Laulasmaa Ultra 2018

Häda, viletsus, valu ja rahulolu. Tänavune LU (Laulasmaa ultra) pakkus emotsioone skaala mõlemas otsas.

Alustan stardist. Nagu tavaks on saanud, võtsin ka seekord kindla võid esimesel viiekümnel meetril. Üritasin mingi rütmi leida ja esimese ringi alguses oli tunda, et kõige hullem polegi. Nagu kõik, oli ka see tunne mööduv ja kui ma kuskil 11km peal hakkasin tundma pinget paremas sääres ja igasugu muid naginaid ihus, mis ei peaks enne 60km küll tuntavad olema, jõudsin järeldusele, et tänavusest jooksus tuleb korralik kannatamine.

1. ring

Jooksin Priiduga koos ja oli üsna kerge, tempo madal, hingamine paigas, aga ma tundsin kohe, et siit tuleb korralik kannatamine. Tutvusin taas juurikatega ja jätsin rada meelde, oli üsna meeldiv. Ring lõppes 2:11 peal umbes, vahetasin seejärel püksid ja panin vesti ära.

2. ring

Sõber tuli saatma, ei saa ka siin kurta, väga raskeks nagu ei läinudki, ootasin ja ootasin millal kehvaks läheb, aga väga ei läinudki. Nojah, jalad natuke väsisid juba, aga üldiselt oli päris hea olla veel. Tundsin ainult, et tossud teevad juba (!) varvastele haiget, nii varajases staadiumis see pole ülemäära hea märk. Ring sai läbi, võtsin oma maratoniõlle, sõin suppi ja vahetasin tossud ära. Panin õhukesed maantetossud, millega on hea 5km võistlustel mööda asfalti kütta.

Sada kiltsa veel minna!

3. ring

Tossuvahetusest hakkas varvastel parem, tossud lasid mõnusalt õhku läbi ja ei pigistanud enam. Liiva läks küll hoolega sisse, aga peatusin aegajalt ja valasin sodi välja. Kuskil viiekas kolmandal ringil, 46-47km peal läks olek kole ebamugavaks. Püüdsin liikuda rütmis 7-3, siis 10-2, siis 10-5 ja üldse igatemoodi, järjest vastikum oli. Kõndida oli vastik, joosta oli vastik, ei leidnud kuidagi rütmi. Lõin ka varbad väga valusalt kaks korda(!!) vastu mingeid juurikaid. Maastikutossuga pole hullu, aga neil pagana kossidel pole ju varbakaitset! Lõpuks kuskil 53km peal, Türisalu pangapunktist tagasi tulles, vihastasin ja lihtsalt hakkasin jooksma. Kassanäe - vastikustunne hakkas kaduma ja jooksunauding tuli tagasi. Otsustasin nüüd nii, et ei sunni omale mingeid numbrite ja minutitega pandud rütme peale ja lihtsalt jooksen nii palju kui tahan ja tõususd kõnnin. Tagasi starti, kus oli veel 2,5km paunake teha, oli tuju juba hea ja jalad väga head, lasin aga laia traavi.

4. ring

Pikalt ei pidanud kinni, võtsin ikka koolat ja vett segamini, peoga mingeid rosinaid ja muud tahkemat ja panin edasi ajama. Päris hea oli, jooksin kiiremad kilomeetrid sel võistlusel, energiat jagus ja kõik oli väga tsill. Ainuke asi mis ma märkasin, jalatallad hakkasid väsima, see on see kui õhukese kiire tossuga maastikule ronid, juurikate eest on ikka natuke varju vaja. Ja liiva läks ka kole palju koguaeg sokkidesse. Otsustasin, et vahetan taas tosse. Kui kuskil 15km oli joostud 4. ringist, hakkas jälle sein ette tulema, aga kuna ma teadsin et kohe saab süüa, siis pressisin ilusa jooksusammuga lõpuni, oli veel okei olla. Ringi lõppedes taas soe söök, maratoniõlu ja vahetasin sokid ja tossud ära, puhastasin ka jalad.

5. ring

Võtsin kohe alguses rahulikumalt, sest supp loksus kõhus ja tegin vaheldumisi kepikõnni ja jooksukilomeetreid. Jõudsin nii 8km peale, kuniks lasin 2km järjest sörki, sest pangapealsel pole mõtet kõndida, seal kaotab nii palju aega. Edasi läksin jälle rütmi, kus jooksin kõik vähegi joostava ja kõndisin tõusud. Peale 90km täitumist hakkas jälle kehva, nüüd hakkasid valutama pahkluud, vahel käis terav valu läbi ja kuna ma olin City Trailil pahkluud murdnud, siis olin üsna skeptiline. Olek läks järjest halvemaks ja halvemaks, hingeldama ajas ja üldse kõik läks mustaks. Tundsin vana sõbra jälle ära, sõin hoolega nii palju kui vähegi sisse läks, vastu tahtmist muidugi. Kehva tunne andis 100km märgi juures järgi, vaatasin et aega oli möödunud siis umbes 13 tundi, täpselt ei mäleta. Jäänud oli ainult üsna tugevalt valutav pahkluu ja üha valusamaks muutuvad varbad. Lonkisin igatahes ringi lõpuni, vaagisin hetke, sõin ja siis kobisin hoopis telki.

6. ring

Ärgates toppisin soki kärmelt varvaste otsa, mis neist ikka vahtida, ringutasin ja sõin terve Snickersi. No ja siis läksin lonkides rajale. Esimesel kilomeetril avastasin, et joosta on palju mõnusam kui kõndida ja nii ma siis jooskingi. Jooksin Toomasega koos, tema viimasel, mina siis 6. ringil kuni 8km peale, siis oli mul juba varvaste pärast nutt kurgus. No ikka kuradi valusad, käia oli veel vastikum, aga vaikselt lonkides sai liikuda. Edasi oli ikka korralik kannatamine, kui viimaselt ringilt 18km täis sai ja stardialas tossud jälle ära vahetasin, sest väiksel ringil on kõva pinnas, siis läks pisut paremaks, sai täitsa joosta. See kestis täpselt niikaua kuni umbes 3mm läbimõõduga käbi varba alla jäi ja valust karjusin.

Rohkem ma ei jooksnud, kiskusin sokid ära ja noh, vaatepilt oli üsna võigas. Ma täpsemaks ei lähe, aga tuleb pooltest varbaküüntest loobuda ja neid varbaid võiks kasutada mõnes C kategooria õudusfilmis. Lõpptulemuseks 126,6km, mis on võrdlemis pikk maa, aga poolmaraton vähem kui plaanisin.

Õppisin paari asja:
1) Mul on vaja tosse, mis kestavad üle 80km, sest seni on see olnud piir, kus kõik mu Salomoni kossid on varbaid lõhkuma hakanud. Kahjuks pole mul õrna aimugi, mida täpsemalt. Mul on kitsas jalg, aga Salomonil on varbaosa nii kitsas, et pole mõnus.
2) Jalad, vähemalt lihased, peavad päris hästi
3) Vaimu on vaja treenida
4) Soolatabletid aitavad krampide vastu, sain ainult ühe krambihoiatuse ja seegi kadus peale kiiret soola manustamist. Rada oli muidugi lihtne ka.
5) Sööma peab regulaarselt ja seda peab harjutama, ma arvan, et madalseise oleks saanud vältida kui oleks rohkem söönud.

Nüüd aga, päev peale jooksu lõppu on seis selline, et varbad on puruks aga jalalihased on täiesti kombes. Väike kangus on põlvede välisküljel, aga see on väike asi. Pahkluust käivad aegajalt ka valusööstud läbi, aga juba on tunne, et võiks jälle joosta.

Edasi on plaan nädalapäevad ratast sõita ja siis tuleb hakata tõuse laduma, tosse otsin ka ikka edasi. Kui kellelgi on midagi soovitada, olen üks suur kõrv.

Olge terved!

Treeningud 15 - 21. veebruar

Trenninädal sai kenasti mööda, oli puhkenädal. Tundub, et paremat ajastust just olla ei saanud.

