ja kurdistav vaikus.




Vasak-parem, kukkusin aegajalt, kuna olin pannud tossudesse kivikaitsetallad (püha taevas kui hea mõte see oli!), aga see tõstis jalga 2mm, ja aegajalt leidsin ennast alguses ikka kõhuli. Lisaks panin ühest teeotsast mööda ja kui ma polnud 5minutit ühtegi rada tähistavat lipukest näinud, siis taipasin et olen pulosse pannud. Noh, ots ringi ja tagasi. Need olid raja kõige raskemad kilomeetrid: palav, söök alla ei lähe ja meeleolu mõru. Sel lõigul oli kahe punkti vahe kah 23,8km.

Punkti jõudes jõin kohe mõnuga pikalt ja viskasin korra ka pikali. Kuna number oli katki läinud, küsisin nuga, et uus auk lõigata. Nuga oli terav, lõikasin nii numbrisse kui ka sõrme ilusad augud sisse. Siis paagid täis ja edasi.

Jõudsin ka kõige ilusamasse rajaossa, kellaaeg, mägi ja vaade olid hunnitud. Nagu muinasjutt. Ühtlasi oli ka tankimisest abi, kella kaheteistkümnest kuni kella kolmeni öösel olid parimad.




Inimesi ei näinud ja täielikus rahus, vaikuses ja iseendaga üksi olles ma seal kulgesin. Ikka sama skeem, tõusud kõndides, tõusude peal sörkides. Metsas oli kohati üsna võimatu joosta, mahalangenud puid oli meeletult, rada keerutas ja kilomeetrid läksid nii kõndides kui joostes sama kiiresti.

Üha rohkem hakkasid segama kanged reied, mis ei seganud üldse tõuse võtmast, aga laskumised olid juba valusad ja jalga oli kehva tõsta. Aga kui sel rajal jalga ei tõsta, siis sa ei jookse. Kui vähegi siledam lõik oli, jooksin. Juurikasel osal olin sunnitud kõndima, kukkusin ja koperdasin liialt palju.

Viimases punktis enne Pallast, mis on selline mõtteline keskkoht jooksul, kus tuldud on 79km ja minna on 55km, hakkasin juba nägema katkestajate horde. Neid oli tõesti palju, hiljem protokollist võis vaadata, et meestest katkestas 40% umbes. Täiesti märkimisväärne number.

Pallas ise oli selline hea koht, kus anti sooja lobi, sain koolat juua. Püha Jüri kus oli maitsev ja natuke telgis kosuda. Paljud olid seal tunni või rohkemgi, ma olin 20 minutit ja siis hakkasin jälle minema.

Nüüd läks rada jälle suusamäe otsa, 500m vertikaali jälle juures. Traagika oli nüüd selles, et peale seda oli kivid, kivid ja kivid. Mul olid jalatallad täiesti läbi ja reied samamoodi, olin täielikus augus. Loivasin seal vaikselt, mitte kedagi kusagil ei olnud, kell oli kaheksa hommikul ja kuradi kehv oli olla. Söögiisu täielik null, õnneks niipalju pea jagas, et võtsin suure sõõmu geeli. Ja siis võtsin veel ühe.

Mõneteistkümne minuti pärast viskasin pilgu üle õla ja tagaltpoolt tuli tuttav rootslane, Peter, reipa sammuga. Võtsin talle tuulde ja järgmised 40km me paarisrakendis ka kütsime. Mul läks enesetunne päris heaks peale seda geelisuutäit ja sõin Snickersi ka otsa veel.

Edasi sama tuttav skeem, üles reipa sammuga, alla terava valuga poolsörk/hüplemine ja aegajalt üritasin jooksusamme ka teha. Pallase ja järgmise punkti vahe oli 25km ja see võttis aega üle nelja ja poole tunni. Maastik oli raske ja liikumine aeglane.

