teisipäev, 30. juuni 2015

Telgitagustest

Panen paar asja kirja, mis ilmselt on subjektiivne mula, aga saan hingelt ära. Nimelt.

Viimastel võistlustel on mõned asjad päris hästi õnnestunud ja olen saanud hulganisti õnnesoove ja õlalepatsutusi. Vanad tuttavad raputavad pead ja muigavad, et kuidas küll selline hoog sees ja kiirus suureks läinud.

Absoluutselt südamest öelduna, aitäh kõigile heasoovijatele, võtan vastu, panen tallele ja soovin kõike head vastu.

Aga. Tegelikult, seda nad ju ei tea, mis töö seal taga on. Nemad näevad võistlustel tehtud sooritust, aga nad ei näe hommikusi fartlekke, lõike, hüppeid, kiirendusi, loendamatuid jooksuharjutusi, väsimust, valu.

Trenne kus pole kolmandikkugi tehtud ja aju juba ütleb, et kõik, nüüd on stop, sest lihtsalt enam ei taha, vastik on.

Trenne kus peale lõigu lõpetamist olen (ja mitte ainult mina, ka teised meie rühmast) pikali maas ja lõõtsutame omal sõna otseses mõttes kopse välja.

Trenne kus peale seeria lõppu on jalad nagu makaronid ja ma tean et see pole veel kõik, midagi on veel. Peaaegu alati on midagi veel.

Väsimust, mis kuhjub nädalaga ja selle väsimuse pealt tehtud jookse, mis on esimestest meetritest juba nii vastikud, et sageli tekib mõte ka seda on nüüd vaja.

Aga on! Seda on mulle endale vaja, joostes pika fartleki 9ndat minutilist kiirendust ei ole peas enam mingeid muid mõtteid kui "Hinga. Kohe on läbi. 20seki veel. 10 seki veel. Kõik"; pärast rasket trenni tehtud rammestus, see seltskond kellega koos neid trenne teha, inimesed kellega jagada ja kes saavad tegelikult ka aru kui palju tegelikutl peab vaeva nägema et hästi joosta.

Mul on sügav austus kõigi jooksjate ja üldse harrastussportlaste vastu kes põhitöö, pere ja muu elu kõrvalt võtavad aega selleks, et olla homme veel paremad kui täna. Et olla veel kiiremad, tugevamad. Ilmselt see ongi, miks jooksjate seltskond on selline ühtne ja sõbralik. Sest me saame teineteisest aru.

Ma pole üldse kindel, miks ma selle jutu siia nüüd kirja panin, aga oli südamel. Tänan tähelepanu eest.

pühapäev, 28. juuni 2015

Kõva Mehe Jooks 2015

Kõva Mehe Jooks.

Ma ei teadnud sellest jooksust muud kui seda, et seal on muda. Ja peab vist kuskil ronima või turnima. No ja vist pole päris asfalt.

Hommikurutiin seekord paigas: paras ports granolat smuutiga ja vesi. Täpselt nagu peab. Tunne hea, panin Saunapunkti poole ajama.

Soojenduseks 1,5km ja mõned kiirendused. Ausalt öeldes läksin pingevabalt peale, ei võtnud isegi päris võistlusena seda, nii oli täitsa hea peale minna kui mingeid ootsui polnud. Eks sisimas tahtsin ikka esi 50 hulka tulla.

Stardipauk käis ära, kolm mees valgetes ülikondades tuiskasid kõige ees ära ja võistlus algas. Jooksin jälle üllatavlt ees, esimesed 1,5km polnud eriti intsidente, hoidsin tempot ja kell näitas 4:55, mis on 3:16 /km tempo. Vajutasin küll, aga nii kiirelt ka ei vajutanud, eeldatavasti pole see distants päris täpne, arvestades, et seal oli ka 3 takistusjoosku takistust sees. Ja niidirullid. Ja 2 rida veepaake.

Edasi läks huvitavaks, ees oli tiik. Saarega. Sealne külm vesi lõi hinge kinni küll esmalt, eriti arvestades, et korralikult sai joostud. No kuidagi sai sealt läbi ja siis sai joosta kah. Pikalt, mööda raudteetammi serva, siis jõest läbi, siis metsatihnikus ja pikalt üle heinamaade.

Siis tuli suurepärane tihe mets, kust väike käänule jalgrada ainult teed näitas. Ausalt öeldes oli raja tähistus kehvake ja kui ees olevaid selgi ei oleks olnud näha, oleks vist jänni jäänud. Aga see oli kuratlikult tore! Metsast välja, jõest läbi ja 5km tähis sai 21min peal selja taha jäetud. Siis hunnik takistusi ja uuesti ringiga metsa.