E - 3x 400m @ 1:10, 1:14, 1:14 üle 200m kõnni + sörgi
T - R puhkus
L - 5,8km / 29:27
P - 6,8km / 36:53

Ma ei oleks nelja päeva vahel puhanud, aga keha nõudis oma. Juba esmaspäevane trenn oli palju raskem kui ta pidanuks, mingi putukas oli kallal. T ja K olin väga väsinud, N ja R maadlesin peavaluga. Laupäevaks aga kõik laabus, pulss läks alla, enesetunne paremaks.

Järgmises nädalas on ootamas 400m lõigud, tugevam jooks, 1500m lõigud ja nädalavahetusel pikem ots, ideaalis jookseks 20+ km. Vahele pikiks veel 2 kergemat jooksu.

Selline oli puhkenädal, loodame, et järgmine on parem.

Lumi tossu!

Tromso 2015

Et kõik ilusti kokku võtta, peab ilmselt kuskilt algusest alustama.

Kevadel lugesin ilmselt Facebooki keerdkäike kasutades toredast jooksuüritusest Tromsos, kus on vaja 45km jooksul kolmest kergest mäekesest üles spurtida ja peale seda saab sooja teed ja mõnusasti muljetada.

Kuna üksi tundus selline grandioosne ettevõtmine natuke hirmutav, siis mõtlesin paarile jooksvale sõbrale ka teada anda, mille tulemusena nii Kaido kui Krister kui Katri olid kenasti nõus.

Registreerimise hetkel olin arvuti taga valmis nagu Ben Johnson 100m lähet ootamas ja kibekiirelt sõrmi liigutades jõudsin meist 4st tervelt ennast ja Kaidot ära regada, enne kui regamine kinni pandi. Egas midagi, kirjutasin imala kirja härra  Kilian Jornet-ile isiklikult ja peale paari kuu vältel toimunud kirjavahetust sain ka Kristeri ja Katri nimed stardinimekirja.

Vahepeal toimus igasugu asju, aga kokkuvõtvalt läksime Norra Kaidoga kahekesi. Kaido oli selleks võistluseks teadlikult valmistanud, tõuse jooksnud ja reit jämedaks ja säärt sooniliseks treeninud. Mina seevastu ladusin staadionil 500m lõike joosta. Ütleme nii, et etteruttvalt võib öelda, et oleks pidanud ka mäge jooksma. Palju mäge. No ikka väga palju mäge.

Kruvime nüüd ajahetke reedesse, mil jõudsime autoga kohale täpselt 4minutit enne kohaliku vertikaalvõistlusle startiva bussi väljasõidu algust. (Mis sisuliselt tähendab seda, et ei vaadata mitte maapinnale projitseeritava trassi läbimise distantsi, vaid distants, kui selline, on mõõdetav tõusumeetrites).

Saime bussile sappa ja sõitsime kuskile fjordide vahelisele teele, selle piirkonna kõige grandioossema joostava monoliitse kaljurahnu jalamile. Ma pean ütlema, et mäed on suured. Nad on ikka hoomamatud kolakad, eriti inimesele, kelle kodukandi kõige kõrgem tõus oli uue surnuaia taha kaevatud karjääri kruusahunnik, mis andis kokku kõva 5-6 tõusumeetrit.

Meie plaan oli siis pikast autos istumisest jalgu sirutada ja vaadata kuidas maailma parimad tõuse jooksevad. Tõus pole õige sõna siiski, tegu on mäkkejooksuga.

Blamann Vertikal K

Panime jooksuriided selga ja sörkisime raja algusesse. Kuskil 20min enne starti hakkasime vaikselt ülespoole liikuma. Umbes sel hetkel, kui mu reielihased pingutusest lõhkeda tahtsid ja süda puperdas nagu oleks äsja 5km tempotesti lõpetanud, teatas Kaido, et meil on nüüd 100 vertikaalset meetrit võetud? Nagu what? Nalja teete või? 100? Aga 1000?? Kogu selle ürituse "võlu" hakkas vaikselt ajju ja ka kintsu süübima. Aga huvi oli suur, vaated olid hingematvad ja nii me ülespoole turnisime.

Peale esmast reite ja säärte šokki läksid jalad soojaks ja liikumine läks tunduvalt kergemaks. 400m ja 500m vahel tuli pilvepiir ette ja järgmised 300m sai üsna piiratuid nähtavusega alal liikudes. Ja muidugi, kuidas esimesed mehed jooksid, no see oli neile nii kerge. Nagu kaljukitsed. Lihtsalt läksid. Ise me läksime vaikselt järgi, ronides ja katsetades.

Tippu jõudes olime umbes 1:20 rajal olnud ja minu jalad olid juba natuke kasutatud. Võitja läbis raja 35minutuga. Vahtisin pisut üle kaljunuki alla ja kuna seal üleval polnud tegelt mitte midagi teha, siis sai tagasi alla pööratud.

Alla minek on ikka kordades raskem: jalgadele koormavam, libedam, vaimselt väsitavam, iga hetk tuleb jälgida millise nuki, mätta, kivi peale oma jalg asetada, kas on vaja hüpata või peab ronima. Ainuke helge hetk oli lumi, seal sai täie hooga alla joostud ja see oli absoluutselt kõige lõbusam asi seal mäe otsas, tõesti nauditav.

Poolel maal alla tundsin, et reied on väsinud, olgem ausad, minu arvates oli enne tõsist võistlust sinna üles minek üsna rumal tegu, aga no ega keegi ei sundinud. Ise läksin.

Mingi hetk, kuskil 300m peal, tuli tagant järgi naiste võitja ja Skyrunningu superstaar Emelie Forsberg. Sealt kus meie Kaidoga alla siksakitasime, jooksis tema otse. No otse alla. Minge Nõmmel suusasilla laskumisele ja kütke sealt otse alla. Ei ole võimalik? Muidugi ei ole. See mismoodi profesionaalid mäest alla jooksevad, on vaatamisväärsus omaette, suu jääb lihtsalt lahti.

Igal juhul jõudsime alla välja ja sörkisime auto juurde tagasi. Kokku olime läbinud kõva 8,5km ja seda kõigest 2h ja 34 minutiga. Kerge soojendus põhivõistluseks?

Edasi pilk ilmateatele, ja otsus, et telk jääb autosse, sündis kärmelt. Võtsime hotelli toa ja läksime puhkama.

Tromso Skyrace 2015

Võistluse briifil hoiatati korduvalt, et kui rada tundub liiga tehniline, siis keerake tagasi, kuna kuni Hamperokkeni tipuni välja läheb asi ainult hullemaks. Teine asi, mille eest hoiatati, et starti minev köisraudtee ei tööta ja hommikul saab soojenduseks 500 vertikaalset meetrit ronida. "It will warm up your calf". Ahah. Tänan.

Need teadmised ajju süübinud, olime võistlushommikul liftide juures ja tühise 15 euri eest näkku sai raudteega üles kah. Ikka parem kui oma niigi kangete koibadega sealt üles turnida. 

Mäe otsas (480m) ootas meid kuum Norra suvepäev, kus sooja oli 9 kraadi ja sadas vihma. Kohalikud olid paljaste torsodega ja ei jõudnud ära imestada, kuidas me nii suures kuumas endale kilejakke ja fliise selga topime. Tõsiselt aga oli see ilm isegi kohalikele natuke liiga vilets. Aga teha polnud midagi.

Peale korralikku passimist sai lõpuks stardialale mindud, kõlas stardipauk ja kogu mass hakkas liikuma. Kuna Kaidoga oli kokku lepitud, et läheme koos ja tema ultrakogemus ütles, et läheme ka aeglaselt, tõusud kõnnime ja mujal, kus saame, jookseme, kukkusime selg ees kogu pundi tagumisse poolde. Juba esimene "slight uphill" oli selline litakas, et läksime automaatselt kõnnile üle. 

Nii me seal ronisime ja laugemal osal sörkisime, kuni saime mäenõlva peal laskumisele, mis viis esimese päris tõusu alla. Kaido pani ees minema nagu oleks keegi talle kurja koer järgi ässitanud ja ma tegin oma parima, et mitte maha jääda. Eriti ei jäänudki, paari kilomeetri peale ehk kümmekond sekundit.

