Kolmapäev, 7. august 2019

Grossglockner 50k

Et kõik ausalt ära rääkida, siis sai see Grossglockneri võistlus alguse lihtsalt mõttest minna mägedesse matkama. Olen seda võistlust küll varemalt silmas pidanud, aga mitte mesikäpadistantsil ja otsus osaleda sündis üsna kärmelt vast kaks nädalat enne võistluse algust. Kuna olin planeerinud Cesises järgmine nädalavahetus 80km joosta, siis pikemat võistlust teha polnuks ülemäära mõistlik

Proloog

Minu esialgen plaan oli lennata Salzburgi ja sealt rongiga Zell am See äärde põrutada ja veeta kaks poolikut ja kaks pikka päeva mägedes. Kuna võistluse aeg oli ka samal laupäeval, siis olin sunnitud kõva kuus sekundit mõtlema enne registreerimist.

26. varahommikul leidsin ennast aga lennukis, mis mu läbi Frankfurdi Salzburgi viis. Rongi peale saamine oli samuti lihtne, Austrias on see värk väga selge ja hästi korraldatud. Reedel kella 12 paiku astusin Zell am See peatuses maha, sooja oli üle kolmekümne, sinine järv ja kolme tuhandesed tipud taamal lõid kepsu värisema ja suu kõrvuni ja nii ma kepsutades oma hotelli, no ütleme majutuse, poole liikuma hakkasin.



Mu elamine oli pehmelt öeldes Spaartalik, A3 paberilehe suurune aken ja kaks voodit. Lagi oli nii madalal, et püsti sain seista ainult vetsu ukse ees. Kuigi koht oli kulunud, siis oli seal vähemalt puhas. Madrats oli ka päris okei! Kuna mu eesmärk ei olnud siiski hotellis vedeleda, siis sobis see kõik päris hästi.

Peale kohalejõudmist oli mul vaja ära tuua Kaprunist (teine küla, vast 6km eemal) stardimaterjalid ja ennast hommikuks valmis sättida. Kõige lihtsam variant tundus olema rattalaenutus, seega ma võtsin oma kohustusliku kola kaasa ja läksin kohalikku poodi ratast laenutama. Olin enne lugenud õuduslugusid TripAdvisorist selle koha kohta, aga tegelikkuses oli kõik korrektne ja teenindus oli okei. Väljusin poest linnarattaga, mille ma pidin siis pühapäeva hommikul enne 12 tagastama.

Keerasin otsa Kapruni poole ja olin seal peale väikest ekslemist kohal, pagana keerulised teederägastikud! Inimsaba oli pikk, kuna numbri saamiseks oli vaja kohustuslik varustus ette näidata, aga üldiselt läks kõik kiiresti. Asjad kotist välja, käepael peale, edasi number, teave bussi väljumise kohta ja olemas.

Stardikraam käes, käisin söömas, ostsin poest veel veidi majutusse ka kaasa ja väntasin tagasi.

Õhtul mõtlesin, et mis päev see oleks, kui mäed siinsamas, aga vaatamas ei käikski. Panin jooksuriided selga, jooksin esimese suusalifti alla ja vantsisin 400m vertikaalis üles, vahtisin veidi ringi, jooksin alla ja sörgiga koju tagasi. Oli aeg minna puhkama.

Võistluspäev

Hommikul kell kolm helises mu äratuskell, panin ennast riidesse ja olin siis kolm läbi kakskümmend õues. Ratta selga ja läbi inimtühja külakese ja pimeda metsatuka starti. Oli päris sürr, aga õues oli soe ja mõnus oli vändata. Sai jalad soojaks ja kohale jõudes sai kohe melusse sukelduda.

Buss starti, Kalsi, väljus sealtsamast finišialast kell 4.30 ja ega midagi muud polnudki. Tuli mitu uut ja läikivat masinat, ronisin sisse ja jäin vast 5 minutiga uuesti magama. Ärkasin 5.50, kui buss kohale jõudis. Start pidi olema kell 6, aga kuna see ajatati nii, et esimene mees pikal distantsil jõuaks kohale, siis tegelikkuses startisime 6.20.

