Jooksuaasta kokkuvõte: 2017

Panen siis kirja, kuidas möödus eelmine, kahetuhande seitsmeteistkümnes aasta. See oli minu kümnes aasta alates sellest, kui ma üleüldse enam-vähem liigutama hakkasin.

Plaanisin Istriat, Rund um den Trauansee ja Laulasmaa Ultrat. Lisaks oli väikse küsimärgiga Nuts-Pallas pikk ots ja SEB Maraton. Üldse tahtsin palju pikalt ja aeglasemalt joosta ja pean ütlema, et peaaegu kõik ka kenasti õnnestus.

Aasta alguses võtsin hooga fookusesse Istria ja ladusin hoolega tõuse, enesetunne läks paremaks, jalg tugevamaks, kõik oli päris hästi. Näris ainult kahtluseuss, kas 171km mägedes ikka on tehtav.

Õnneks pakkus elu omad valikud, Kaido oli pikalt haige olnud ja polnud saanud meelepäraselt treenida, seega otsustas ta loobuda. Kuna ma üksi ka niiväga ei tahtnud sinna minna, siis otsustasin ka ise selle ürituse tulevikku jätta; ilmselt oli see ka õige tegu. 100+ miili on siiani natuke kujutlusvõime piire ületav.

Kuna Istria kukkus ära, siis oli järgmine loogiline samm Austrias toimuv Bergmarathon. Jätkasin pikemaid otsi ja tõuse, trennide pealt läksin ka Laulasmaale. Seal oli plaanis pikemalt kulgeda, samas arvestades, et kahe nädala pärast on vaja Austrias stardis olla.

Vahepeal jooksin Viljandis 48 minutiga järvejooksu, arvestades, et anaeroobset polnud sisuliselt teinudki, polnud tulemus väga halb.

Viljandi Järvejooks 2018

Seejärel City Trail, kus trenni pealt vajutasin 1:46, 21,1km rasket rada. Jalad pidasid hästi aga oli päris väsitav jooks.

City Trail 2017

Laulasmaa läks üle ootuste hästi. Praegu on mul meeles ainult helged mälestused, ent blogist on midagi kasu ka! Lugesin üle ja tõesti, alates 15-38km oli mul rajal väga halb olla, alles siis läks paremaks. 105,5km peal ehk poolel maal olin ma tõusnud üldarvestuses juba 4. kohale, aga sel pole tähtsust. Tibusid loetakse finišis. Lõpetasin, kuna hoolimata heast enesetundest oli vaja 3 nädala pärast stardis olla. Minu 100km vaheajaks jäi tol võistlusel 11:42.

Laulasmaa Ultra 2017

Austria oli hooaja kulminatsioon, nii raske profiiliga rajal pole mina veel olnud, isegi Tromso ei olnud nii hull. Aga elamus oli üle mõistuse hea, vedasin ka sõbrad kaasa ja tundub, et mäepisikuga õnnestus nad nakatada küll. 69km ja 4600m tõusu 15 tunniga, noh, arenguruumi on.

Bergmarathon 2017

Peale Austriat võtsin natukeseks aja maha, terve nädal ei teinud midagi. Nuts-Pallasele tõmbas kriipsu peale see, et ei jõudnud taastuda. 2 nädalat on ilmselgelt liiga vähe, 5 nädala peale 3 ultrat kütta pole veel minu võimuses.

Edasi läks SEB jaoks treenimiseks. See tsükkel oli raske, maastikult kolisin peaasjalikult asfaldile ja kütsin päris korralikult, trennid olid rasked ja tunne hea. Õnnetuseks pojaga mängides tõmbasin kõige suurema mahvinädala lõpus säärelihase ära ja kui nii järsult koormuse pealt alla tulla, reageerib minu keha alati ühtemoodi: jäin haigeks.

Haiguse pealt sai joostud oma elu aeglaseim asfaldimaraton, SEB Maratoni lõpetasin 3:56-ga, eks ta rohkem selline kulgemine oli.

SEB Maraton 2017

Peale seda käis kett korralikult maha, kuna olin tegelikult eelmisest novembrist pausideta korralikult treeninud ja olin vaimselt väsinud. Tegin pisteliselt ühtteist ja käisime sõpradega oktoobri alguses rogainimas, läbisime 8h jooksu 51km.

Seejärel tuli pea kaks kuud väga pistelist trenni, lihtsalt polnud tahtmist joosta. Detsembris aga hakkasin vaikselt peale, alguses vastumeelselt aga nüüd on seis juba niipalju parem, et jooksuisu on tagasi.

Järgmine aasta on tegelikult juba laias laastus plaanitud, kirjutan peatselt ka trennide ja hooaja plaanimisest, seniks aga okas päkka ja head uut aastat!

"Issi teeme võidu sinna kujuni" ehk ise olen loll

Nonii. Plaanisin suure hurraaga SEB maratoni ette võtta peale ultrate ära jooksmist, et siis korralikult trenni teha.

Peale Austrias käiku võtsin kaheks nädalaks aja maha, jooksin rahulikult ja vähe, ning siis hakkasin SEB jaoks süstemaatiliselt valmistuma.

Kõigepealt oli vaja plaani. Mälusopist meenus, et Hal Higdon on kõva kärbes ja tema trennikavad on päris head. Mõeldud tehtud, kaevasin välja tema "Marathon training for advanced runners vol. 1", lugesin kalendrist, et maratoninin on 8 nädalat ja võtsin ette siis viimased kaheksa nädalat. Ettevalmistavad trennid, ehk siis oluline osa, jäi siis tegemata.