Mul olid jalad ikka kanged ja see laskumise jooks väsitas koivad juba üsna ära, samas see oli lõbus. Mäest alla joostes on hoog suur ja see vabaduse tunne, see on kirjeldamatu. Kui jalad ainult kannavad ja toss maapinnaga kokkupuutel ei libise, kui silmadega õgid seda tohutut avarust ja taamal kaugemal kerkivaid mägesid. See on asi mis süübib hinge. Ja tagab ilusad kintsud ja trimmis tagumiku. Garanteeritult.

Saime siis esimesest allamäge osast alla, joogipunkt, üle ojakese ja tõus hakkas pihta. Võtsin oma rütmi sisse ja hakkasin lihtsalt minema. Kaido tuli pisut aeglasemalt järgi, ta oli pisut energiavõlas. Vahepeal ootasin, aga see kulus mulle endalegi ära, sest tõus oli raske. Rohumaa läks üle kividega pikitud mätasteks, siis väiksmead kivid, siis suured rahnud. Mingist kõrgusest alates mattus kõik uttu ja seega ei olnud ka absoluutselt näha, kaua see tõus veel kestab, see tegi asja omamoodi raskeks.

Tromsdalstindeni otsa jõudes olime 1230m kõrgusel, olek oli päris okei. Plaanitud söök mäe otsas jäi ära, kuna üleval oli paks lumi ja kuradi külm. Läksime mööda harja edasi, kuniks rada jagunes kaheks: vasakule läks 20km võistluse allamägi ja paremale suundusime pika võistluse Hamperokkeni poole. 

Lahe oli see, et vaadates viidatud suunda, lõppes lumi ära ja all vaatas vastu täielik kuristik. Õnneks olid head inimesed sinna köie pannud, sest ilma ei oleks mina sealt küll kuidagi elusalt alla saanud. Lumisest järsakust saime siiski õnnelikult alla ja siis oli ees mitu kilomeetrit väga järsku kivist langust, vahele vihmamärga muda. Kaido oli taas ees ja minul oli kett maas. Oli aeg süüa.

Jõudsime esimese järsu osa lõppu, ees ootas mõnisada meetrit laugemat osa, pikad lumevaalud (kus oli täitsa tore taaskord, kuna jalg polnud veel nii väsinud), ja tee läks edasi allamäge. Kui ka teisest lumisest järsakust oli alla saadud, tuli kerge platoo, kus me keerasime edasi paremale ja jooksime 4-5 ojakesest üle, edasi taas järsk laskumine mõnisada meetrit ja siis peale üürikest lauget osa tuli hästi järsk metsane laskumine.

Puud olid kõvasti abiks, ja kuigi ma lendasin sealt ühe korra alla, sain õnneks mingitest vitstest kinni ja lõin ainult õla ära. Mingi hetk languse lõpupoole oli seal ka maaliline mägikosk, täitsa ilus peab ütlema. Mõned selfid ja pildid, ja edasi alla.

Üsna pea peale seda koske sai järsk osa läbi ja tee keeras laugeks. Nüüd oli vaja vast 3-4km joosta tasast maad, teid küll polnud, aga see eest polnud ka tõuse ja langusi.

Siin oli ka teine toitlustuspunkt, Kaido laadis oma veepauna täis, mina ei hakanud vaeva nägema, mis osutus hiljem veaks.

Edasi kilomeeter sörki ja siis hakkas Hamperokken pihta, maapind hakkas tõusma. Olin tegelt üsna läbi omadega, õnneks taipas Kaido, et sellest saab söögiga üle, ja nii ma toppisin ennast pakutud geele silmini täis, lisaks sõin šokolaadi ja mingi batooni. Tõus jätkus, oli väga väga raske. Sõin veel juurde ja kuigi jalad juba otsast krambitasid, siis läksin vaikselt edasi. 

Kuskil 600m peal, kui ma olin juba mõelnud, et siia ma jään ja mu pleekivad luud leitakse ehk sajandite pärast üles, hakkas energia tagasi tulema ja ma suutsin juba enam vähem talutava kiirusega liikuda, ilma et peaksin iga sammu järel puhkama. Jõudsime mäeharjale. Altimeeter näitas 1050m.

See, milline see hari tegelikult oli, on kirjeldamatu. See on ilus, hirmutav, raske, meelierutav. Tegelikkuses tähendas see teravaid kiviplaate, mis olid meetri-pooleteist laiused ja mõlemalt poolt langevaid järske kaljuseinu, mis kadusid kuskile pilve sisse. See oli uskumatult kaunis oma robustsuses. Kukkuda ei tohtinud, sealt ei jää inimesest midagi järgi. Liikusime kas otse harjal või siis harja kõrval kivide peal. 

Iga kord, kui ees paistis kõrgem koht, siis lootsime et nüüd on kõik, aga alati oli seal järgmine kõrgem kivitorn, mida ületades tuli natuke alla ronida ja ikka edasi. Mingi hetk, peale mitut pikka kilomeetrit, olgu öeldud, et horisontaalse kilomeetri läbimiseks kulus kuskil 35 minutit, paistis taamalt korralik kivist kõrgendik, peajagu teistest üle. Olime kindlad, et nüüd saab see hari läbi ja saame laskum hakata. Ei saanud. Küll aga oli selle 1200m kõrgusel oleva torni tagant päriselt Hamperokkeni tippu näha. 

Ja see oli kõrge. Ja järsk. Ja sinna viis ilma naljata poole meetri laiune viltune ja libe kaljuhari. Parima ronimismarsruudi jaoks oli pandud ette kollane niit, mis ei toetanud midagi, aga mille lähistelt võis ühe suurema rahnu otsast teise peale viskuda. Päris viimased 10m oli siiski ehtne köis pandud ja sealt sai siis ka see tipp ära võetud. Maalilisi oodatud vaateid me ei näinud. Tipus oli külm, seal oli vilu tuul ja näha polnud midagi. Saime numbrid kirja, soovisime tipus olevatele inimestele edu ja pikka vastupidavust ja panime allapoole tagasi.

Laskumise esimene osa oli väga tehniline, lahtised kivid, kaljurahnud, väga järsk. Aegsasti jõudsime aga suurte kivideni, kus oli natuke lihtsam ja siis oli ees suur lumeväli. Lumi oli pehme, nõlv oli väga järsk ja lõppu polnud näha. Tõsimeeli, see lumejärsak kadus all olevasse uttu. Kaido hüppas pea ees sinna sisse, kiljus vaimustunult nagu väike tüdruk ja püherdads lumes, ise allapoole kepsutades.

Minul olid jalad nii läbi, et poole maast lasin tagumiku peal liugu. Siinkohal tänan 2XU insenere, kelle loodud kangas oli piisavalt tugev, et ma ei pidanud ülejäänud 20km paljaste kannikatega ringi lippama. Minu lugupidamine.

Pikk lumekeel sai läbi, see viis meid mitusada vertikaalset meetrit allapoole, edasi järgnes kividel turnimine alapoole, kuni jõudsime liustikujärveni. See oli lihtsalt ilus. Türkiissinine järv, lumi ümber, vesi oli täiesti läbipaistev.

Edasi üle lume, tee keeras kergeks languseks, järsk hari sai läbi ja nüüd oli vaja ümber mäe minna samasse kohta, kus me Hamperokkeni otsa ronimist alustasime. Meie tee oli üks suurte kivide väli, liikumine polnud ülemäära kiire, aga parem kui harjal turnides. Jõudsime varsti ka rohusele osale, kus eelenevad läbijad olid sisse jooksnud korraliku raja ja edasi mäest alla saime võrdlemisi korraliku tempoga, kuskil 9 min/km kohta.

Kuna vesi oli otsas, jõin vahepeal otse ojast. Vesi oli hea maitsega ja väidetavalt puhas. Aitas küll!

Jõudes mäest alla ja tagasi jõudes toitlustuspunkti, kus oli 8h kontrollaeg, oli meie aeg 7:30, mis tähendas, et meil oli 30min varu. Nüüd jäi üle see asi veel ära lõpetada.

