Võidupüha poolmaraton 2015

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et Võidupüha poolmaraton oli kõige esimene võistlus, mille ma plaani võtsin ja see oli juba jaanuaris.

Olin seekord teadlikult rohkem puhanud, kontrolltrennid näitasid, et kiirust ja jõudu on, taastumine oli väga hea, minek kerge. Tundsin, et püss võib siiski paukuda. Kiiresti edasi kerides 12kim peale, kus ma kõhukrampides ägades seisin ja ringutasin, taipasin et see võistlus lõppes juba mõned kilomeetrid tagasi. Aga nüüd veidi täpsemalt.

Hommikul avastasin, et kodus pole midagi süüa, sõin 3 küpsist, jõin tassi teed ja panin Pärnu poole ajama. Kohale jõudes oli kell 1, mõtlesin, et start on vähem kui 4h pärast, ei hakka midagi rasket sööma. See oli suur viga nagu ma hiljem aru sain. Jõin küll enam vähem koguseid, aga süüa ei julgenud. Sõin banaani ja tagantjärgi mõeldes olin pidevalt kerges näljatundes.

Edasi olin juba bussis ja loksusin Paikuse poole, ajasin ühe vana jooksuhundiga juttu, 58 a ja nii heas vormis, et jookseb poolmaratoni 1:45-ga. Tõsine austus. Mainis nagu muuseas, et tema 1500m rekord on kuskil 80ndatel joostud 3:52. Nojah, no comments.

Kohale jõudes vahetasin riided, limpsisin vett ja vedelesin diivanil. Kui stardini jäi 30min, tõusin, ringutasin ja läksin sörkima. Tegin mõnuga 2km, jooksin peale 5x 80m kiirendusi ja mõned põlve ja sääretõstejooksud. Kui soojenduse ajal kõhus pisteid tundsin, siis sellee suurt tähelepanu ei pööranud, on varemgi olnud ja sooja tehes läheb üle.

Siis oli aeg stardikoridori asuda. Võtsin koha esireas sisse, pauk käis ära ja panin ajama. Esimesed 200m olin vist üldiselt 2. või 3. kohal, siis võtsin oma mõnusa loksumise tempos isse. 1km 3:48, kõik oli mõnus ja kerge. Edasi 3:51, 3.52, 3:49, no mõnuga. Pisted kõhus hakkasid segama, liivasel alal tuli km 3:55. Siis läks asi nii hulluks, et pidin tempot kõvasti alla laskma ja seisma ja ringutama, 4:09. Edasi panin hambad risti, keegi tõbras kõhtu pussitamas ja lihtsalt jooksin. 3:57, 3:59.

Söögipunktides ikka üroitasin süüa kõike mis pakuti, esite proovisin kurki, ei aidanud. Siis geeli ja siis spordijooki. Läks nagu pisut paremaks. Vahepeal 4:20ni langenud tempo tõusis 4:04ni, aga siis läks ikka päris tuksi. 4:39, 5:20, kus ma vist terve minuti seisin, 4:40. Otsustasin et jooks on joostud niigi ja lasin vaikselt traavi edasi, 4:19, 4:20. Tagant tuli jörjest jooksjaid peale, ajasin juttu ja söögipunktides võtsin rahulikult.

Kui 18km tähise eel tuli viimane punkt, siis võtsin veel topsi spordijooki ja tundsin, kuias valu taandus. Proovisin pisut joosta, ja see oli täitsa võimalik, võtsin siis natuke kiiruse üles, traavisin 4:02. Seljad, kes ennist kõik möödunud olid, hakkasid taas lähenema. 3:56, 3:55, jooksin 5st mehest mööda, samm oli päris hea. Jalad olid pisut väsinud, aga ei midagi hullu, seest pistis ka veel, aga talutavalt.

Päris naiste maratoni võitjale järgi ei jõudnud, aga sai läbi see kannatuste rada. Aeg üsna vilets 1:28:20, aga õppida võib siit küll seda, et parem hõljugu šnitsel soolikates kui maks krampides.

Järgmine võistlus on ootamatult 5 päeva pärast Kõva Mehe Jooks.