Samm oli julge, aga olin veendunud, et mul on päris hea põhi all selle viimase kahkes nädala läbimiseks. Kes vaadata ei viitsi, siis seal on 3x 30km jooksu, 3x 20km jooksu ja 6x 16km jooksu, kusjuures sealt 3 korda on maratonitempos. Lisaks 6x lõike või mäkkejookse või tempot.

Egas midagi, hakkame laduma. Ja ladusingi, ilusti ladusin, kõik toimis, olek läks paremaks, pulss madalamaks, tempod paremaks. Oma 16km testjooksud kütsin 4:07 ja 4:09 läbi, kusjuures pulss oli nibin nabin 160bpm, isegi varu oli sees!

Jah, viimase raske nädala jooksul olin väga väsinud, kuidagi raske minek oli, jätsin ära isegi neljapäevased 800m lõigutrenni, et pikaks nädalavahetuseks vormis olla.

Laupäeval läksin vihmasajus õue, jooksin kilomeetri soojaks ja siis hakkasin oma 16km tempot kütma. 3:58 ja 4:15 vahel (olenevalt mis suunas kilomeeter oli, kergel kaldel üles või alla) need ringid läksid. Olek oli päris halb, tundsin, et mingi asi mu sees kollitab, lisaks hakkas parem säär jooksu ajal pingesse minema. No mingu, pole hullu, järgmine kiire jooks on alles 5 päeva pärast. Lõpetasin 1:04 ja 4:09 /km keskmisega, pulss oli üsna madal ikkagi 161 keskmiselt.

Õhtu poole läksin  lastega sünnipäevale, tagasi tulles läbi hirvepargi jalutades, Poska kuju juurde viival tõusunukil ütles poiss need kuulsad sõnad, "Issi, teeme sinna kujuni võidu" ja pani jooksu. Mõtlesin murdosa sekundit ja siis spurtisin järele.

Pinges säär ja järsk liigutus andsid sellise toreda efekti, et sääres käis selline "plõnn" ja korras. Käiagi ei saanud. Kes rullis oma jalad tol laupäeval peale jooksu ära? Mina mitte! Kurat.

Sellest on nüüd kaks nädalat möödas, säär on endiselt valus. Esimene nädal ma ei saanud lonkamata käiagi, siis hakkas valu ära kaduma. Käisin tegin 2km sörki, siis päev vahele, siis 4km sörki. Jälle päev vahele ja siis juba 6km. Hakkas paranema. Siis 10km ja see oli liiast, lõi valu jälle sisse ja sääre täiesti kangeks. Olen teda nüüd rullinud ja mudinud, valu on kõndides ära kadunud aga järske liigutusi teha ikka ei saa, ehk siis kiire maratoniga on raudselt kööga.

Jääb siis aeglane maraton. Okei, sellega on ka huvitav teema. Teadupärast, liiga järsult ja liiga kiiresti trennikoormusi vähendades võib keha huvitavalt reageerida. Minule näiteks lõi parema kõrva valusaks, tõi nohu ja kurguvalu. Koi ühest kõrvast ära läks, lõi teise kõrva. Nüüdseks on kõrvust ära kadfunud, aga unevajadus on hullult suur, pulss puhkeolekus on üle 60 (!) ja peale tööpäeva lõppu tahaks ainutl magada.

Ehk siis mul on tunne, et kui aeglast maratoni ka ei saa joosta, siis tuleb väga aeglane maraton teha, õigemini lähen jälle turisti mängima. Šallalaaa ja trallallaa 3:30 grupis ma ilmselt kulgen, kui olek on kehvem, siis kulgen veel tagapool. Kui parem, siis noh, kuskil ma ikka tuterdan. Start on ukse eest ju praktiliselt, pilet taskus, tuleb ikka minna!

Seega, lihashooldus, eriti kui kõvad trennid käsil, on ikka abiks küll. Rull on olemas ja kogu selle olukorra põhjustas iseenda lollus. Kiire maraton siis tuleb tulevikku lükata, näiteks Hiiumal on hea joosta, täitsa mõeldav.

Mis sügis veel toob, ei tea, püüan oma jalaga sõbraks saada jälle ja siis saab veel ühtteist joosta. Täitsa võimalik et ka H100 läbima, aga see on veel lahtine. UTMB CCC jaoks on vaja üks 4 või 5 punnine võistlus ära teha, selleks sobib 2018 Laulasmaa jooks kah.

Olge terved!

Treeningud ja eesmärgid 2016 august

Nonii!

Pole ammu trennidest kirjutanud ja samuti sellest, milleks treenin. Panen paari reaga kirja tulevatest võistlustest ja siis sellest, mis ma selle heaks teen.

See aasta on siis joostud mõned pikemad otsad:
Hiiumaa Maraton 42,2km (3:36),
Laulasmaa Ultra 63km (7:48),
Rõuge Maraton 42,2km (5:14),
Põhjasörk 68km (8:44).

Siia juurde veel trennides umbes viis otsa pikemad kui 30km.

Lisaks käisin Viljandi järvejooksul (50:32), Pühajärve jooksul (45:17) ja Tallinn City Trail-il (1:43:22).

Kogu pikemate otste mõte, ja ka kogu oma treeningukava ülesehituse, olen seadnud Ultra Pirineu maratoniks. See ei ole ülemäära raske, kõigest 2400 vertikaalset meetrit ja 45km distantsi, aga kui jalga all ei ole, siis on seal mägedes väga kole.