Kaido kibeles edasi ja peale korralikku kõhu täis parkimist, panimegi ajama. Seda küll kiire kõnniga, sest joosta mul küll tahtmist polnud, ehkki vahepeal sai paarsada meetrit traavitud siiski. Raske oli.

Jõudsime varsti kose juurde tagasi ja sealt edasi oli tõus-tõus-tõus. Sai ka see õudus läbi, olime taas platool. Üle rohuväljade ja paari künka, läbi jõgede ja siis olime Tromsdalstindeni tõusu jalamil. Vaatasin üles, ja mõtlesin et oh kräpp. Ja hakkasin ronima.

Peale tundi ja 15min Heraklese väärilist pingutust olin taas selle köie otsas, millest üles vinnates olin kolmanda tõusu ära teinud ja võisin ses osas rahulikumalt hingata. Nüüd oli ainult 11km lõpuni ja valdavalt allamäge. Vähemalt nii me arvasime.

Tromi alguslaskumine oli taas tehniline, järsk nõlv, palju kive ja muda. Allpool jõudsime vähe laugemale kiviväljale, siis said kivid peaaegu otsa, ja edasine allamäge läks rohustel lagendikel.

Peale pikka allamäge minekut koos lummavate vaadete ja ma-ei-tea-mitmendat jõeületust jõudsime mingile teele, mis näis kahtlaselt sarnane sellele teele, millega briifi lõpus kirjeldati lõpusirget. Juhhei, lõpp, olime selle ära teinud! Panime mõlemad auru juurde ja lasime paar kilomeetrit korraliku tempoga traavi. Eemalt paistis hütt, ja inimesed! 

Jõudsime inimesteni, kes pakkusid meile apelsini, geele, ja ütlesid et lõpuni on 4,5km. Nagu tõsiselt? Vaatasime Kaidoga teineteisele otsa ja mõtlesime, et milleks me kurat nüüd viimase energia ära raiskasime. Mott läks hetkeliselt ära, aga toppimime ennast suhkruid sisaldavat keemiat nii täis kui saime ja panime minema. 

Edasine "slight uphill" rajabriifilt tähendas umbes 3km pidevat tõusu. Õnneks oli see selline tavaline lihtne, nagu näiteks Pühajärvelt Otepääle sõites. 

Igal juhul kohale me jõudsime, teed saime ka. Aega kulus 12h ja 11minutit ja ma pean ütlema, need olid rasked tunnid. Kokku läbisime 3 rasket tõusu ja võetud sai 4400m tõusumeetrit. See on umbes 35000 trepiastet.

Lõpus saime medali, ja kogu võistlusnänn sisaldas veel fliisi, särk ja Salomoni kella. Sellist, millega korralikku lärmi saab teha. Medal oli üsna tavaline, aga see eest konkurentsitult suurima väärtusega minu tagasihoidlikus kogus.

Edasi oli soe söök, kuivad riided. Kui suurepärased on kuivad riided kui oled eelnevalt 12h vihmas ja külmas veetnud. Hunnik sööki, pudel kokakoolat, soe dušš ja voodi. Mõnus. 

Sellega sai Tromso üritus läbi ja ma pean ütlema, et ma tahan veel. Sel pole mingit tähtsust kas sa jaksad maratonis 3h maratoni joosta, kui mäge treeninud ei ole, siis mäed virutavad sulle jalaga ikka niimoodi tagumikku, et ise ka ei usu. Minu vorm ei ole ülemäära kehva, aga see rada... need mäed. Nad olid lihtsalt tugevamad. Hea et ära tegin.

Treeningud 29.06 - 12.07

Panen vahepeal kirja ka trennid ja jooksualased tegemised viimase 2 nädala jooksul. Neid ei ole väga palju olnud, sest ausalt öeldes olen võistlemisest väsinud ja jooksu suhtes on entusiasm natuke kadunud.

Asi on pigem väsimuses, kõik trennid on rasked, ja kõik võistlused on, noh, võistlused. Pongestamised. Panemised.

Peale Võidupüha poolmaratoni ebaõnnestumist võtsin teadlikult hoo natuke maha, sel nädalal tegin teiseks jooksuks Kõva mehe jooksu ja see oli kõik.

Aga detailsemalt siis:
30.06 - 5x 1000m tõusvas tempos, esimene 3:37 /km ja viimane 3:16 /km üle 300m sörgi.
04.07 - Pühajärve Järvejooks 10,7km; õhtul sörgiks 3,4km otsa.
06.07 - EKE, mis koosnes 40' Mäkkejooksudest hüpetest ja kiirendustest. Päris raske oli.
08.07 - 2x 3000m 3:42 /km ja 3:43 /km + 1500m 3:37 /km. Enesetunne oli ikka räbal, peale trenni jalad täiesti tühjad. Isegi järgmine päev kõik kohad valutasid, jalad, selg.
11.07 - 11km rahulikult

Ongi kõik, pean tunnistama et olen hetkel nii füüsiliselt kui vaimselt natuke tüma. Tunnustust, et suve esimene pool on olnud tegus, annavad 8 medalit, mis riiulinurgal ripuvad.

Hetekl on võistelmisega ses osas kõik, et järgmise "päris" jooksu stardi teen alles 20. augustil Tartus poolmaratonil.

Telgitagustest

Panen paar asja kirja, mis ilmselt on subjektiivne mula, aga saan hingelt ära. Nimelt.

Viimastel võistlustel on mõned asjad päris hästi õnnestunud ja olen saanud hulganisti õnnesoove ja õlalepatsutusi. Vanad tuttavad raputavad pead ja muigavad, et kuidas küll selline hoog sees ja kiirus suureks läinud.

Absoluutselt südamest öelduna, aitäh kõigile heasoovijatele, võtan vastu, panen tallele ja soovin kõike head vastu.

Aga. Tegelikult, seda nad ju ei tea, mis töö seal taga on. Nemad näevad võistlustel tehtud sooritust, aga nad ei näe hommikusi fartlekke, lõike, hüppeid, kiirendusi, loendamatuid jooksuharjutusi, väsimust, valu.

Trenne kus pole kolmandikkugi tehtud ja aju juba ütleb, et kõik, nüüd on stop, sest lihtsalt enam ei taha, vastik on.

Trenne kus peale lõigu lõpetamist olen (ja mitte ainult mina, ka teised meie rühmast) pikali maas ja lõõtsutame omal sõna otseses mõttes kopse välja.

Trenne kus peale seeria lõppu on jalad nagu makaronid ja ma tean et see pole veel kõik, midagi on veel. Peaaegu alati on midagi veel.

Väsimust, mis kuhjub nädalaga ja selle väsimuse pealt tehtud jookse, mis on esimestest meetritest juba nii vastikud, et sageli tekib mõte ka seda on nüüd vaja.

Aga on! Seda on mulle endale vaja, joostes pika fartleki 9ndat minutilist kiirendust ei ole peas enam mingeid muid mõtteid kui "Hinga. Kohe on läbi. 20seki veel. 10 seki veel. Kõik"; pärast rasket trenni tehtud rammestus, see seltskond kellega koos neid trenne teha, inimesed kellega jagada ja kes saavad tegelikult ka aru kui palju tegelikutl peab vaeva nägema et hästi joosta.

Mul on sügav austus kõigi jooksjate ja üldse harrastussportlaste vastu kes põhitöö, pere ja muu elu kõrvalt võtavad aega selleks, et olla homme veel paremad kui täna. Et olla veel kiiremad, tugevamad. Ilmselt see ongi, miks jooksjate seltskond on selline ühtne ja sõbralik. Sest me saame teineteisest aru.

Ma pole üldse kindel, miks ma selle jutu siia nüüd kirja panin, aga oli südamel. Tänan tähelepanu eest.

Treeningud 8.06 - 14.06

Panen lühidalt kirja oma trennid peale poolmaratoni. Ma ise ekslikult arvasin, et saab natuke puhata, aga Meelis ainult irvitas.

Nojah. Tõele au andes ju puhkasin, järgmisel päeval peale poolmaratoni trennis ei käinud.