Jälle singel, mõnus. Järsku oli ronimisvõrk ees ja ma tegin seni ainult telekast vaadatud triki, niipea kui ülakeha üle võrgu ulatus, võtsin kätega teiseltpoolt võrku kinni ja viskasin üle võrgu kukerpalli. Võtsin liigutusega hoobilt 3 selga, jube uhke tunne oli ka. Nagu filmis ma ütlen.

Ja läks metsas edasi, kuniks jõudsime kergliiklustee äärde, kus sai 100m asfalti joostud, ja siis ühe elektriposti alt läbi poetud. Edasi mullast küngas ja siis pikalt pehmet põlluserva. Põige metsa, läbi võpsiku, uuesti põlluserv, pööre vasakule kergliiklusteele ja siis hakkas pihta.


Kõigepealt suured niidirullid, oli vaja alt minna. Kaotasin seal oma numbri. Tiigid, betoontorud, plank, edasi 2x üle jõe, siis mutta ja okastraadi alt läbi, kanalisatsioonitoru, heinapallide alt läbi, üle müüri ja tagasi. Mul oli hing täita kinni, vaevu liikusin. joostes läks vähe paremaks,

Jõudsin vaevalt mõelda, et vähemalt on see kuradi tiik läbitud, kui nägin, et rada viis mind otse... tiiki. Neetud, Sisse, ujusin veidi, saarele, uuesti sisse ja siis oli juba korduvalt 3x takistust, niidirullid, jooksin ja kuulsin kuidas lõpetas 5. koht... Mida? Nii ees olen? Siis lõpetas 6, 7, 8 ja mina ületasin finišijoone 9. kohaga. Pagana hästi läks! Olin väga rahul. Ja väga väga väsinud.

Järgmine võistlus Pühajärve jooks 4. juulil.

Hoidke samm pikk ja tervis korras!

teisipäev, 23. juuni 2015

Võidupüha poolmaraton 2015

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et Võidupüha poolmaraton oli kõige esimene võistlus, mille ma plaani võtsin ja see oli juba jaanuaris.

Olin seekord teadlikult rohkem puhanud, kontrolltrennid näitasid, et kiirust ja jõudu on, taastumine oli väga hea, minek kerge. Tundsin, et püss võib siiski paukuda. Kiiresti edasi kerides 12kim peale, kus ma kõhukrampides ägades seisin ja ringutasin, taipasin et see võistlus lõppes juba mõned kilomeetrid tagasi. Aga nüüd veidi täpsemalt.

Hommikul avastasin, et kodus pole midagi süüa, sõin 3 küpsist, jõin tassi teed ja panin Pärnu poole ajama. Kohale jõudes oli kell 1, mõtlesin, et start on vähem kui 4h pärast, ei hakka midagi rasket sööma. See oli suur viga nagu ma hiljem aru sain. Jõin küll enam vähem koguseid, aga süüa ei julgenud. Sõin banaani ja tagantjärgi mõeldes olin pidevalt kerges näljatundes.

Edasi olin juba bussis ja loksusin Paikuse poole, ajasin ühe vana jooksuhundiga juttu, 58 a ja nii heas vormis, et jookseb poolmaratoni 1:45-ga. Tõsine austus. Mainis nagu muuseas, et tema 1500m rekord on kuskil 80ndatel joostud 3:52. Nojah, no comments.

Kohale jõudes vahetasin riided, limpsisin vett ja vedelesin diivanil. Kui stardini jäi 30min, tõusin, ringutasin ja läksin sörkima. Tegin mõnuga 2km, jooksin peale 5x 80m kiirendusi ja mõned põlve ja sääretõstejooksud. Kui soojenduse ajal kõhus pisteid tundsin, siis sellee suurt tähelepanu ei pööranud, on varemgi olnud ja sooja tehes läheb üle.


Siis oli aeg stardikoridori asuda. Võtsin koha esireas sisse, pauk käis ära ja panin ajama. Esimesed 200m olin vist üldiselt 2. või 3. kohal, siis võtsin oma mõnusa loksumise tempos isse. 1km 3:48, kõik oli mõnus ja kerge. Edasi 3:51, 3.52, 3:49, no mõnuga. Pisted kõhus hakkasid segama, liivasel alal tuli km 3:55. Siis läks asi nii hulluks, et pidin tempot kõvasti alla laskma ja seisma ja ringutama, 4:09. Edasi panin hambad risti, keegi tõbras kõhtu pussitamas ja lihtsalt jooksin. 3:57, 3:59.