Alustame siis trennidest.

Esimese asjana olen eesmärgiks võtnud selle, et ma väga ei jälgi niivõrd distantsi vaid pigem vertikaalseid meetreid. Püüan nädalas teha 2000+ vertikaalset meetrit ja ühe pikema otsa. Nädal näeb välja umbes nii:

E - mäkkejooksud (400-600 meetrit vertikaali), jagan siin aega järsemate (rahulik ronimine) ja laugemate vahel (jooksuga), enamjaolt jooksen Pirital lükati tõusu (25m vertikaali ots) või Toompela Schnelli statka alt toompea lossi kõrvalt treppidest üles (27m vertikaali ots). Vahetan ka üles kergelt/alla tugevalt vs. üles tugevalt/alla kergelt.

T - Kergem jooks (200-300 meetrit vertikaali), kui tunne on okei, venitan pikkuse kuskil 15km-ni. Enamjaolt Pirital ja Maarjamäel, Toompeal on ka hea ring, saab 42m vertikaali ringi peale. Rahulikult, tõusud kõndides, alla jooksen.

K - Hetkel käin stamina jooksudel, kus siis 500m rahulikult ja siis panen tugeva tempoga. Viimane kord traavisin kilomeetreid 3:47-ga. Tavaliselt on see lühike jooks ja eelneva 3 päeva trenniväsimus on sees.

N - Tavaliselt puhkepäev.

R - Mäkkejooksud. Siin on taktika teine, kui E jooksen tugevalt üles ja tugevalt alla vaheldumisi (või 5 tugevat üles, 5 tugevat alla), siis R päeval on ühtlane rahulikult üles ja alla (600-800 meetrit vertikaali). Tempo valin nii nagu Maratonil joosta plaanin, ehk siis kõndides järsemad otsad ja sörkides laugemad, alla sörgiga.

L - Vabalt valitud jooks, kui olen väsinud, siis vähem, kui on mõnus, siis sörgin 8-10km, kui on eriti lõvi tunne, lasen 20+km.

P - Pikk jooks (20+km, 200-400 meetrit vertikaali). Sobib Pirita, kus lasen mööda singleid, üldiselt otsin huvitavaid kohti ja jooksne palju mõttetult nõlvadest üles ja alla.


Nädalaid roteerin ka, tugev nädal ja siis vastavalt enesetundele järgmine nädal. Üle eelmine tsükkel oli korralik, sain 2 tugevat nädalat ja puhkeka, see viimane tsükkel sain ühe tugeva ja nüüd, teisel nädalal, on olek kesine, võtan seega rahulikult.

Nädalavahetused on ka sellised nagu nad on, kui ma olen lastega üksi, siis on L suhteliselt puhkepäev ja P saan jooksma alles õhtul. Kui aga NV on vaba, siis saan korralikult trenni teha. Viimased NV on ka juhtunud nii, et nädalavahetusel on mingi üritus olnud ja seega trennid on L jäänud pehmelt öeldes olematuks.

Varustus

Selliseks koordineeritud mägiultraks on mul olnud vaja ka natuke varustust varud, et üldse klassifitseeruda.

1) Käimiskepid. Valisin Black Diamond Distance Carbon Z mudelid, head kerged, hästi kiidetud. Miinusena võib öelda, et kui üle eelmine NV Nõmmel mäest alla joostes suure hooga juurika peal libastusin, siis lõhkusin ühe roika ära. Kahju, aga siit moraal: trenniks võtta korralikud rasked metallist rimakad.

2) Jakk ja püksid. Valikuuse La Sportiva Hail seeria, kuna nad on hästi kerged ja vihma ja tuult pidavad.

3) Jalanõud. Hetkel on mul kahed pastlad. Icebug Anima 3. Väga stabiilsed, kergelt niiskena ei libise nad ka puhtal kivil grammigi, testitud ja töötavad, miinusena võib välja tuua nende kaalu: 280g tükk, pane sinna muda ka ja nad on päris rasked. Teise paarina on mul Reebok All Terrain Super-id. Need on väga hea mudas pidamisega, kerged ja õhukesed. Miinuseks on ehk külgmine tugevus, st. jala väliskülgi on lihtne vastu kive ära lüüa. Nad on samas väga kerged ja suurepärase stabiilsusega maastikul.

4) Seljakott. Kasutan oma vana head Ferrino joogisüsteemi ja kotti, pole põhjust vahetada, juba 7 aastat ustavalt teeninud.

5) Lühikesed püksid. valisin seekord 2XU XTRM variandid, kaks kihti, palju taskuid, kompressioon kintsule ja väga väga mugavad.

Muust varustusest pole midagi öelda, kasutan veel pikki rattakindaid (nahast peopesa, hästihingavad), tumedat ja heledat nokkmütsi (vastavalt ilmale). Sokkidest eelista Nike madalaid asümmeetrilisi sokke, vahel ka 2XU põlvikud.

Suur eesmärk

Vaikselt on ka tekkinud mõte ja tahtmine minna maastikujooksu Püha Graali püüdma, ehk siis UTMB (Ultra Trail du Mont Blanc), aga seal on esiteks 170km ja 10600 tõusumeetrit. Jup. Täpselt nii. Teiseks on sinna vaja kvalifitseeruda, sellesk on vaja teha 15 uue süsteemi punkti hooaja jooksul enne UTMB üritust. 6 punni annab mägine 160+ km pikkune võistlus, kusjuures kvalifitseerumiseks võetakse arvesse ainult 3 võistlust. Ehk siis mul on kõvasti veel tööd teha, aga kuskil 5-6 aastaku plaani ma selle ürituse võtan.