Kuna start oli Kalsis 1300m kõrguselt, kell näitas enne päikesetõusust aega ja pidime õues olema, siis oli päris jahe. Kilekat peal ei olnud, aga käised küll ja õnneks olid korraldajad pannud suure aami sooja teega, kust siis sai omale nii palju võtta kui vaja. Väga mõnus oli.

Kommentaator ergutas, tegi nalja, lasi käsi plaksutada, ergutasime ja ootasime stardikoridori servades esimest meest ja kui ta ovatsioonide saatel oli kruusateele nurga taha kadunud, võtsime päris stardiks kohad sisse.

Kui pauk kõlas läks kogu see kamp sealt üsna joviaalses meeleolus teele ja võistlus algas.

Esimesed kilomeetrid olid kergelt üles, kergelt alla. Valdavalt kruusateed ja mõni laiem metsatee, ei olnud tehniline see värk. Peale kolme kilomeetrit keeras tee aga sujuvalt otsa ülespoole ja sellisel kergel tõusul, kust ei saanudki aru, kas peaks jooksma või kõndima, hakkasime ülespoole liikuma.

Koht oli maaliline, piki mägijõge ülespoole, kahel pool kõrged mäemassiivid ja ees paistis lumine kuru, kuhu me siis jõudma pidimegi. Esimesed kümme kilomeetrit said läbi tund ja kaheksa minutiga, selle aja peale olime nelisada meetrit roninud ka, aga ausalt, see nurk oli nii väike, et ei saanud arugi.



Vaikselt hakkas aga tekkima sektsioone, kus oli vaja veidi järsemalt minna ja tempo aeglustus. Kuskil 1800+ pealt hakkas juba õhk tuntavalt hõrenema, sellest sai aru just joostes. Mägi läks järsemaks, kivisemaks. Vaated järjest ilusamaks, kogu aeg suu kõrvuni ja kael vahtimisest kange.



Esimese kuru otsas olime 2300 peal, sealt oli vaja ületada väike lumeväli ja siis oli puhas rõõm, paarsada meetrit kividel ja tehnilistle radadel allapoole. Ma lendasin, või noh, nii ma tundsin. Aga jooksin, hüppasin, uisutasin kus vaja ja möödusin üsna paljudest. Vaated hingematvad, keskmine toidupunkt paistis ja no nii tore oli lihtsalt, et seda emotsiooni kirja panna suht võimatu.

Toidulaud oli aga seal võimas, no kõike oli. Suppi, praadi, võikusid, puuvilju värskeid ja kuivartatud, pähkleid, šokolaadi. Kõik. Ainult söögi pärast oleks võinud tulla. Andsin siis mehiselt minna ja, suu hermeetiliselt sinki ja juustu täis topitud, asusin punktist teele.

Tõusime sealt veel 2500m peale ja siis tuli järsk tehniline laskumine. Ilm oli ilus, tunne oli hea, lendasin mäest alla, ei mingeid probleeme. Laugematel külgedel jaksasin joosta, mäest alla jaksasin joosta ja nii hea oli olla.

Iga kahe tunni tagant soolakapslid ja iga tunni tagant geel. Joogiks vesi. Toimis.

Seal oli väga kiftilt tehtud ka mägijõe ületused, sillad oli sageli kaks lauda ja kohati võis olla see sügavik, mille all mäslev kiirevooluline jõgi, 20-30 meetri kõrgusel. Mina ei karda kõrgust ja sain sealt jooksuga üle, aga nägin seal tüdrukuid (30km omasid) pikalt kaalutlemas, kas peaks üle minema või otsa tagasi keerama. Läksid lõpuks käpuli.


Üsna pea keeras aga rada otsa jälle ülespoole ja hakkasime ronima 2639m kõrguse kuru poole. Kogu raja keskosa oli 2000+ m kõrgusel ja kuigi suutsin seal üsna hästi joosta, siis alati oli saatjaks veidi virvendav pilt. Jalad aga pidasid ja tunne oli päris hea, nii ma läksin. Tõsi, tõusudel aeglustus tempo päris palju, reipast sammust polnud juttugi. Nurk oli järsk ja õhku vähe, isegi 110km parim naine liikus seal üsna inimese moodi kõndides.

