Esmaspäev, 19. juuni 2017

Laulasmaa Ultra 2017 ehk kuidas treenida väikeseid varbaid?

Üle nädala on nüüd Laulasmaa Ultrast möödas ja panen kärmelt kirja, mis siis toimus.

Sõit Laulasmaale oli tavapärane, teeotsas silte polnud ja andis ikka otsida. Käime ju ainult korra aastas seal, kusjuures teeotsa tundsin seekordki ära tühermaa ja juuritud kändude tõttu.

Õnneks sel aastal oli ilm hoopis teisest puust ja sai kohe rahulikult ennast lühikestesse riietada, panin oma mugavad Salomon Sense Ultrad jalga, lühikesed sokid, püksid, testitud t-särk ja müts pähe. Oligi kõik. Tokid võtsin ka kaasa, plaan oli neid igal tõusul kasutada. Koti jätsin autosse, nagu ka igasugu abivahendid, sealhulgas otseloomulikult tuub vaseliini, muusika ja käised.

Stardini oli vähe aega, seltskond oli väike ja ühtne, varsti oligi minek. Esimesel viiekümnel meetril võtsin oma, nagu juba teist aastat järjest. Siis jäin rahulikult tiksuma.

Kindel võit!
Esimene ring hästi rahulikult, tõusud järjekindlalt kõndisin, üle 10 minuti järjest ei jooksnud. Kepid olid igati abiks, alguses ei osanud nendega ainult kuidagi tõusude vahel toimetada, aga eks nendega harjus ka kenasti.

Igas toidupunktis peatus, kokakoola ja mineraalvesi. Kui esimene ring sai joostud, siis kuskil 28km peal hakkas pisut raske. Jooksime Kaidoga kuidagi düsfunktsionaalses paaris, mõlemad oma tempoga ja suurema osa teest koos. Igal juhul alati kui Olle meid nägi, olin Kaidost 50m taga, kuigi kilomeeter tagasi oli olukord ehk teistpidine.

28km märgi juures hakkas vaikselt tunduma, et olen juba jooksnud ja mõni kilomeeter hiljem hakkasid krambid kimbutama. Pärgel küll, olin soola unustanud! 36km juures oli seis päris nutune, jalad valutasid, vasak kints ja parem säär krambitasid, aga soola ma olin hakanud sööma. Soolakurk kaetud soolaga, mmm, jõle! Joogiks koka ja mineraalvesi jätkuvalt. Sõin nii palju kui isu oli, aga joogi pealt sai kaloreid küll, ärakukkumist polnud karta.

Seis oli üsna trööstitu kuni kolmanda ringi tagumise punktini, kui täis sai 51km mark, siis nagu hakkas midagi toimuma. Järsku polnudki enam väga vastik, avastasin, et kui samm lühikeseks ja tihedaks lasta, siis saab täitsa hästi joosta ja edasi lasin pea 10km jutti, ainult järsemad tõusunukid kõndisin. Olukord läks iga sammuga paremaks.

Kolmas ring miinus kolm kilomeetrit läbi, sai lõpuks sooja sööki! Kütsin rahumeeli kaks portsu kartuliputru sisse ja siis jalutasin kaks kilomeetrit, et puder allapoole vajuks. Plaan töötas kenasti, sõin jätkuvalt soola kust aga sain ja neljandale ringile minnes pistsin tasku telefoni ja käised võtsin ka peale.

Samm oli hea ja kerge, täitsa mõnus oli, terve ring läks lõbusasti ja heas tempos, eespoololijad hakkasid vaikselt selg ees vastu tulema ja mul oli hea kerge. Mis nii viga minna! Neljanda ringi lõpetasin kerge sammuga, olek oli hea. Istusin hetkeks ja siis tahtis Ivo ka veidi joosta, mis seal's ikka, tulgu aga ühes.

Kuskagil 4. ringil, minek on hea.


Ivo õnneks lobises terve aja ja kehvaks hakkas alles kuskil peale 95km kiskuma, siis oli tunne, et võiks vähem joosta küll. No kus sa sellega, üks traavis ja tegi mu ümber ringe, eks see sundis tagant. Jooksin palju ja kõndisin vähem kui ma ilmselt üksi oleks teinud.

100km mark sai täis 11:46 peal, 105,5km täitus 12:23 peal. Viskasin pilgu tablole ja olin 105,5km punktis tõusnud neljandale kohale. Tohoh. Aga otsustasin lõpetada. Siin oli tegelikult kaks olulist faktorit:

Kuigi tunne oli üsna hea veel, siis mu mõlema jala väikesed varbad lõid tuld välja ja praeguse visuaalse inspektsiooni raames võib nentida, et ilmselt irduvad mõlemad küüned.

Teiseks on mul juuni lõpus vaja Austrias 70km ja 4500m tõusu teha ja see ei ole naljaasi, kui Laulasmaal üle panna, siis ei taastu ära ja mäed ei andesta. Mägiultraks tuleb ikka  korralikult valmis olla.

