Hiiumaa poolmaraton 2015

Lugu sellest, kuidas Hiiumaal turistina jooksuvõistlusel osaledes võib juhtuda, et riputatakse kaela uhke medal ja kätte antakse puhtast Tšehhi kristallist karikas.

Sõbraga sai juba reedel Hiiumaale mindud ja oli väga tore Haapsalus laste mänguväljakul kiikuda, praamiga sõita, Maximast ostetud lahtiseid präänikuid pugida ja muidu rahulikult võtta.

Võistluspäeva hommikul nagu ikka, veega puder, joogiks vesi. Edasi kuni stardini mineraalvett ja väikest närvitsemist. Registratuuris anti mulle ilus number 111 ja Hiiumaa raamat. Raamat autosse ja number kõhu peale ja siis soojendust tegema.

Esimene kilomeeter on seal jooksul ikka kole mägine. Minnes mäest alla, viimase kilomeetrina on seal korralik tõus, mis teeks igale jooksuvõistlusele au. Igal juhul soojendusjooks tehtud, jalad jube väsinud juba ja siis lobisesibn natuke tuttvaatega, Martini, Vello, Sireti, Marikaga.

Edasi oli kell juba niikaugel, et tegin 3x 80m kiirendust, ja kobisin stardikoridori. Võtsin joone peal koha sisse ja eks oli väike ärevus ka sees.

Kohtunik tegi stardipüstolist väikese kõmaka ja start oligi antud.

Ma tõesti tahaks öelda, et võistluse ajal juhtus midagi põnevat või erilist, aga tõele au andes oli üsna igav ja üksluine. Esimene km tul 3:40-ga, aga kuna see oli puhtalt mäest alla, ja pikalt, siis selles polnud midagi erilist. Teine km tuli 4:00, kuigi ma ise plaani järgi tahtsin 3:53-3:55 vahel tempot hoida. Aga ei olnud sellist tunnet täna, see tempo käis selgelt üle jõu.

5km tähise juures pöörasid 10km mehed tagasi ja siis ma olingi üksi. 16km lihtsalt tuima asfaldil kütmist, tempo oli stabiilselt 3:57-4:02 vahel ja mitte midagi erilist ei juhtunud. Peale tagasipööret kõik ergutasid, lõin Martinile ja Vellole high5 ja tegin vist kiireima kilomeetri jooksu keskel 3:52, kuna mu meelest polnud vahe teise kohaga piisav. Hiljem selgus, et ta oli saanud korraliku haamri ja tiksus kilomeetreid tagaisteel isegi 4:20-ga. Hoidsin paar km natuke aktiivsemat sammu, aegajalt viskasin pilgu tagasi, et näha kaugel konkurendid on, aga taga valitses tühjus.

Tarbisin kodumaiseid meemaitselisi geele, kole magusad, aga toimisid hästi. Võtsin 10,5km ja 16km peal ühe sisse. Viimane geel lõi kõhu kergelt krampi, võtsin seejärel tempot teadlikutl alla, lisaks tarbisin 2 topsi vett, seega km aeg oli 17 km peal 4:08.

Edasi läks vanas rütmis: 3:57, 3:58, 4:02 ja siis tuli viimane tõus: 4:22. No see oli tõesti raske, jõudsin niipalju mõelda et kui nüüd kellegagi peaks võitlema hakkama, siis poleks küll midagi välja panna.

Igal juhul üles ma sellest mäest sain, edasi kerge laskumine ja oligi väike tõusutükk, kus finišikaar seisis. Kommentaator ka ergutas, rahvas plaksutas, päris uhke tunne oli küll. Peale lõpetamist topiti medal kaela, ja suruti mikker näkku. Ma tõesõna ei mäleta mida ma seal rääkisin, oleks tahtnud lihsalt murule pikali visata.

Pärast oli autasustamine ja puha, väga tore oli. Tasub ikka aegajalt väiksemas kohas pjedestaali külastada küll.

Järgmine poolik on 22. juuni Võidupüha Poolmaraton. Olge terved!