Treeningud 29.06 - 12.07

Panen vahepeal kirja ka trennid ja jooksualased tegemised viimase 2 nädala jooksul. Neid ei ole väga palju olnud, sest ausalt öeldes olen võistlemisest väsinud ja jooksu suhtes on entusiasm natuke kadunud.

Asi on pigem väsimuses, kõik trennid on rasked, ja kõik võistlused on, noh, võistlused. Pongestamised. Panemised.

Peale Võidupüha poolmaratoni ebaõnnestumist võtsin teadlikult hoo natuke maha, sel nädalal tegin teiseks jooksuks Kõva mehe jooksu ja see oli kõik.

Aga detailsemalt siis:
30.06 - 5x 1000m tõusvas tempos, esimene 3:37 /km ja viimane 3:16 /km üle 300m sörgi.
04.07 - Pühajärve Järvejooks 10,7km; õhtul sörgiks 3,4km otsa.
06.07 - EKE, mis koosnes 40' Mäkkejooksudest hüpetest ja kiirendustest. Päris raske oli.
08.07 - 2x 3000m 3:42 /km ja 3:43 /km + 1500m 3:37 /km. Enesetunne oli ikka räbal, peale trenni jalad täiesti tühjad. Isegi järgmine päev kõik kohad valutasid, jalad, selg.
11.07 - 11km rahulikult

Ongi kõik, pean tunnistama et olen hetkel nii füüsiliselt kui vaimselt natuke tüma. Tunnustust, et suve esimene pool on olnud tegus, annavad 8 medalit, mis riiulinurgal ripuvad.

Hetekl on võistelmisega ses osas kõik, et järgmise "päris" jooksu stardi teen alles 20. augustil Tartus poolmaratonil.

Telgitagustest

Panen paar asja kirja, mis ilmselt on subjektiivne mula, aga saan hingelt ära. Nimelt.

Viimastel võistlustel on mõned asjad päris hästi õnnestunud ja olen saanud hulganisti õnnesoove ja õlalepatsutusi. Vanad tuttavad raputavad pead ja muigavad, et kuidas küll selline hoog sees ja kiirus suureks läinud.

Absoluutselt südamest öelduna, aitäh kõigile heasoovijatele, võtan vastu, panen tallele ja soovin kõike head vastu.

Aga. Tegelikult, seda nad ju ei tea, mis töö seal taga on. Nemad näevad võistlustel tehtud sooritust, aga nad ei näe hommikusi fartlekke, lõike, hüppeid, kiirendusi, loendamatuid jooksuharjutusi, väsimust, valu.

Trenne kus pole kolmandikkugi tehtud ja aju juba ütleb, et kõik, nüüd on stop, sest lihtsalt enam ei taha, vastik on.

Trenne kus peale lõigu lõpetamist olen (ja mitte ainult mina, ka teised meie rühmast) pikali maas ja lõõtsutame omal sõna otseses mõttes kopse välja.

Trenne kus peale seeria lõppu on jalad nagu makaronid ja ma tean et see pole veel kõik, midagi on veel. Peaaegu alati on midagi veel.

Väsimust, mis kuhjub nädalaga ja selle väsimuse pealt tehtud jookse, mis on esimestest meetritest juba nii vastikud, et sageli tekib mõte ka seda on nüüd vaja.

Aga on! Seda on mulle endale vaja, joostes pika fartleki 9ndat minutilist kiirendust ei ole peas enam mingeid muid mõtteid kui "Hinga. Kohe on läbi. 20seki veel. 10 seki veel. Kõik"; pärast rasket trenni tehtud rammestus, see seltskond kellega koos neid trenne teha, inimesed kellega jagada ja kes saavad tegelikult ka aru kui palju tegelikutl peab vaeva nägema et hästi joosta.

Mul on sügav austus kõigi jooksjate ja üldse harrastussportlaste vastu kes põhitöö, pere ja muu elu kõrvalt võtavad aega selleks, et olla homme veel paremad kui täna. Et olla veel kiiremad, tugevamad. Ilmselt see ongi, miks jooksjate seltskond on selline ühtne ja sõbralik. Sest me saame teineteisest aru.

Ma pole üldse kindel, miks ma selle jutu siia nüüd kirja panin, aga oli südamel. Tänan tähelepanu eest.

Kõva Mehe Jooks 2015

Kõva Mehe Jooks.

Ma ei teadnud sellest jooksust muud kui seda, et seal on muda. Ja peab vist kuskil ronima või turnima. No ja vist pole päris asfalt.

Hommikurutiin seekord paigas: paras ports granolat smuutiga ja vesi. Täpselt nagu peab. Tunne hea, panin Saunapunkti poole ajama.

Soojenduseks 1,5km ja mõned kiirendused. Ausalt öeldes läksin pingevabalt peale, ei võtnud isegi päris võistlusena seda, nii oli täitsa hea peale minna kui mingeid ootsui polnud. Eks sisimas tahtsin ikka esi 50 hulka tulla.

