Panen vahepeal kirja ka trennid ja jooksualased tegemised viimase 2 nädala jooksul. Neid ei ole väga palju olnud, sest ausalt öeldes olen võistlemisest väsinud ja jooksu suhtes on entusiasm natuke kadunud.
Asi on pigem väsimuses, kõik trennid on rasked, ja kõik võistlused on, noh, võistlused. Pongestamised. Panemised.
Peale Võidupüha poolmaratoni ebaõnnestumist võtsin teadlikult hoo natuke maha, sel nädalal tegin teiseks jooksuks Kõva mehe jooksu ja see oli kõik.
Aga detailsemalt siis:
30.06 - 5x 1000m tõusvas tempos, esimene 3:37 /km ja viimane 3:16 /km üle 300m sörgi.
04.07 - Pühajärve Järvejooks 10,7km; õhtul sörgiks 3,4km otsa.
06.07 - EKE, mis koosnes 40' Mäkkejooksudest hüpetest ja kiirendustest. Päris raske oli.
08.07 - 2x 3000m 3:42 /km ja 3:43 /km + 1500m 3:37 /km. Enesetunne oli ikka räbal, peale trenni jalad täiesti tühjad. Isegi järgmine päev kõik kohad valutasid, jalad, selg.
11.07 - 11km rahulikult
Ongi kõik, pean tunnistama et olen hetkel nii füüsiliselt kui vaimselt natuke tüma. Tunnustust, et suve esimene pool on olnud tegus, annavad 8 medalit, mis riiulinurgal ripuvad.
Hetekl on võistelmisega ses osas kõik, et järgmise "päris" jooksu stardi teen alles 20. augustil Tartus poolmaratonil.
pühapäev, 12. juuli 2015
neljapäev, 9. juuli 2015
Pühajärve jooks 2015
Pikalt ei viitsi jahuda, mis seal eelnevalt toimis, aga roadtrip oli väga tore ja kogu nädalavahetus oli superluks.
Kuna ilm oli kuum, siis soojendus sai tehtud rahulikult 2km, millele järgnesid jooksuharjutused ja mõned kiirendused. Stardikoridori jõudsin kuskil 4min enne lähet, trügisin jälle peaaegu kõige ette, tervitasin tuttavaid nägusid ja jäin siis ootele.
Pauk käis ära, kõik kütsid minema ja ise lasin ka mõnuga. Esimese 600m peal oli keskmine tempo 3:20 ja liidrid olid ikka üllatavalt lähedal, täitsa harjumatu pilt. Esimene tõus tõmbas kohe hoo maha ja kilomeeter tuli 3:47-ga.
Esimene naine, Kaisa Kukk, oli tõusul kohe minu taga ja jooksis tõusu lõpuks mõni meeter minu ees. No okei, esimene naine vist. Ja see oli tervet mu jooksu läbiv teema.
Edasi kütsid kõik ühtlases tempos 3:45/km kohta kuni keerasime kergliiklusteele Kääriku poole ja teisel kilomeetril hakkasid seljad vaikselt vaikselt vastu nihkuma. Välja arvatud esimene naine, kellega me koos jooksime nii, et tõusudel läks tema pisut ette ja laskumistel mina. Suur mees, inerts sees, mis teha.
Janu hakkas kergelt kummitama kuskil 4km peal, aga õnneks oli joogipunkt pisut enne 5km tähist ja võtsin kaks topsi vett: üks pähe ja krae vahele ja teine sisse. Kaisa oli selja taha jäänud selleks momendiks, aga mitte kaugele. See teadmine, et esimene naine jookseb siinsamas, pani ikka pingutama, ja hoidis ausalt öeldse pidevalt sellise pingeseisundi sees, mis ülemäära meeldiv just ei olnud.
Peale 6km hakkas kuum oma tööd tegema ja nägin juba eespool kõhukrampides vaevlejaid ja suuri tugevaid mehi kõndimas. Kuskil 7km peal vaatasin jooksu keskmist tempoit ja see oli 3:53 /km peal ikka veel. Polnud ülemäära kiire, aga lohutan ennast profiili ja kuumaga.
Siis tuli see. See kurikuulus kerge künkake, mis vertikaalis 35 meetrit tõuseb. No kes on jooksnud, see teab millest ma räägin. Juba oli olemine täitsa soe, Kaisa täpselt selja taga, närv sees ja kops koos. Läks raskeks.
Mäest alla jooksin 2:50 tempoga, päris mõnus oli, aga ega väga värskust enam ei olnud. Samas oli tunne et kohe on järv läbi ja keerame tagasi. No ega ikka ei olnud küll. tuli raja raskeim lõik.
Suu kuivas, jalad olid pehmed ja esimene naine lähenes. Ma kohe tundsin et ta tuli iga sammuga lähemale, aga ega midagi teha ka pole. Kui on tugevam, siis on tugevam. Kui ta must peale 9km tähist möödus, siis ma ütlesin ka talle, et tänan, võtsid lõpuks pinged maha. Ta oli rohkem tagant tuleva lätlase pärast mures, aga too neidis oli kuskil 300m tagapool.
Kaisa läks, mina kaalusin peas varianti: kas minna järgi ja oksendada enne finišijoont või jätkata nii kärmelt kui ma saan ja jätta seekord oksendamine vahele. Valisin 2. variandi.
Peale 10km tähist, kus kell näitas 38:40, ja laululava eest mööda lidudes hüüti raja äärest, et kohe kannul on veel keegi. No misasja. Ma jooksin niigi maksimumi peal, polnud nagu midagi juurde panna. Aga panin. Panin täpselt nii palju juurde et püüdsin ees jooksva Hanno Kindeli kinni (ta tegi raudselt trenni, aga võit on võit!), keerasin finišisirgele ja lidusin nii et sees keeras.