Söögipunktides ikka üroitasin süüa kõike mis pakuti, esite proovisin kurki, ei aidanud. Siis geeli ja siis spordijooki. Läks nagu pisut paremaks. Vahepeal 4:20ni langenud tempo tõusis 4:04ni, aga siis läks ikka päris tuksi. 4:39, 5:20, kus ma vist terve minuti seisin, 4:40. Otsustasin et jooks on joostud niigi ja lasin vaikselt traavi edasi, 4:19, 4:20. Tagant tuli jörjest jooksjaid peale, ajasin juttu ja söögipunktides võtsin rahulikult.


Kui 18km tähise eel tuli viimane punkt, siis võtsin veel topsi spordijooki ja tundsin, kuias valu taandus. Proovisin pisut joosta, ja see oli täitsa võimalik, võtsin siis natuke kiiruse üles, traavisin 4:02. Seljad, kes ennist kõik möödunud olid, hakkasid taas lähenema. 3:56, 3:55, jooksin 5st mehest mööda, samm oli päris hea. Jalad olid pisut väsinud, aga ei midagi hullu, seest pistis ka veel, aga talutavalt.

Päris naiste maratoni võitjale järgi ei jõudnud, aga sai läbi see kannatuste rada. Aeg üsna vilets 1:28:20, aga õppida võib siit küll seda, et parem hõljugu šnitsel soolikates kui maks krampides.

Järgmine võistlus on ootamatult 5 päeva pärast Kõva Mehe Jooks.

esmaspäev, 15. juuni 2015

Treeningud 8.06 - 14.06

Panen lühidalt kirja oma trennid peale poolmaratoni. Ma ise ekslikult arvasin, et saab natuke puhata, aga Meelis ainult irvitas.

Nojah. Tõele au andes ju puhkasin, järgmisel päeval peale poolmaratoni trennis ei käinud.

E - 7km taastavat
T - 500m lõigud ilma puhkuseta (200m sörki vahele)
K - 11km sörki (4:50 /km)
N - puhkus (sundpuhkus, kuna pidin tööd vahelduseks tegema)
R - 7km taastavat
L - fartlek (mis oli üllatavalt raske)
P - 16km @ 4:13 (mis oli üllatavalt kerge)

Ühesõnaga jalad on väsinud ja vaadates mis järgmiseks nädalaks plaanitud on, ega kergemaks ei lähe. Ääremärkusena võib öelda, et ka järgmine poolik 22. juunil Pärnus tuleb samamoodi nagu eelminegi trenni pealt. Äkki kunagi tuleb selline võistlus ka, kus lastakse enne natuke puhata.

Pikas perspektiivis ma ei kurda, suure tõenäosusega PM isiklikku ei tee, aga selle eest on sügisene maraton ootamas pea tunnist (ma loodan) rekordiparandust.

Hoidke lipud kõrgel!

esmaspäev, 8. juuni 2015

Hiiumaa poolmaraton 2015

Lugu sellest, kuidas Hiiumaal turistina jooksuvõistlusel osaledes võib juhtuda, et riputatakse kaela uhke medal ja kätte antakse puhtast Tšehhi kristallist karikas.

Sõbraga sai juba reedel Hiiumaale mindud ja oli väga tore Haapsalus laste mänguväljakul kiikuda, praamiga sõita, Maximast ostetud lahtiseid präänikuid pugida ja muidu rahulikult võtta.


Võistluspäeva hommikul nagu ikka, veega puder, joogiks vesi. Edasi kuni stardini mineraalvett ja väikest närvitsemist. Registratuuris anti mulle ilus number 111 ja Hiiumaa raamat. Raamat autosse ja number kõhu peale ja siis soojendust tegema.

Esimene kilomeeter on seal jooksul ikka kole mägine. Minnes mäest alla, viimase kilomeetrina on seal korralik tõus, mis teeks igale jooksuvõistlusele au. Igal juhul soojendusjooks tehtud, jalad jube väsinud juba ja siis lobisesibn natuke tuttvaatega, Martini, Vello, Sireti, Marikaga.

Edasi oli kell juba niikaugel, et tegin 3x 80m kiirendust, ja kobisin stardikoridori. Võtsin joone peal koha sisse ja eks oli väike ärevus ka sees.