Stardipauk käis ära, kolm mees valgetes ülikondades tuiskasid kõige ees ära ja võistlus algas. Jooksin jälle üllatavlt ees, esimesed 1,5km polnud eriti intsidente, hoidsin tempot ja kell näitas 4:55, mis on 3:16 /km tempo. Vajutasin küll, aga nii kiirelt ka ei vajutanud, eeldatavasti pole see distants päris täpne, arvestades, et seal oli ka 3 takistusjoosku takistust sees. Ja niidirullid. Ja 2 rida veepaake.

Edasi läks huvitavaks, ees oli tiik. Saarega. Sealne külm vesi lõi hinge kinni küll esmalt, eriti arvestades, et korralikult sai joostud. No kuidagi sai sealt läbi ja siis sai joosta kah. Pikalt, mööda raudteetammi serva, siis jõest läbi, siis metsatihnikus ja pikalt üle heinamaade.

Siis tuli suurepärane tihe mets, kust väike käänule jalgrada ainult teed näitas. Ausalt öeldes oli raja tähistus kehvake ja kui ees olevaid selgi ei oleks olnud näha, oleks vist jänni jäänud. Aga see oli kuratlikult tore! Metsast välja, jõest läbi ja 5km tähis sai 21min peal selja taha jäetud. Siis hunnik takistusi ja uuesti ringiga metsa.

Jälle singel, mõnus. Järsku oli ronimisvõrk ees ja ma tegin seni ainult telekast vaadatud triki, niipea kui ülakeha üle võrgu ulatus, võtsin kätega teiseltpoolt võrku kinni ja viskasin üle võrgu kukerpalli. Võtsin liigutusega hoobilt 3 selga, jube uhke tunne oli ka. Nagu filmis ma ütlen.

Ja läks metsas edasi, kuniks jõudsime kergliiklustee äärde, kus sai 100m asfalti joostud, ja siis ühe elektriposti alt läbi poetud. Edasi mullast küngas ja siis pikalt pehmet põlluserva. Põige metsa, läbi võpsiku, uuesti põlluserv, pööre vasakule kergliiklusteele ja siis hakkas pihta.

Kõigepealt suured niidirullid, oli vaja alt minna. Kaotasin seal oma numbri. Tiigid, betoontorud, plank, edasi 2x üle jõe, siis mutta ja okastraadi alt läbi, kanalisatsioonitoru, heinapallide alt läbi, üle müüri ja tagasi. Mul oli hing täita kinni, vaevu liikusin. joostes läks vähe paremaks,

Jõudsin vaevalt mõelda, et vähemalt on see kuradi tiik läbitud, kui nägin, et rada viis mind otse... tiiki. Neetud, Sisse, ujusin veidi, saarele, uuesti sisse ja siis oli juba korduvalt 3x takistust, niidirullid, jooksin ja kuulsin kuidas lõpetas 5. koht... Mida? Nii ees olen? Siis lõpetas 6, 7, 8 ja mina ületasin finišijoone 9. kohaga. Pagana hästi läks! Olin väga rahul. Ja väga väga väsinud.

Järgmine võistlus Pühajärve jooks 4. juulil.

Hoidke samm pikk ja tervis korras!

Hiiumaa poolmaraton 2015

Lugu sellest, kuidas Hiiumaal turistina jooksuvõistlusel osaledes võib juhtuda, et riputatakse kaela uhke medal ja kätte antakse puhtast Tšehhi kristallist karikas.

Sõbraga sai juba reedel Hiiumaale mindud ja oli väga tore Haapsalus laste mänguväljakul kiikuda, praamiga sõita, Maximast ostetud lahtiseid präänikuid pugida ja muidu rahulikult võtta.

Võistluspäeva hommikul nagu ikka, veega puder, joogiks vesi. Edasi kuni stardini mineraalvett ja väikest närvitsemist. Registratuuris anti mulle ilus number 111 ja Hiiumaa raamat. Raamat autosse ja number kõhu peale ja siis soojendust tegema.

Esimene kilomeeter on seal jooksul ikka kole mägine. Minnes mäest alla, viimase kilomeetrina on seal korralik tõus, mis teeks igale jooksuvõistlusele au. Igal juhul soojendusjooks tehtud, jalad jube väsinud juba ja siis lobisesibn natuke tuttvaatega, Martini, Vello, Sireti, Marikaga.

Edasi oli kell juba niikaugel, et tegin 3x 80m kiirendust, ja kobisin stardikoridori. Võtsin joone peal koha sisse ja eks oli väike ärevus ka sees.

Kohtunik tegi stardipüstolist väikese kõmaka ja start oligi antud.

Ma tõesti tahaks öelda, et võistluse ajal juhtus midagi põnevat või erilist, aga tõele au andes oli üsna igav ja üksluine. Esimene km tul 3:40-ga, aga kuna see oli puhtalt mäest alla, ja pikalt, siis selles polnud midagi erilist. Teine km tuli 4:00, kuigi ma ise plaani järgi tahtsin 3:53-3:55 vahel tempot hoida. Aga ei olnud sellist tunnet täna, see tempo käis selgelt üle jõu.

5km tähise juures pöörasid 10km mehed tagasi ja siis ma olingi üksi. 16km lihtsalt tuima asfaldil kütmist, tempo oli stabiilselt 3:57-4:02 vahel ja mitte midagi erilist ei juhtunud. Peale tagasipööret kõik ergutasid, lõin Martinile ja Vellole high5 ja tegin vist kiireima kilomeetri jooksu keskel 3:52, kuna mu meelest polnud vahe teise kohaga piisav. Hiljem selgus, et ta oli saanud korraliku haamri ja tiksus kilomeetreid tagaisteel isegi 4:20-ga. Hoidsin paar km natuke aktiivsemat sammu, aegajalt viskasin pilgu tagasi, et näha kaugel konkurendid on, aga taga valitses tühjus.