Kurule lähemale jõudes läks nurk päris brutaalseks ja päris üleval oli vaja juba neliveol minna. Tipust üle saades aga... lumi! Lumeväli, niikaugele kui silm seletas, inimesed aeglaselt kakerdamas. Ma ei saanud sellest aru, miks, olin seda Tromsos proovinud ja kui jalga on, siis ikka hüpetega! Kihutasin alla, kukkusin, tõusin, libisesin, naersin jooksin, hõikusin, libisesin, kukkusin. No nii äge lihtsalt, möödusin seal ikka väga paljudest. Samas olime ikka üle 2300 veel ja eks ajas korralikult hingeldama.

Lumi lõppes ära, aga laskumine jätkus kuni 2000 peale välja. Jooskin terve aja ja nautsin helesiniseid järvi, taustal olevaid mägesid ja seda tunnet, et ma jaksan joosta, ma saan joosta.

Kui langus oli läbi tuli umbes 8km pikk lõik umbes 2000m kõrgusel, kus oli üsna lauge ja seal sai korralikult joosta. Taamal paistis tamm, mille lõpus oli teeninduspunkt ja kogu lõigust kõndisingi ainult mõned järsemad nukid.



Teeninduspunktis avastasin, et isu on kuivatatud pirnide ja ploomide järele ja sõin nii et vähe polnud. Teed ka kõrvale ja elu jälle lill. Edasin on ainult allamäge finišini välja. Ja pikalt oli seda, väga pikalt. 2000m pealt laskusime 800m peale.



Jalg pidas, jooksin ja jooksin. Ülesmäge oli ainult väiksed nukid, tee suund oli ikka Kapruni poole ja nii oli hea minna. Mingi hetk vaatasin, et noh 46km sai täis, ainult kaks veel, miks nad siia selle teeninduspunkti panid, hah. Ei täitnuid oma peaaegu tühje pudeleid ja panin edasi. 50km sai täis, kus see pagana finiš on, pikalt juba joostud ja no veits on selline tunne küll, et lõpetaks ära.

Jõudsin mingile tüübile järgi ja küsisin, et kui palju veel? Seitse kiltsa, tuli vastuseks. Seitse?! No mida... Mott käis küll maha, vett peaaegu pole, 30 kraadi ja nii pikalt minna. Pfff... Aga no minna tuleb. Nüüd võtsin kõnd ja sörk peale üle, varjus kõndisin, päikse käes jooksin ja vaikselt tuli see finiš lähemale.

Kaks kilomeetrit lõpuni ja võtsin jooksujalad jälle taskust välja. Sai täitsa hästi, ainult sees oli tunne, et on juba täna veidi liigutatud küll. Tunnelist läbi, rahvahulgad hõiguvad, finišikaar ja kõik. Läbi. Rahulolu. Väsimus. Emotsioonid. Ilus oli. 8:04 ja kella peal 56km ametliku 48,3km vastu. Oli tõesti umbes seitse kiltsa rohkem. Tõusu sain 2100m ja langust 2500m.

Epiloog

Peale finišeerimist läksin otsisin omale vett, käisin supermarketis ja ostsin kaks liitrit šokolaadipiima, mille ma kõik ära jõin, rääkisin seal inimestega veidi juttu ja siis otsisin oma velo üles. Oligi sealsamas, kuhu ta hommikul jätnud olin. Väntasin koju, käisin pesus ja kobisin voodisse.

Uni ei olnud hea nagu tavaks on, aga puhkasin suht hästi välja. Jalad hommikul kanged ei olnud ja peale hommikusööki otsustasin, et viin ratta ära ja käin veel tiiru mägedes.

See hommikune tiir siis oli lõpptulemusena 1200m ja 25km, aega läks pea viis tundi. Terve aeg ka sadas, nii et pärast veel pikalt soojas vees ligunemist ja oli päris hea. Ülejäänud päeva vedelesin ja magasin.