E - 7km taastavat
T - 500m lõigud ilma puhkuseta (200m sörki vahele)
K - 11km sörki (4:50 /km)
N - puhkus (sundpuhkus, kuna pidin tööd vahelduseks tegema)
R - 7km taastavat
L - fartlek (mis oli üllatavalt raske)
P - 16km @ 4:13 (mis oli üllatavalt kerge)

Ühesõnaga jalad on väsinud ja vaadates mis järgmiseks nädalaks plaanitud on, ega kergemaks ei lähe. Ääremärkusena võib öelda, et ka järgmine poolik 22. juunil Pärnus tuleb samamoodi nagu eelminegi trenni pealt. Äkki kunagi tuleb selline võistlus ka, kus lastakse enne natuke puhata.

Pikas perspektiivis ma ei kurda, suure tõenäosusega PM isiklikku ei tee, aga selle eest on sügisene maraton ootamas pea tunnist (ma loodan) rekordiparandust.

Hoidke lipud kõrgel!

Hiiumaa poolmaraton 2015

Lugu sellest, kuidas Hiiumaal turistina jooksuvõistlusel osaledes võib juhtuda, et riputatakse kaela uhke medal ja kätte antakse puhtast Tšehhi kristallist karikas.

Sõbraga sai juba reedel Hiiumaale mindud ja oli väga tore Haapsalus laste mänguväljakul kiikuda, praamiga sõita, Maximast ostetud lahtiseid präänikuid pugida ja muidu rahulikult võtta.

Võistluspäeva hommikul nagu ikka, veega puder, joogiks vesi. Edasi kuni stardini mineraalvett ja väikest närvitsemist. Registratuuris anti mulle ilus number 111 ja Hiiumaa raamat. Raamat autosse ja number kõhu peale ja siis soojendust tegema.

Esimene kilomeeter on seal jooksul ikka kole mägine. Minnes mäest alla, viimase kilomeetrina on seal korralik tõus, mis teeks igale jooksuvõistlusele au. Igal juhul soojendusjooks tehtud, jalad jube väsinud juba ja siis lobisesibn natuke tuttvaatega, Martini, Vello, Sireti, Marikaga.

Edasi oli kell juba niikaugel, et tegin 3x 80m kiirendust, ja kobisin stardikoridori. Võtsin joone peal koha sisse ja eks oli väike ärevus ka sees.

Kohtunik tegi stardipüstolist väikese kõmaka ja start oligi antud.

Ma tõesti tahaks öelda, et võistluse ajal juhtus midagi põnevat või erilist, aga tõele au andes oli üsna igav ja üksluine. Esimene km tul 3:40-ga, aga kuna see oli puhtalt mäest alla, ja pikalt, siis selles polnud midagi erilist. Teine km tuli 4:00, kuigi ma ise plaani järgi tahtsin 3:53-3:55 vahel tempot hoida. Aga ei olnud sellist tunnet täna, see tempo käis selgelt üle jõu.

5km tähise juures pöörasid 10km mehed tagasi ja siis ma olingi üksi. 16km lihtsalt tuima asfaldil kütmist, tempo oli stabiilselt 3:57-4:02 vahel ja mitte midagi erilist ei juhtunud. Peale tagasipööret kõik ergutasid, lõin Martinile ja Vellole high5 ja tegin vist kiireima kilomeetri jooksu keskel 3:52, kuna mu meelest polnud vahe teise kohaga piisav. Hiljem selgus, et ta oli saanud korraliku haamri ja tiksus kilomeetreid tagaisteel isegi 4:20-ga. Hoidsin paar km natuke aktiivsemat sammu, aegajalt viskasin pilgu tagasi, et näha kaugel konkurendid on, aga taga valitses tühjus.

Tarbisin kodumaiseid meemaitselisi geele, kole magusad, aga toimisid hästi. Võtsin 10,5km ja 16km peal ühe sisse. Viimane geel lõi kõhu kergelt krampi, võtsin seejärel tempot teadlikutl alla, lisaks tarbisin 2 topsi vett, seega km aeg oli 17 km peal 4:08.

Edasi läks vanas rütmis: 3:57, 3:58, 4:02 ja siis tuli viimane tõus: 4:22. No see oli tõesti raske, jõudsin niipalju mõelda et kui nüüd kellegagi peaks võitlema hakkama, siis poleks küll midagi välja panna.

Igal juhul üles ma sellest mäest sain, edasi kerge laskumine ja oligi väike tõusutükk, kus finišikaar seisis. Kommentaator ka ergutas, rahvas plaksutas, päris uhke tunne oli küll. Peale lõpetamist topiti medal kaela, ja suruti mikker näkku. Ma tõesõna ei mäleta mida ma seal rääkisin, oleks tahtnud lihsalt murule pikali visata.

Pärast oli autasustamine ja puha, väga tore oli. Tasub ikka aegajalt väiksemas kohas pjedestaali külastada küll.

Järgmine poolik on 22. juuni Võidupüha Poolmaraton. Olge terved!

Treeningud ja (taand?)areng

Pole see asi nii hull midagi kui pealkirjas teada andsin, panin veidi Pulleritsu. Okei, ma ei saa tema lähedalegi ei kirjaoskuses ega ka tema mehelikkuse testis, aga provokatsioon on vahel vajalik.

Viimaste nädalate sisse on mahtunud nii mõnigi trenn ja ka igasugu tervise jukerdamine.

Peale 16. mai võistlust olen teinud:

19. mai staadionil 11x 300m 3:40 /km
21. mai EKE (harjutused, mäkkesprindid, ins&outs)
24. mai 20km kergelt (5:14 /km / pulss 137)
26. mail PL (3000m @ 3:50 + 2x 1500m @ 3:40 + 5x500m @ 3:30), taastus väga hästi

K ei jõudnud trenni, õhtul hakkas kurk kraapima ja N olin pikali, R ka. R õhtul läks jälle nii heaks, et läksin L jooksma.

30. mai 14,2km kergelt (5:15 /km / pulss 145)
31. mai 9km kergelt (5:10 /km)
2. juuni mäkkejooksud (10x 300m üles ja 300m sörgiga alla), kokku 6km aega läks 23:29 (3:55 /km!)
2. juuni õhtul 5,6km sörki (5:10 /km)
3. juuni 10km kergelt, traagika on selles, et kuna GPS oli aku tühi siis teghin tunde jörgi ja jooksin 4:30 /km tempoga.

Täna ei jõua, kuna liiga tihe päev on, homme kerge sörk ja siis L vaatame kuidas seal Hiiumaal joosta on. Jalad on igatahes väsinud ja ega nad suure tõenäosusega ära ei taastu. Aga mis siis! Eesmärk on sügises siiski.

Olge terved ja minge jooksma.

Helsinki City Run 2015

Juhtus selline lugu, et mu selle aasta esimene poolmaraton on vahepeal ennast ära jooksnud!

Sai pikalt kaalutud, kas ja kuidas üle lahe minna, ja kuna mindud sai kahekesi, siis jäi ka väike turistikoefitsient sisse ja läksime 15. õhtul juba kohale, tagasi oli plaanis 17. pärastlõunal tulla. See jättis enam kui külla ega turisti panemiseks ja niisama hängimiseks.

Laupäeva hommikul sai ikka väga kaua magatud, hommikusööki tegime alles kell 10. Puder veega, võikud, tee, banaan. Nagu ikka, aga kuna start oli kell 15:00, siis sai pisut toekam hommikusöök tarbitud. Võistlusriided panin kohe selga, polnud selge, kas ja kuidas seal see üleriiete hoid korraldatud oli.

Edasi trammiga mõned peatused edasi, Olümpiastaadioni kõrval välja, sain oma numbri ja hunniku pabereid. Siis oli kell napilt 12 läbi ja tegime aega naabruses olevas aasia restos parajaks. Mina ei söönud midagi, jõin vaid teed. Palju teed. Ja vett ka.