Tarbisin kodumaiseid meemaitselisi geele, kole magusad, aga toimisid hästi. Võtsin 10,5km ja 16km peal ühe sisse. Viimane geel lõi kõhu kergelt krampi, võtsin seejärel tempot teadlikutl alla, lisaks tarbisin 2 topsi vett, seega km aeg oli 17 km peal 4:08.

Edasi läks vanas rütmis: 3:57, 3:58, 4:02 ja siis tuli viimane tõus: 4:22. No see oli tõesti raske, jõudsin niipalju mõelda et kui nüüd kellegagi peaks võitlema hakkama, siis poleks küll midagi välja panna.

Igal juhul üles ma sellest mäest sain, edasi kerge laskumine ja oligi väike tõusutükk, kus finišikaar seisis. Kommentaator ka ergutas, rahvas plaksutas, päris uhke tunne oli küll. Peale lõpetamist topiti medal kaela, ja suruti mikker näkku. Ma tõesõna ei mäleta mida ma seal rääkisin, oleks tahtnud lihsalt murule pikali visata.

Pärast oli autasustamine ja puha, väga tore oli. Tasub ikka aegajalt väiksemas kohas pjedestaali külastada küll.

Järgmine poolik on 22. juuni Võidupüha Poolmaraton. Olge terved!

Helsinki City Run 2015

Juhtus selline lugu, et mu selle aasta esimene poolmaraton on vahepeal ennast ära jooksnud!

Sai pikalt kaalutud, kas ja kuidas üle lahe minna, ja kuna mindud sai kahekesi, siis jäi ka väike turistikoefitsient sisse ja läksime 15. õhtul juba kohale, tagasi oli plaanis 17. pärastlõunal tulla. See jättis enam kui külla ega turisti panemiseks ja niisama hängimiseks.

Laupäeva hommikul sai ikka väga kaua magatud, hommikusööki tegime alles kell 10. Puder veega, võikud, tee, banaan. Nagu ikka, aga kuna start oli kell 15:00, siis sai pisut toekam hommikusöök tarbitud. Võistlusriided panin kohe selga, polnud selge, kas ja kuidas seal see üleriiete hoid korraldatud oli.

Edasi trammiga mõned peatused edasi, Olümpiastaadioni kõrval välja, sain oma numbri ja hunniku pabereid. Siis oli kell napilt 12 läbi ja tegime aega naabruses olevas aasia restos parajaks. Mina ei söönud midagi, jõin vaid teed. Palju teed. Ja vett ka.

Kui kell sai 13:55, seadsime sammud starti. Külastasin veel ka toredat plastikpeldikut ja tegu tehtud, edasi stardi poole. Stardi külje all oli staadion, kus tegin üsna tavalise soojenduse: jooksin 2km ja tegin 3x80m kiirendusi. Jalad olid lahti ja enesetunne hea, aga parem säär oli pisut tuim. No mis siis ikka, läheb üle oli lootus. Etteruttavalt öeldes, ei läinud.

Stardis trügisin natuke lähemale, kuskile 500-600 piiri peale, rohkem ei tahtnud. Nüüd ei jäänudki muud üle kui stardipauku oodata. Kuna seal oli 11000 osalejat, siis olid parajad 2000 suurused grupid tehtud, Meelis oli mind kenasti sinna esimesse gruppi suutnud paigutada.

Kaua ei pidanud kannatama, kõmakas käis ära ja kõik see mass hakkas liikuma. Sain paar sammu kõndida, siis sörkida ja kuskil 200m peale sain jooksma ka hakata. Esimene kilomeeter väga ettevaatlikult, 3:56. See tempo oli hea ja kerge, lisaks täpselt soovitud kiirusega. Nägin ka Reelikat, ajasin paar sdõna juttu ja siis vaatasin, et peaks tempot lisama, kuna Releika ütles et tal jalad maratonist väsinud ja läheb oma tempos. Läksin eest ära ja püüdsin oma rütmi hoida: kilomeetrid umbestäpselt 3:55-ga.

See õnnestus kenasti, 5km vaheaeg 19:40; ja kõik läks hästi kuni selle saatusliku 8. kilomeetrini. Minu suureks üllatuseks keeras tee täiesti kruusasele klibusele metsavahele, tempo kukkus natuke, aga ma jäin magama! Ehk siis pea laiali otsas jooksin kellegi järgi, kuigi inimesi oli vähe. Õnnetuseks kukkus tempo 4:24 (!) peale ja kui ma seda kellalt nägin, olin hirmus pahane, sest olin just 30 sekundit ära andnud, ja seda just oma tähelepandamatuse tõttu. Tõstsin koheselt tempot, järgmine kilt tuli 4:03-ga, aga kahju oli juba tehtud.

Edasi nagu Helsinkis ikka, sillad, väikese nurgaga tõusud/langused ja kilomeetrid lendasid. Mingeid ebamugavusi ei tundnud, väljaarvatud mu parem säär, mis alates 3. kilomeetrist valu hakaks tegema. No kannatame ära, ikkagi välisvõistlus ja puha!