Kokkuvõtvalt võib küll öelda, et võrreldes eelmise aastaga oli vahe nagu öö ja päev, hea oli näha, et olin vähemalt osaliselt trennidega kenasti täppi pannud ja jaksu joosta oli küll ja veel. Siit saab aga ainult edasi minna, järgmise aasta plaane veel täielikult välja pole mõelnud, aga kui selleks saab 2018 UTMB, kasvõi tillurada oma 111km-ga, siis tuleb Laulasmaal pisut pikemalt liigutada. Taastumiseks on ju terve kuu siis rohkem!

Neljapäev, 8. juuni 2017

Kirjutamispaus ja trennid 2017

Vahepeal on kole pikk kirjutamispaus sisse jäänud ja mis siin salata, ega tegelikult pole olnud lihtsalt tahtmist kirjutada. Nii lihtne see ongi.

Nüüd aga jälle tunnen, et võiks vahepeal natuke mõtteid kirja panna, seega šedööver alaku!

Jaanuar

Jaanuaris olin rivist väljas, mingi haigus oli kallal ja ei tahtnud taanduda, seega esimese poole jaanuarist ei jooksnud praktiliselt üldse. Teises pooles natuke hakkasin tuure üles võtma, aga ettevaatlikult ja keskendusin nö. jala alla tegemisele. Ehk siis tegin tõuse.

Kokku: 73km ja 1800 tõusumeetrit.

Veebruar

Jätkasin jaanuaris alustatuga ja tõstsin vaikselt koormust. Ikka T ja L tõusud ja muul ajal lont lont. Kolmapäeviti käisin ka hallis jalga teritamas. Seis pisut paraneb.

Kokku: 134km ja 3500 tõusumeetrit.

Märts

Nüüd sain olemise heaks ja hakkasin rohkem jooksma ka lisaks mägedele. Üsna palju pooleteise ja mõned kahetunnised trennid. Tõuse tehes need kilomeetrid väga ei kogune, kuigi ajaliselt teed raske trenni.

Kokku: 186km ja 2800 tõusumeetrit

Aprill

Hakkasin mõtlema otsast Viljandile, aga ega selleks midagi eriti ei teinud. Skeem sama, T jooksin järsakuid ja L vähe laugemaid tõusutrenne. 
Üks mu lemmikuid on Toompeal tiirutada, umbes 16-17km korraga, 700m mäest üles ja 600m mäest alla 1,3km ringi peal. Kokku koguneb tavaliselt 400 tõusumeetri tuuri ja täitsa korralik trenn tuleb.

Kokku: 211km ja 2700m tõusu

Mai

Mais ma juba jooksin. Linnud laulavad, lumi tuiskab ja üldse oli mõnus kuu.

Käisin jooksin Viljandis, kiirusetrennideta 48 ja poole minutiga, kusjuures ei valinud lühemat ega ka parimat rada. Liiga palju aedu tuli ületada, aga ise olin loll. Jalad olid väga head, aga kuna igasugu tempojooksud ja fartlekid jäid minust see talv jooksmata, siis oli mootor ikka koos ja õhk ei tulnud peale. Aga jalad! Mäed on teinud taastumisega imesid, isegi võistlused ei suuda jalgu kangeks ajada, järgmine päev juba kepslesin nagu noor põder.

Mai lõpupoole käisin City Trailil, tunne oli üsna samasugune, raja lonkisin läbi 1:42-ga, võrreldes eelmise aastaga napp 40 sekundit võitu, aga esiteks oli üks tõus rohkem ja teiseks oli lõpus jalgade seisukord hoopis teine. Mootor jooksis ikka kokku, aga pisut vähem kui Viljandis, jalad aga pidasid, ja hästi pidasid! Eelmine aasta võitlesin krampidega aga see aasta enam mitte, ainult siis kui paekaldal käna panin, lõi tagareie lukku. 

Skeem oli laias laastus sama, T väiksed tõusud, nädalavahetused pikemalt ja tõusudega. Lisandusid Stamina kolmapäevased kiiremad jooksud, mida olen tempojooksude asemel teinud ja nädala esimese poole trennid olen ka pikemaks venitanud.

Kokku: 256km ja 3900m tõusu.

Juuni

Kuu alguses tõmbasin hoo maha, lähen Laulasmaale ja seal on värskena parem. Ega ma sealt miskit suurt looda, peaeesmärk on kontrollida enesetunnet 16h möödudes. Kui on hea tunne, siis lähen pikalt ja võtan Austria võistluse kergelt. Kui on kehva, siis lõpetan ära ja keskendun kuu lõpus mägisele ultramaratonile, kus tuleb läbida 68km ja 4500 tõusumeetrit. Ei jaksa ära oodata!


Praegu aga olge terved, raporteerin Laulasmaa ka vast ära, kui on, millest kirjutada!