Joonel langesin murule ja tõmbasin paarkümmend sekundit hinge, kuna esiteks olin pingutanud ja teiseks oli lõpuspurt organismi ajanud sinna seisundisse, et napilt jäi puudu joonel oksendamisest. Success. Täna jäi see muru seal väetamata, mis on kahtlemata abiks neile jooksjatele, kes hiljem samasse kohta põrmu langesid.
Aega 41:45. Noh. Kahetised tunded. Keskmine tempo 3:54 /km pole just kiire. Samas soe ja rajaprofiil ei olnud just kergendavad asjaolud. Lisaks ilmselt liiga palju võistluseid ja trenne viimastel nädalatel.
Aga mis ma siin ikka kurdan, tegelikult oli tore, isikliku rekordi tegin pea 5 minutiga. Ja see jooks ise, melu on väga väga hea ja see on kindlasti üks mu lemmikjookse. Järgmine aasta kindlasti jälle.
Siis võiks alla 40 minuti joosta.
Kuna ilm oli kuum, siis soojendus sai tehtud rahulikult 2km, millele järgnesid jooksuharjutused ja mõned kiirendused. Stardikoridori jõudsin kuskil 4min enne lähet, trügisin jälle peaaegu kõige ette, tervitasin tuttavaid nägusid ja jäin siis ootele.
Pauk käis ära, kõik kütsid minema ja ise lasin ka mõnuga. Esimese 600m peal oli keskmine tempo 3:20 ja liidrid olid ikka üllatavalt lähedal, täitsa harjumatu pilt. Esimene tõus tõmbas kohe hoo maha ja kilomeeter tuli 3:47-ga.
Esimene naine, Kaisa Kukk, oli tõusul kohe minu taga ja jooksis tõusu lõpuks mõni meeter minu ees. No okei, esimene naine vist. Ja see oli tervet mu jooksu läbiv teema.
Edasi kütsid kõik ühtlases tempos 3:45/km kohta kuni keerasime kergliiklusteele Kääriku poole ja teisel kilomeetril hakkasid seljad vaikselt vaikselt vastu nihkuma. Välja arvatud esimene naine, kellega me koos jooksime nii, et tõusudel läks tema pisut ette ja laskumistel mina. Suur mees, inerts sees, mis teha.
Janu hakkas kergelt kummitama kuskil 4km peal, aga õnneks oli joogipunkt pisut enne 5km tähist ja võtsin kaks topsi vett: üks pähe ja krae vahele ja teine sisse. Kaisa oli selja taha jäänud selleks momendiks, aga mitte kaugele. See teadmine, et esimene naine jookseb siinsamas, pani ikka pingutama, ja hoidis ausalt öeldse pidevalt sellise pingeseisundi sees, mis ülemäära meeldiv just ei olnud.
Peale 6km hakkas kuum oma tööd tegema ja nägin juba eespool kõhukrampides vaevlejaid ja suuri tugevaid mehi kõndimas. Kuskil 7km peal vaatasin jooksu keskmist tempoit ja see oli 3:53 /km peal ikka veel. Polnud ülemäära kiire, aga lohutan ennast profiili ja kuumaga.
Siis tuli see. See kurikuulus kerge künkake, mis vertikaalis 35 meetrit tõuseb. No kes on jooksnud, see teab millest ma räägin. Juba oli olemine täitsa soe, Kaisa täpselt selja taga, närv sees ja kops koos. Läks raskeks.
Mäest alla jooksin 2:50 tempoga, päris mõnus oli, aga ega väga värskust enam ei olnud. Samas oli tunne et kohe on järv läbi ja keerame tagasi. No ega ikka ei olnud küll. tuli raja raskeim lõik.
Suu kuivas, jalad olid pehmed ja esimene naine lähenes. Ma kohe tundsin et ta tuli iga sammuga lähemale, aga ega midagi teha ka pole. Kui on tugevam, siis on tugevam. Kui ta must peale 9km tähist möödus, siis ma ütlesin ka talle, et tänan, võtsid lõpuks pinged maha. Ta oli rohkem tagant tuleva lätlase pärast mures, aga too neidis oli kuskil 300m tagapool.
Kaisa läks, mina kaalusin peas varianti: kas minna järgi ja oksendada enne finišijoont või jätkata nii kärmelt kui ma saan ja jätta seekord oksendamine vahele. Valisin 2. variandi.
Peale 10km tähist, kus kell näitas 38:40, ja laululava eest mööda lidudes hüüti raja äärest, et kohe kannul on veel keegi. No misasja. Ma jooksin niigi maksimumi peal, polnud nagu midagi juurde panna. Aga panin. Panin täpselt nii palju juurde et püüdsin ees jooksva Hanno Kindeli kinni (ta tegi raudselt trenni, aga võit on võit!), keerasin finišisirgele ja lidusin nii et sees keeras.
Aega 41:45. Noh. Kahetised tunded. Keskmine tempo 3:54 /km pole just kiire. Samas soe ja rajaprofiil ei olnud just kergendavad asjaolud. Lisaks ilmselt liiga palju võistluseid ja trenne viimastel nädalatel.
Aga mis ma siin ikka kurdan, tegelikult oli tore, isikliku rekordi tegin pea 5 minutiga. Ja see jooks ise, melu on väga väga hea ja see on kindlasti üks mu lemmikjookse. Järgmine aasta kindlasti jälle.
Siis võiks alla 40 minuti joosta.
Tellimine:
Postitused (Atom)