Hoidsin ennast rahulikult tagasi, keskendusin ja kilomeetrid tulid seal 3:42 - 4:03 vahel kenasti. 10km sai läbi 39:44. Nagu arvasingi, hakkas 12km peal inimesi selg ees vastu tulema. See oli üsna motiveeriv ja kütsin omas rütmis edasi. Et tempot hoida, pidi nüüd üsna keskenduma, aga kuna jalad olid üsna head, siis polnud väga hull. 15km aeg 59:18 näitas, et jaksan küll.

Probleemid hakkasid 16km läbimisel, mil tundsin, et üldine jaks hakkab otsa saama. Jalad muutusid raskeks ja hingamine niisamuti. Tempo hoidmine nõudis üha rohkem keskendumist ja kilmoeetri ajad kukkusid 4:00 - 4:09 peale. Õnneks polnud palju lõpuni, õnnetuseks oli vaja hunnik tõuse joosta. Jalg oli päris pehme.

Kui 20km läbi sai ja kell siiski veel 1:19 näitas (sel ekraanil peale tundi enam sekundeid ei näinud), siis oli õhkõrn lootus alla 1:24 tulla. Kuna aga viimane kilt oli praktiliselt kõik vastumäge, siis reaalsuses jõudsin staadionis päästva finišini 1:24:33-ga.

Jalad olid tinarasked, kett oli maas, aga emotsioon oli võimas ja tõdesin, et jaksan joosta küll. Lõppkoht 89. pole ka paha. Boonusena võib öelda, et eesotsas lõpetades on esiteks palju ruumi, söök ja jook on vabalt vabalt saadaval ja saab täitsa mõnuga tuiata, muljetada ja head paremat pugida.

Edasi läksin hotelli tagasi, sain oma massaži jalgadele, mis oli super hea, kuna järgmise päeva pärastlõunal olid jalad täiesti korras juba, käisin veel saunas ja söömas ja sain isegi magada! Tavaliselt võistlusjärgsel päeval väga und ei ole, aga seekord magasin nagu kott.

Järgmine start on 6. juunil Hiiumaal 21,1km, kes loeb ja osaleb, tulege öelge tere. Mingil põhjusel mõni inimene mu blogi loeb isegi.

Olge terved!

Treeningutest 3. aprill - 16. aprill

Vahepeal on jällegi 2 nädalat märkamatult kadunud, aga teen väikese kokkuvõtte. Etteruttavalt võib öelda, et kõik pole plaanipäraselt läinud, aga tuleb edasi minna!

4-5 jäid trennid ära, sain omale toidumürgituse.

Kuna kehas vedelikuvarud madalad, aga tahmtine joosta suur, siis 6. aprillil tõmbasin omal lihase ära, õnneks sain enne oma jooksukaifi kätte.

Järgmised päevad läklsid longates kuni tuli 12 kuupäev, mil sörkisin 5,8km (4:57 /km), järgmisel päeval tegin 6,5km (33'), edasi 14. sain teha päris trenni, kuigi lühema.

2x 3km (3:57 /km ja 3:49 /km), tulid mõlemad väga kergelt. Õhtul käisin veel sörkimas ja tegin kergelt 3km.

Kolmapäeva hommikul tundsin, et kurk kergelt kraabib, eelmiselt päeval olin tuult saanud liialt. Igal juhul tegin oma 9km sörgi ära (5:04 /km).

Tänaseks olen ikka haigeks jäänud, energiat pole, olek on pehme. Täna ei tee kindlasti midagi, loodetavasti saan NV jälle jooksma.

Mul on tunne, et ju mu keha püüab mulle siis praegu öelda, et võta hoogu maha. No ma siis võtan, aga niipea kui olek vähegi taastub, lähen sörkima.

Olge terved!

Treeningutest märtsis 2015

Olen nüüd blogi pisut unarusse jätnud, aga kirjutan natuke hetkemõtteid.

Tervis on ilusasti pidanud, ptüi, ptüi, ptüi ja areng on olnud meeldiv.

1) Viimased fartlekid on andnud ilusaid tulemusi: 10km @ 38:25 ja 11,5km @44:20; kilomeetri aegadeks teeb see 3:50 ja 3:52, kusjuures need mõlemad jooksud on tehtud väsimuse pealt.
2) Viimane tempotest näitas 5km @ 18:05, mis teeb 3:37 /km kohta. Kusjuures sisse jäi paras varu ja kogu kupatus sai joostud EKE-st kangete jalgadega.
3) Pika jooksu tempo on tõusnud pisut, kusjuures pulss on jäänud samaks.

Muretsesin omale ka foamrolleri, käin sellega õhtuti oma koivad ja selja üle; peab nentima, et esiteks on tegevus väga valus, teiseks on taastava vahendina temast täitsa kasu. Olin ise ausalt öeldes skeptiline selles osas.

Laias laastus on trenninädal selline:
E: Taastav
T: Lõigud
K: Kerge
N: Raske
R: Puhkan
L: Kerge
P: Pikk

Praegu tundub toimivat, kusjuures ma ei ole trennis kiiruse trenne veel üldse tegema hakanud, kõik mis on, on tulnud kas pikkade lõikude või temposjooksudega.

Ootan huviga juba järgmist tsüklit, siis saab ehk jalad väledamalt liikuma ka.

Võistlustest on järgmisena plaanis
1) Rabajooks 26. aprillil (6,3km)
2) Ümber Viljandi järve jooks 1. mail (11,2km)
3) Helsinki City Run 16. mai (21,1km)

Edasi ilmselt Otepää jooksutuur;Võidupüha poolik 23. juunil või midagi muud. Täitsa võimalik, et jooksen suvel hoopis mõned lühemad (5km/10km) ja kiiremad otsad.