Kui kell sai 13:55, seadsime sammud starti. Külastasin veel ka toredat plastikpeldikut ja tegu tehtud, edasi stardi poole. Stardi külje all oli staadion, kus tegin üsna tavalise soojenduse: jooksin 2km ja tegin 3x80m kiirendusi. Jalad olid lahti ja enesetunne hea, aga parem säär oli pisut tuim. No mis siis ikka, läheb üle oli lootus. Etteruttavalt öeldes, ei läinud.

Stardis trügisin natuke lähemale, kuskile 500-600 piiri peale, rohkem ei tahtnud. Nüüd ei jäänudki muud üle kui stardipauku oodata. Kuna seal oli 11000 osalejat, siis olid parajad 2000 suurused grupid tehtud, Meelis oli mind kenasti sinna esimesse gruppi suutnud paigutada.

Kaua ei pidanud kannatama, kõmakas käis ära ja kõik see mass hakkas liikuma. Sain paar sammu kõndida, siis sörkida ja kuskil 200m peale sain jooksma ka hakata. Esimene kilomeeter väga ettevaatlikult, 3:56. See tempo oli hea ja kerge, lisaks täpselt soovitud kiirusega. Nägin ka Reelikat, ajasin paar sdõna juttu ja siis vaatasin, et peaks tempot lisama, kuna Releika ütles et tal jalad maratonist väsinud ja läheb oma tempos. Läksin eest ära ja püüdsin oma rütmi hoida: kilomeetrid umbestäpselt 3:55-ga.

See õnnestus kenasti, 5km vaheaeg 19:40; ja kõik läks hästi kuni selle saatusliku 8. kilomeetrini. Minu suureks üllatuseks keeras tee täiesti kruusasele klibusele metsavahele, tempo kukkus natuke, aga ma jäin magama! Ehk siis pea laiali otsas jooksin kellegi järgi, kuigi inimesi oli vähe. Õnnetuseks kukkus tempo 4:24 (!) peale ja kui ma seda kellalt nägin, olin hirmus pahane, sest olin just 30 sekundit ära andnud, ja seda just oma tähelepandamatuse tõttu. Tõstsin koheselt tempot, järgmine kilt tuli 4:03-ga, aga kahju oli juba tehtud.

Edasi nagu Helsinkis ikka, sillad, väikese nurgaga tõusud/langused ja kilomeetrid lendasid. Mingeid ebamugavusi ei tundnud, väljaarvatud mu parem säär, mis alates 3. kilomeetrist valu hakaks tegema. No kannatame ära, ikkagi välisvõistlus ja puha!

Hoidsin ennast rahulikult tagasi, keskendusin ja kilomeetrid tulid seal 3:42 - 4:03 vahel kenasti. 10km sai läbi 39:44. Nagu arvasingi, hakkas 12km peal inimesi selg ees vastu tulema. See oli üsna motiveeriv ja kütsin omas rütmis edasi. Et tempot hoida, pidi nüüd üsna keskenduma, aga kuna jalad olid üsna head, siis polnud väga hull. 15km aeg 59:18 näitas, et jaksan küll.

Probleemid hakkasid 16km läbimisel, mil tundsin, et üldine jaks hakkab otsa saama. Jalad muutusid raskeks ja hingamine niisamuti. Tempo hoidmine nõudis üha rohkem keskendumist ja kilmoeetri ajad kukkusid 4:00 - 4:09 peale. Õnneks polnud palju lõpuni, õnnetuseks oli vaja hunnik tõuse joosta. Jalg oli päris pehme.

Kui 20km läbi sai ja kell siiski veel 1:19 näitas (sel ekraanil peale tundi enam sekundeid ei näinud), siis oli õhkõrn lootus alla 1:24 tulla. Kuna aga viimane kilt oli praktiliselt kõik vastumäge, siis reaalsuses jõudsin staadionis päästva finišini 1:24:33-ga.

Jalad olid tinarasked, kett oli maas, aga emotsioon oli võimas ja tõdesin, et jaksan joosta küll. Lõppkoht 89. pole ka paha. Boonusena võib öelda, et eesotsas lõpetades on esiteks palju ruumi, söök ja jook on vabalt vabalt saadaval ja saab täitsa mõnuga tuiata, muljetada ja head paremat pugida.

Edasi läksin hotelli tagasi, sain oma massaži jalgadele, mis oli super hea, kuna järgmise päeva pärastlõunal olid jalad täiesti korras juba, käisin veel saunas ja söömas ja sain isegi magada! Tavaliselt võistlusjärgsel päeval väga und ei ole, aga seekord magasin nagu kott.

Järgmine start on 6. juunil Hiiumaal 21,1km, kes loeb ja osaleb, tulege öelge tere. Mingil põhjusel mõni inimene mu blogi loeb isegi.

Olge terved!

Viljandi Järvejooks 2015

Alustada tahaks siis faktidest:
Koht: 112
Aeg 45:50 (45:37)
Stardigrupp: 501-1000

Võistluspäeva hommik oli üsna tavaline. Kella 8 paiku tugev puder veega ja mõne puuviljaga, peale seda ainult vett kuni stardini. Kohale jõudsime 10.50 umbestäpselt, edasi loivasin numbri järele ja peale seda küsisin ka infot, kuidas stardigruppi parandada. Juhatati sõrmeosutamisega ühe sinise jopega mehe juurde, kelle käest ma peale mõningat mangumist sain sinise kleepsu, millega minu 7. stardigrupp muudeti 4. grupiks. Abiks ikka.

Edasi 2km soojendusjooksu koos 3x 80m kiirendusega, veel pisut sörki, mõned kiiremad 60m lõigud staadionil ja siis oligi aeg oma koridori liikuda. Kohale jõudsin, siis oli veel 13 minutit aega, aga õnneks oli soe ja üsna pea võeti eest lindid ja kõlaski stardipauk. Nagu oodata oli, ega kohe minema ei saanud, natuke seismist, mõned kõnnisammud, pisut sörki väravani ja siis sai jooksma hakata.

Esimene kilomeeter möödus inimeste vahel põigeldes ja oli tõsine uimerdamine, kell näitas 3:56. Teine kilomeeter polnud palju parem, sinna sisse jäi esimene suurem tõus, kus polenud mõtet kiirustada, kulgesin omas rütmis üles ja möödusin rahulikult inimestest, edasi paremale majade vahele, ka seal oli palju põiklemist. Teine kilomeeter tuli 4:10 ehk ikka üsna aeglaselt.

Majade vahelt läbi ja maanteele jõudes sai lõpuks ometi jala sirgu lükata: tulemuseks oli kolmas kilomeeter 3:31, ja varuga!

Neljas kilomeeter on mälust kadunud :)

Edasi joogipunktist otse läbi, vasakule sohu ja seal mülgastest üle saanuna tuli 5. km 4:07; kusjuures ka 6. kilomeeter tuli 4:07. Maastik oli seal muidugi raske, lisaks soole tuli peale väikest kruusalõiku ka see kopliäärne ebatasane üles-alla maastik.

Edasi kraav, sealt üle, üles ja edasi. Möödusin Jaan Õunast, kes on mind seni igal võistlusel kalendriga võitnud, päris hea tunne oli. 7. kilomeeter, mis sisaldas seda suurt kraavi, oli 4:19, mis oli ühtlasi aeglaseim.

Edasi tulid pikad kruusaotsad ja lagedad põllud. Tõusud seekord ei seganud, vastutuul ka mitte, jõudu oli ja kui tagantpoolt keegi lihastes sinise pluusiga mees must mööda lendas, hüppasin sappa ja mõtelsin, et mitte mingil juhul ei lase teda minema. Kilmoeetrid tulid 3:51 ja 3:53.

Edasi said põllud otsa ja siis tuli mõnus laskumine, kus lasin jala rahulikult sirgu, kilomeeter tuli 3:40. Seejärel tundsin hetkelist vajadust hinge tõmmata, minust möödus 3ne punt. Võtsin peale hetkelist kõhklust neile sappa ja viimase kaare all otsustasin, et panen natuke jurude, vaatan mis saab.

Midagi muud ei saanudki, mu punt jäi maha ja eespool olijad hakkasid jõudsalt selg ees vastu tulema. Tunne oli hea, lendasin mõnuga edasi. Võtsin veel 2 skalpi, ja finišisse jõudes olin üsna rahul, kuigi aeg oli tsipake viletsam kui tahtsin. Koht ka, aga see selgus alles hiljem.