Kohtunik tegi stardipüstolist väikese kõmaka ja start oligi antud.




Ma tõesti tahaks öelda, et võistluse ajal juhtus midagi põnevat või erilist, aga tõele au andes oli üsna igav ja üksluine. Esimene km tul 3:40-ga, aga kuna see oli puhtalt mäest alla, ja pikalt, siis selles polnud midagi erilist. Teine km tuli 4:00, kuigi ma ise plaani järgi tahtsin 3:53-3:55 vahel tempot hoida. Aga ei olnud sellist tunnet täna, see tempo käis selgelt üle jõu.

5km tähise juures pöörasid 10km mehed tagasi ja siis ma olingi üksi. 16km lihtsalt tuima asfaldil kütmist, tempo oli stabiilselt 3:57-4:02 vahel ja mitte midagi erilist ei juhtunud. Peale tagasipööret kõik ergutasid, lõin Martinile ja Vellole high5 ja tegin vist kiireima kilomeetri jooksu keskel 3:52, kuna mu meelest polnud vahe teise kohaga piisav. Hiljem selgus, et ta oli saanud korraliku haamri ja tiksus kilomeetreid tagaisteel isegi 4:20-ga. Hoidsin paar km natuke aktiivsemat sammu, aegajalt viskasin pilgu tagasi, et näha kaugel konkurendid on, aga taga valitses tühjus.

Tarbisin kodumaiseid meemaitselisi geele, kole magusad, aga toimisid hästi. Võtsin 10,5km ja 16km peal ühe sisse. Viimane geel lõi kõhu kergelt krampi, võtsin seejärel tempot teadlikutl alla, lisaks tarbisin 2 topsi vett, seega km aeg oli 17 km peal 4:08.

Edasi läks vanas rütmis: 3:57, 3:58, 4:02 ja siis tuli viimane tõus: 4:22. No see oli tõesti raske, jõudsin niipalju mõelda et kui nüüd kellegagi peaks võitlema hakkama, siis poleks küll midagi välja panna.

Igal juhul üles ma sellest mäest sain, edasi kerge laskumine ja oligi väike tõusutükk, kus finišikaar seisis. Kommentaator ka ergutas, rahvas plaksutas, päris uhke tunne oli küll. Peale lõpetamist topiti medal kaela, ja suruti mikker näkku. Ma tõesõna ei mäleta mida ma seal rääkisin, oleks tahtnud lihsalt murule pikali visata.


Pärast oli autasustamine ja puha, väga tore oli. Tasub ikka aegajalt väiksemas kohas pjedestaali külastada küll.


Järgmine poolik on 22. juuni Võidupüha Poolmaraton. Olge terved!



neljapäev, 4. juuni 2015

Treeningud ja (taand?)areng

Pole see asi nii hull midagi kui pealkirjas teada andsin, panin veidi Pulleritsu. Okei, ma ei saa tema lähedalegi ei kirjaoskuses ega ka tema mehelikkuse testis, aga provokatsioon on vahel vajalik.

Viimaste nädalate sisse on mahtunud nii mõnigi trenn ja ka igasugu tervise jukerdamine.

Peale 16. mai võistlust olen teinud:

19. mai staadionil 11x 300m 3:40 /km
21. mai EKE (harjutused, mäkkesprindid, ins&outs)
24. mai 20km kergelt (5:14 /km / pulss 137)
26. mail PL (3000m @ 3:50 + 2x 1500m @ 3:40 + 5x500m @ 3:30), taastus väga hästi

K ei jõudnud trenni, õhtul hakkas kurk kraapima ja N olin pikali, R ka. R õhtul läks jälle nii heaks, et läksin L jooksma.

30. mai 14,2km kergelt (5:15 /km / pulss 145)
31. mai 9km kergelt (5:10 /km)
2. juuni mäkkejooksud (10x 300m üles ja 300m sörgiga alla), kokku 6km aega läks 23:29 (3:55 /km!)
2. juuni õhtul 5,6km sörki (5:10 /km)
3. juuni 10km kergelt, traagika on selles, et kuna GPS oli aku tühi siis teghin tunde jörgi ja jooksin 4:30 /km tempoga.

Täna ei jõua, kuna liiga tihe päev on, homme kerge sörk ja siis L vaatame kuidas seal Hiiumaal joosta on. Jalad on igatahes väsinud ja ega nad suure tõenäosusega ära ei taastu. Aga mis siis! Eesmärk on sügises siiski.

Olge terved ja minge jooksma.