29. hommikul käisin söömas, rongi pealt Salzburgi ja peale jala läbi linna tampimist väsisin lõpuks ikka täitsa ära. Kodus olin veidi peale kahteteist.

Kokkuvõtvalt oli tore reis, niimoodi üksinda võib vahel käia küll ja jättis üsna tugeva emotsiooni. Mäed on ilusad ja vähemalt mulle mõjuvad alati väga tugevalt. Tahan juba tagasi.


Kolmapäev, 17. juuli 2019

Bergmarathon vol. 2

Pole ammu kirjutanud. No tõesti ammu, isegi tunnet pole olnud, et peaks. Millegipärast nüüd jälle kriban, vaatan mis tunne pärast sees on.

Käisin teist ringi Austrias ooksmas ja seekord koos sõbraga uuesti pikal rajal. 70km ring koos 4600m tõusuga.

Ettevalmistus selleks jooksuhooajaks on isikliku stressi tõttu olnud pehmelt öeldes kaootiline. Jaanuaris sai üle 200km joostud ja edasi oli puhas ikaldus. Õnneks on hea see, et jooksmine on mõnusa kumulatiivse efektiga ja kuigi joostud on vähem, on vorm enam vähem talutav.

Proloog

Seekord sai Austriasse mindud sõbraga kahekesi ja plaanid panime paika tegelikult juba detsembris. Eesmärk temal see 70km läbi kulgeda ja minu esmasest eesmärgist - 12h see ring ära teha - sai sujuvalt erinevatel põhjustel lihtsalt lõpetada.

Trennieelsel nädalal jäin lihtsalt tuimalt haigeks. Start oli laupäeva varahommikul ja veel teisipäeva ööl vastu kolmapäeva oli mul nii kehva enesetunne, et igasugune starti minek tundus olevat välistatud. Siis aga hakkas järk-järgult paremaks minema ja ööl vastu starti oli isegi kurguvalu taandunud lihtsalt väikeseks kriipimiseks. Väsimus oli sees, aga lõpetamises ma ei kahelnud, iseasi kui palju seda va jaksu oli.

Gmunden-Gmunden

6. juulil, laupäeva hommikul kell 02:00 helises äratuskell ja peale mõningast loivamist olin 20 minutiga riides ja vantsisime selle kilomeetri majutusest starti ära. Kuna kohustusliku varustuse nimekiri oli piisavalt hägune, siis lootsin vaikselt, et keegi mind trukkima ei tule ja peitsin ennast inimeste vahele. Vedas. Ei tulnud kedagi.

Briifing oli lühike ja peale 3 minutit saime minna õue ootama, sest stardini oligi jäänud vast 10 minutit. Passisime seal vaikselt pimeduses ja varsti oligi minek.

Trass läheb esialgu kaks kilomeetrit läbi Gmundeni linnakese ja siis linna servast kolib esimese mäekese otsa, mille tipp on 1000m kõrgusel ja ronimist on veidi alla 600m. Tõus ei ole eriti hull, paraja nurgaga ja üles minna on kerge ja mõnus. Edasi kruusalaskumine ja metsaalused pikad pikad laskumised. Olin unustanud kui ilus seal on ja kui pikad võivad laskumised olla. Mäest alla jõudes oli toidupunkt, läbitud 9km ja enesetunne oli lihtsalt suurepärane.

Traunsteini tõusu alguses

Edasi veidi lauget, läbi kahe pika tunneli ja olime Traunsteini jalamil. 1100m vertikaali ja 3km horisontaali. Võite ise arvutada mis nurk seal on. Kaljud. Astmed. Redelid. Trossid. Kuristikud. No ja nii ilus, et täitsa uskumatu. Ronisin ja suu nii kõrvuni ja hea on olla. Raske ka ei olnud, kuskilt krampi ei tõmmanud ja tõusuks kulus vast poolteist tundi.