Sain medali, võtsin oma vee, sõin mõned supid ja pidu oligi läbi. Enesetunne oli hea, isegi kui ma tundsin et seekord jöi veel ikka varu sisse, pettumust ei olnud. No okei, särki oleks ikka tegelt tahtnud. Selle võtan siis järgmine aasta Viljandist kaasa.

Treeningutest 3. aprill - 16. aprill

Vahepeal on jällegi 2 nädalat märkamatult kadunud, aga teen väikese kokkuvõtte. Etteruttavalt võib öelda, et kõik pole plaanipäraselt läinud, aga tuleb edasi minna!

4-5 jäid trennid ära, sain omale toidumürgituse.

Kuna kehas vedelikuvarud madalad, aga tahmtine joosta suur, siis 6. aprillil tõmbasin omal lihase ära, õnneks sain enne oma jooksukaifi kätte.

Järgmised päevad läklsid longates kuni tuli 12 kuupäev, mil sörkisin 5,8km (4:57 /km), järgmisel päeval tegin 6,5km (33'), edasi 14. sain teha päris trenni, kuigi lühema.

2x 3km (3:57 /km ja 3:49 /km), tulid mõlemad väga kergelt. Õhtul käisin veel sörkimas ja tegin kergelt 3km.

Kolmapäeva hommikul tundsin, et kurk kergelt kraabib, eelmiselt päeval olin tuult saanud liialt. Igal juhul tegin oma 9km sörgi ära (5:04 /km).

Tänaseks olen ikka haigeks jäänud, energiat pole, olek on pehme. Täna ei tee kindlasti midagi, loodetavasti saan NV jälle jooksma.

Mul on tunne, et ju mu keha püüab mulle siis praegu öelda, et võta hoogu maha. No ma siis võtan, aga niipea kui olek vähegi taastub, lähen sörkima.

Olge terved!

Premiärmilen 10km

Nonii, Rootsist tagasi ja joostud ka. On mida muljetada.

Kõigepealt tahan oma sõpra tänada, et ta mind seal lahkesti vastu võttis ja logistilise poolega tegeles. Kuna ka kogu jooksu info ja registreerimine oli minu jaoks loetamatus keeles, siis ilma temata oleks kindlasti raske olnud.

Jooksule eelneval päeval sai tehtud kergelt 5,6km, mille sees 5 kiirendust a' 100m. Enesetunne oli hea, ehk pisut väsinud, aga ei saa ka kurta.

Jooksu päevaks ja jooksu ajaks lubas ilmateade 4 kraadi ja vihma; ennegi on ilmateade valetanud, sest jooksu hetkeks oli 3 kraadi sooja. Vihma otsas ilmateade ei eksinud, sellise korraliku jäise seenevihmaga ilmataat juba häbisse ei jäänud. Lisaks lõõtsutas tugev tugev tuul.

Juba kohale jõudes vaatasime, et rada on üsna künklik, soojendust joostes vaatasin samamoodi, et ega lagedat maad otseselt ei olnudki, pidevalt oli vaja kuskilt üles või alla joosta.
Soojendus tehtud, vahepeal autosse sooja, vetsupeatus, sörk stardikohta ja jõudsin nii täpselt, et kui olin kuskil 8. reani trüginud, oli stardini 10 sekundit aega ja polnudki aega külmetada.
Selles osas jäi asi natuke ehk liiga täpseks, oleks võinud minuti varem kohal olla. Lõppkokkuvõttes läks aga hästi.

Stardipauk käis ära ja inimesed panid hooga minema, esialgu ma pidin seal natuke sõeluma ja mul oli tunne et kõik pidurdavad, aga tegelikkuses sai 1. kilomeeter läbi 3:44. Tuul oli siinkohal vastu, aga rajaprofiil oli langev ja inimesi veel palju. Teine kilomeeter algas tõusuga sillale ja rada keeras nii, et tuul puhus nüüd viltu tagant, jalad olid head ja kilomeetriposti juures näitas kell ikka 3:44 /km. Enesetunne oli aga juba pisut raske ja kuna ma hoogu maha võtta ei tahtnud, siis kannatasin. Kolmas (ja ka kaheksas) kilomeeter oli raja raskeim, kuna pikk 600m tõus kombineeritud tugeva vastutuulega olid üsna väsitavad. Kilomeetriposti juures näitas kell 3:53 /km.

Edasi keerasime väikese killuga kruusateele, jooksime üle väikese silla pika lauge tõusu peale ja keerasime metsavahele. Kuna see rajaosa oli mullast, siis oli vihm kogu tee korralikult mudaseks teinud ja seal sopa sees oli üsna halb joosta. Rada selles kohas oli valdavalt alla, väikeste põksudega  üles ja mõne hästi järsu langusega. 4km sai läbi, siis kell näitas 3:51 /km peale. Edasi oli raja kõige karmim tõus, mis kestis vahelduva eduga 700m ja oli üsna järsk kohati. Vahepeal küll sai hetkeks paarkümmend meetrit langust ja siis uuesti üles. Selle kilomeetri lõpuosa oli pikk pikk langus, kus sai mõnuga joostes nii mitmestki inimesest mööda, finiš terendas paremal, meie jooksime teiseks ringiks vasakule.

Siinkohal sain 5km täis ajaga 19:23. Selleks ajaks olin juba üsna läbi, seljas torkis ja enesetunne polnud enam kiita. 5-6km vahel läks must mööda 2 jooksjat, kellest ma siis hammastega kinni võtsin. See vahespurt aitas raskest kohas üle ja peale 6. kilomeetrit tegin ise neile kahele tempot.

Jõudes teistkordselt pikale tõusule vastutuult, saime kolmekesi veel umbes 6 inimesesest mööda, tagant möödus aga ka kaks inimest. Üldiselt enam palju kohti ei vahetatud, inimesed jooksid kõik piirajas ja väga lõpuspurti tegevaid inimesi polnud, kuigi mõni ikka leidus. Näiteks üks ilusate pikkade juustega mees, keda ma alguses kaugelt naiseks pidasin, aga sellist lopsakat habet naljalt õrnema sugupoole põskedel ei kohta. See kilomeeter oli kõige aeglasem, 3:59 /km.

Mudane metsaalune oli veel mudasem ja seal oli täitsa keeruline joosta, astusin mingisse mudalompi, kus vesi ulatus poolde säärde, minu ees üks meesterahvas tegi seal igatahes kukerpalli. Õnneks oli lõpp lähedal ja peale kõige karmimat tõusu oligi viimased 500m ees. Langusest alla, järsult paremale ja siis ma kiirendasin.

Ainult et mitte midagi ei juhtunud, ma olin nii tühi, et kui viimane kilomeeter, kusjuures siin on pikk tõus sees, oli kokku 3:43 /km, siis viimase 300m keskine oli 3:35 /km. Läbi see jooks igatahes sai, süda oli kergelt paha, mis tähendab seda et jooksin kenasti oma võimete piiril ja täna oli nii.

Ma ei ole pettunud, kuna esiteks oli see selle nädala 7. jooks ja teiseks oli treener mind hoiatanud, et see saab üsna raske olema. Rajaprofiil üllatas mind täiesti ja ilmaolud olid ka nii nagu nad olid. Mis teadagi ei vabanda midagi, lihtsalt seekord oli see minu lagi.

Nüüd ootan huviga Rabajooksu, vaatame mis seal teha annab.

Püsige lainel ja peatse kirjutamiseni.

Treeningutest märtsis 2015

Olen nüüd blogi pisut unarusse jätnud, aga kirjutan natuke hetkemõtteid.

Tervis on ilusasti pidanud, ptüi, ptüi, ptüi ja areng on olnud meeldiv.