Eelviimases toidupunktis tankisime ennast täis ja panime Peteriga ajama. Nüüd läks tee üle tundra, puid ei olnud ja vaated olid avarad ja ilusad. Kuradi ilusad isegi.

Pisut segas see, et tuul oli mägede taga peidus ja väljas oli 25c ja päike lajatas hoolega, sestap valasin endale aegajalt väärtuslikku vett krae vahele, Peter käis lihtsalt igas jões ja ojas riideid leotamas.

55km esimene

Pisut enne viimase tõusu algust küttis meist mööda hilisem 55km võitja ja ta lihtsalt jooksis üle mägede, tolmujutt taga. Muljetavaldav. Järgmine mees tuli enam kui pool tundi hiljem.

Päris tõusu alguses läks Peter ennast jälle leotama ja ütles et ärgu ma oodaku. Kehitasin õlgu ja hakkasin minema. Tõusu võtta polnud viga, tõsijutt, jalad olid okeid ja tempo rahulik aga ühtlane. Mäe otsas oli küll kaunis, aga tõusis korralik tuul ja siis ma hakkasin laskuma. Johhaidii ja valleraa ma ütlen. Jalg oli sigavalus, aga hambad ristis ma selle ära kannatasin. Osad laudteeotsad ka sörkisin, mis siis, et sörk ei olnud kuidagi kiirem kui kõnd.

Viimane punkt. Jess, 11km veel ja siis on kotis! Paraku oli see tund ja nelikümmend viis minutit päris piinarikas ja pauk käis hoopis sellisest luuavarrest, mida ei osanud oodatagi: sääsed.

Viimase kahe tunniga söödi mu jalad nii ära, et sellised koivad teeks au iga muhkkatku põdenud inimesele. Ma loobusin peale tundi isegi sääskede aktiivsest peletamisest, sest nii ei saanuksi edasi liikuda.

Jõudes lõpuks asfaldile, olin täiesti tühi. 4,8km veel. Vasak jalg, parem jalg. Läheb. Kepid abiks, läheb edasi. 55km omad jooksid mööda, patsutasid, ergutasid. No oli alles pikk ots.

Vimasel poolel kilomeetril võtsin ennast kokku ja lasin jooksusammul finišisse. Täielik emotsioonitus, täielik tühjus. Sain kõige väiksema medali mis mu kogus on ja ka kõige väärtuslikuma.





Aeg 25h ja 10min oli paar tundi aeglasem kui lootsin, aga arvestades kõike, tuleb rahule jääda. Mõni päev on selline, mõni on parem. Täna polnud minu päev, päris head ja mõnusat käiku ei leidnudki.

Mis ma kogu loost õppisin:
1) Mägede jaoks on jalga vaja, kui jalga pole, siis ära jookse nagu metssiga alguses laskumistel;
2) Altra tossud on suurepärasted, aga Superiorid on sellise raja jaoks liialt õhukesed. Mul on vaja paksema tallaga mudelit. Null villi. Null!
3) Kui toit ja jook ei ole nina all, siis väsimusega ei viitsi süüa. Pean vaatama hakkama teistsuguse vesti poole, kus jook on nina all ja ees/küljel rohkem taskuid;
4) Väga abiks on, kui tead kuskohas sa rajal oled. Kell tuleb sisse lülitada;
5) Soolatabletid = null krampi. Jah, lihased olid valusad, aga mingit julma agooniat lukus reitega ei olnud;
6) Söömiseks on ka plaani vaja;

Üldiselt oli jooks väga pikk ja ka siin kirjutades jäi üsna palju kogetut vahele, samas ei oska seda kõike loogiliselt kokku panna. Mitte veel.

Järgmiseks on vaja teha Poolas septembri lõpus 132km ja 7100m. Kui korralikult tõuse teha, siis on tehtav. Nüüd puhkan nädala lõpuni ja esmaspäevast (täna on reede), hakkan jälle vaikselt otsast tegema.

Olge terved!

1 kommentaar:

Silmatera ütles ...

Super! Palju õnne!