Üleval paar topsi jooki ja siis alla tagasi. Pean ütlema, et see laskumine on ikka väga väga järsk, vigu teha ei tohi, need maksavad karmilt kätte. Aga hüplesin sealt kergelt alla, mägedes tehtud võistlused on ikka veidi andnud seda mäetunnetust, kuigi see kipub meelest vahel minema. Peaaegu alla jõudes oli kaljudel ka korralik vereloik, nagu ütlesin, eksida ei tohi. Ohvrit ennast näha polnud, ju ta oli abi saanud ja suure tõenäosusega jooksis edasi.

Traunsteini all oli järgmine punkt, seal sai veidi süüa ja juua ja siis kerge tõusuke otsa ja jälle pikk pikk laskumine. Täielik rõõm on seal joosta. Eelmise korraga võrreldes oli ka enesetundes vahe nagu öö ja päev, kerge, lõbus, mõnus. Ei mingeid muresid.

Peale järjekordset punkti jõudsime Spitzelsteini jalamile. Ossapoiss. 700m vertikaali ja napilt üle kilomeetri tõusul.

Spitzelsteini sein Google Earthist

Vaatasin Google Earthist järgi, see asi on umbes 45 kraadise nurga all, täielik sein ja see ülesminek pani jalad juba proovile küll. Tõusunurk on täitsa ulmeline ja see kestab ja kestab ja kestab. Pildistada on seal raske, fotod ei anna seda kohta õigesti edasi, aga see on kõige järsem tõus mis ma ikkagi võtnud olen.

Spitzelsteini laskumine

Üleval on taaskord punkt, seal tankisime ja siis juba jooksuga mäest alla ja jõudsime 7.15-ga poole maa punkti, kusjuures raskem pool oli tehtud. 35km läbitud.

Kohe poolel maal Ebensees

Seal tegime umbes 20min tankimist ja edasi Feuerkogeli poole. Tipp oli 1630 m peal ja alustasime 440 pealt. 1200m vertikaali, aga see mägi on vähemalt normaalse nurgaga. 6km puhast rõõmu ja kuigi sõber vajas vahepeal veidi karmi armastust, siis jõudsime üsna mõistlikult sinna üles, väike tankimisring ja edasi oli kõigest 25km ja kolm väikest mäekest, kokku 1000m vertikaali veel.

Feuerkogeli vaade. Teisel pool järve keskel Spitzelstein kogu oma ilus.

Laskumine oli aga pikk, õnneks oli kuiv ja saime sealt kenasti alla. Minu jalgadesse hakkas vaikselt tekkima see krambitamiseelne tunne, seega ma ei saanud väga pikalt laugeid joosta, langused olid okeid.

Edasi oli üsna lihtne: kõnd sörk tankimine kõnd sörk ja nii ta läks. Jõudsime viimasel 16km ka kenasti sinna lagendike peale, õues oli 31 kraadi sooja, päike neetis ja kuigi oli raske, siis suu oli ikka kõrvuni. Seal on lihtsalt ilus!

Eelviimane tõusuke

Viimasest punktist ma ei võtnud enam midagi, ei lasknud sõbral ka seal passida, 5km ainult lõpuni ja sealt valdavalt ka mäest alla. Sörk kõnd segamini ja viimase kilomeetri jooksime. 15:32 lõpuajaga olime finišis ja minu olek oli väga hea. Jalad toimisid, valus ei olnud, eriti väsinud ka mitte. Ju oli tempo sobiv! Võrreldes eelmise korraga oli ikka kardinaalne vahe, ju need vahepeal läbitud pea 5000 jooksukilomeetrit on ikka mõjunud.

Gmundenis tagasi

Epiloog

See jooks ise on elamus, vaated on uskumatud, kohalikud supersõbralikud, eriti kui saksa keeles rääkida ja kogu üritus on küll selline väiksemapoolne, aga suht hästi korraldatud.

Jalakangus läks üle seekord 3 päevaga ja edasi on olnud päris hea taastumine. Saadud särk on juba trennis käinud ja medal kenasti kapis. Olen mõelnud ka seda, et sinna ma lähen veel tagasi. Äkki isegi üritan seda 12h piiri purustada, kes teab!