1) Viimased fartlekid on andnud ilusaid tulemusi: 10km @ 38:25 ja 11,5km @44:20; kilomeetri aegadeks teeb see 3:50 ja 3:52, kusjuures need mõlemad jooksud on tehtud väsimuse pealt.
2) Viimane tempotest näitas 5km @ 18:05, mis teeb 3:37 /km kohta. Kusjuures sisse jäi paras varu ja kogu kupatus sai joostud EKE-st kangete jalgadega.
3) Pika jooksu tempo on tõusnud pisut, kusjuures pulss on jäänud samaks.

Muretsesin omale ka foamrolleri, käin sellega õhtuti oma koivad ja selja üle; peab nentima, et esiteks on tegevus väga valus, teiseks on taastava vahendina temast täitsa kasu. Olin ise ausalt öeldes skeptiline selles osas.

Laias laastus on trenninädal selline:
E: Taastav
T: Lõigud
K: Kerge
N: Raske
R: Puhkan
L: Kerge
P: Pikk

Praegu tundub toimivat, kusjuures ma ei ole trennis kiiruse trenne veel üldse tegema hakanud, kõik mis on, on tulnud kas pikkade lõikude või temposjooksudega.

Ootan huviga juba järgmist tsüklit, siis saab ehk jalad väledamalt liikuma ka.

Võistlustest on järgmisena plaanis
1) Rabajooks 26. aprillil (6,3km)
2) Ümber Viljandi järve jooks 1. mail (11,2km)
3) Helsinki City Run 16. mai (21,1km)

Edasi ilmselt Otepää jooksutuur;Võidupüha poolik 23. juunil või midagi muud. Täitsa võimalik, et jooksen suvel hoopis mõned lühemad (5km/10km) ja kiiremad otsad.

Olge terved!

Treeningutest 13. veebruar kuni 26. veebruar

Taas on natuke vett merre voolanud, panen kiirelt kirja millega siis trennialaselt on tegeletud.

• 14. veebruar jooksin kerge madala pulsiga 13,4km, väljas oli üsna libe
• 15. veebruar õhrul kergewd 3,3km
• 21. veebruar kerge 7,1km, kusjuures tempo oli 4:45 /km, olek oli suurepärane. Eelnevalt olin veetnud päris mitu trennivaba päeva, mingi väike viirushaigus kimbutas.
• 22. veebruar käisin XDreamil, veetsime metsas 3:54 ja sime kirja mõnusad 27,9km. Oli libe, märg ja üleüldse väga lahe.
• 25. veebruar kerge sörk 3,1km
• 26. veebruar 8km @ 30:45. Oli üsna andmine. Pean tunnistama, et kuigi olin üsna välja puhanud tundega, siis tegelikult oli metsas müttamine veel ikka jalgades ja sellist värskust, kiirust ja lennutunnet ei olnud. Gravitatsioon tegi oma tööd täna hästi.
• 26. veebruar õhtul kerge sörk 3,3km / 18:05

Vahepeal olin päris mitu päeva haige, kuigi mitte kordagi nii, et oleksin pidanud voodisse jääma. Köha oli, ja nõrkus. Ümberkaudu kuulates oli haigeid inimesi väga väga palju.

Edasi lähen plaani järgi, loodame et tervis peab!

Treeningud 17. - 23. november ja natuke infot hüppetrennide kohta

Nädal algas halvasti. Esmaspäeval oli kõik okei, kerge kangus jalgades, kõhulihas haige - täpselt nagu peab.

Edasi läks tervis kehvaks, pidev piinav peavalu ja väsimus, jätsin järjest trenne ära. Õnneks neljapäevaks läks paremaks ja laupäeval sain taaskord trenni.

Kokku siis eelmine nädal kaks trenni:
1) L - 6km, mille sees 12x 100m + 100m hüppeid
2) P - 14,9km - 1:15:00 kergelt (5:00 /km)

Kirtjutan ka pikemalt mis mu hüppetrenn endast kujutab:
Algus tavaliselt 1,5 - 2km rahulikku sörki. Kasutan aega tavaliselt selleks, et otsida omale sobiv tõus või kui on libe, siis trepp. Antud juhul sörkisin kodust Sütiste trepi peale, mis asub umbestäpselt 1,9km kaugusel. Ausalt öeldes rihtisin küll seda Sütiste tõusu, lootuses et seal ehk pole nii libe, aga pidin pettuma.

• Alustan tavaliselt kergelt jalalt-jalale hüpetega, keskendun päkaga äratõukele ja põlve korralikule tõstmisele. 
• Järgmine harjutus on sulghüpped käed puusas, siinkohal keskendun puusade ette lükkamisele ja ilusale kõrgele asendile, päkk peab tööd tegema ja ka kõhulihas saab siinkohal kõvasti vatti, kuna peale äratõuget on vaja jalad ettepoole tuua. 
• Kolmas harjutus on väljaasted või käärhüppega väljaasted. Siin on oluline keskenduda pidevale edasiliikumisele ja jalgade otse maha asetamisele - ei pea kõikuma ega jalga poolviltu panema.
• Edasi kordan neid kolme harjutust 3-6 seeriat. Tagasi alguspunkti alati sörgiga, kusjuures treenituse paranedes läheb sörk ka kiiremaks.

Peale viimast seeriat siis väike hingetõmme ja siis juba lõdvestussörk, mis võiks olla ka 1,5-2km pikk.

Harjutustest veel niipalju, et kuigi ma teen esialgu ainult 3 harjutust, saab tegelikult palju mitmekesisemalt: jalalt jalale kergelt, kõrgelt, pikalt/tugevalt, sulghüpped otse, kummalegi küljele, käärjooksud mõlemale küljele, väljaasted, käärhüppega väljaasted, kükkist üleshüpped, põlved vastu rinda, sääred vastu rinda, ühel jalal hüpped, sääre ja põlvetõstejooksud, kiirendused, hüplemised

Kuna mul ei ole veel sellist vastupidavust, siis esialgu kolm harjutust. Ka see nädal teen samad kolm harjutust, aga teen ühe seeria juurde.

Üks võimalik kombinatsioon on teha harjutusi ja kiirendusi ka tsüklitena: 1 kerge harjutus + 1 käärjooks + 1 harjutus + 1 kiirendus; ja korrata sellist tsüklit 4-6 korda. Puhkust kui sellist ei ole, lähtepunkti sörgiga, harjutuse pikkus intensiivsematel treeningutel 40-50m, algajatel veel vähem ~30m.

Järgmine samm võiks olla lisada hüpetele vahesörgi ~1km ja seejärel 4-10x60-100m kiirendusi üle sama pika sörgi.

Veel tase kõrgemale saab, kui lisada veel üks vahesörk ja seejärel näiteks 1000-1500m aja peale.

Kokku tuleb trenniaega sealjuures umbes 15-20min hüppeid,  + 5-10min kiirendusi + 4-6minutit tempot. Vähevõitu, kas pole? Aga pagana raske ja efekt on hiljem märgatav.

Selline trenn peab olema raske, aga peab silmas pidama ka seda et enesetunne peab kontrolli all olema; kui ikka pildi eest ära kisub, peaks lõpetama. Kui harjutustsüklist ära ei taastu, (pulss ei tule minuti jooksul peale seeria lõppu alla 120 või vähema peale), peaks lõpetama.

Lisan siinkohal ühe targa mehe kuldsed sõnad: ühe tugeva trenni võivad kõik teha, oluline on jaksata neid tugevaid trenne järjepidevalt teha.

Head lugemist jooksja toitumise kohta

Kuna minu jaoks on söömine probleem (ekspaksude viga, ma naudin toitu ja ma söön ilmselgelt liiga palju, isegi kui ma söön üsna õigeid asju), siis ma vahetevahel ikka kaevan internetiavarustes ja loen "õigest" toitumisest.

Enamjaolt on info korduv, räägitakse erinevatest dieetidest ja toitumispõhimõtetest, aga täna komistasin üsna toreda kokkuvõtte otsa. Tekst ise on ingliskeelne, aga lühidalt võiba asja kokku võtta mõne punktiga:
1) sööge päris toitu
2) valdav osa energiast sööge taimedest
3) ärge sööge üle

Ülejäänud osa jätan juba igaühele lugemiseks
http://strengthrunning.com/2011/08/perfect-runners-diet-food-lessons/