Olge terved!

Treeningutest 13. veebruar kuni 26. veebruar

Taas on natuke vett merre voolanud, panen kiirelt kirja millega siis trennialaselt on tegeletud.

• 14. veebruar jooksin kerge madala pulsiga 13,4km, väljas oli üsna libe
• 15. veebruar õhrul kergewd 3,3km
• 21. veebruar kerge 7,1km, kusjuures tempo oli 4:45 /km, olek oli suurepärane. Eelnevalt olin veetnud päris mitu trennivaba päeva, mingi väike viirushaigus kimbutas.
• 22. veebruar käisin XDreamil, veetsime metsas 3:54 ja sime kirja mõnusad 27,9km. Oli libe, märg ja üleüldse väga lahe.
• 25. veebruar kerge sörk 3,1km
• 26. veebruar 8km @ 30:45. Oli üsna andmine. Pean tunnistama, et kuigi olin üsna välja puhanud tundega, siis tegelikult oli metsas müttamine veel ikka jalgades ja sellist värskust, kiirust ja lennutunnet ei olnud. Gravitatsioon tegi oma tööd täna hästi.
• 26. veebruar õhtul kerge sörk 3,3km / 18:05

Vahepeal olin päris mitu päeva haige, kuigi mitte kordagi nii, et oleksin pidanud voodisse jääma. Köha oli, ja nõrkus. Ümberkaudu kuulates oli haigeid inimesi väga väga palju.

Edasi lähen plaani järgi, loodame et tervis peab!

Treeningud ja uued eesmärgid

Olen siin vahepeal mõelnud, ja tundub et aeg on küps: hakkan maratoniks treenima.

Püüan oma elu nüüd niimoodi seada, et jõuaksin hommikul lapse lasteaeda, ise trenni, jõuaksin piisavalt tööd teha ja  jõuaksin ka lapse aiast ära tuua. See tähendab praktikas üsna korralikku planeerimist, vähemalt mõnel päeval nädalas, aga ma tunnen et see on tehtav.

Hetkel jätkan oma paari nädala vanust skeemi:
E - jõutrenn
T - jooks
K - jõutrenn
N - jooks
R - puhkus
L - jooks (tunde järgi, fartlek vms.)
P - jooks

Veebruarist siis kas liitun Meelisega või otsin konkreetsema kava ja ühildan selle jõusaaliga.

Maratoni tahan joosta siis sügisel kas SEB või kui mingi jama sel ajal, siis backupiks sobib Tartu Linnamaraton ja ka Frankfurdi maraton.

Täna käinsin ka jooksmas, kokku tuli 11,6km ja 1:06, osad otsad jooksin kiirelt, osad aeglaselt, ühe kilomeetri suisa kõndisin. Oli meeldiv. Jõusaalis olen nüüd käinud, 4 või 5 korda, keha hakkab ära harjuma ja tunnen et see toetab ka jooksu.

Tuli selline mittekonkreetne postitus, aga mõtted on ikkagi kirjas.

Sissejuhatus ja pisut jooksmisest

Olen pikalt veeretanud mõtteid kirjutama hakkamisest, aga ei ole seni tegudeni jõudnud. Kuna nüüd sai algust tehtud, siis kirjutaks mõne sõna enda jooksualastest eesmärkidest.

Investeerimisest kirjutan järgmises postituses, hetkel natuke ajalugu ja mõned mõtted jooksmisest ja nendega seonduvatest eesmärkidest.

Veidi tausta

Keskkooli lõpus läks kehakaal üsna käest ära ja tüsenesin silmnähtava kiirusega. Tippkaal oli 101,7kg (või oli 100,7kg). Krõks kõis peas aastal 2007, kui suvel järelhaagise pealt maha astudes murdsin jalaluu. Kaal oli siis umbestäpselt 100kg, ja vorm oli olematu.

Tollal olin lähedalt seotud Paide triatloni korraldamisega ja Ain-Alar Juhansoni innustusel hakkasin treenima 2008 aasta Paide Triatloniks. Esmalt vedasin ennast basseini ja üsna aktiivselt sõtkusin ka velotrenažööri. Mingi aja pärast olin suuteline ujuma ka rohkem kui ühe 25m pikkuse basseiniotsa ja ka ratta seljas suutsin olla üle 10min. Esimesed jooksusammud tegin septembri alguses Jõujaama saalis lLaagris jooksulindil. Jooksin tempoga 6:10 /km ja olin peale paari kilomeetrist otsa väga väsinud.

Jätan nüüd treeninute detailsema kirjelduse osa vahele ja kerin kiirelt edasi 2008 aasta augustisse, kus lõpetasin Paide Triatloni uhkes üksinduses kõige viimasena. Mäletan sellest üritusest tegelikult praegu ainult seda, et kui jooksma sain, siis Ain lõpetas, tünnisauna vesi oli minu finišeerimise järgselt juba üsna läbipaistmatu ja hakkas juba jahtuma, aga eneseületuse tunne oli võimas.

Kerides sealt veel aega edasi, jõudsin selleni, et triatloniteks treenides oli minu lemmiktreeninguteks just jooksmine ning hakkasin üha vähem ratta seljas ja basseinis aega veetma. Jooks aga jäi. Jooksin 2009 aastal poomaratoni 1:29ga, 2010 aastal jooksin ka Tallinna Maratoni, trenni ma selleks ei teinud. Olin eelnevalt läbinud hooajal Tartu Jooksumaratoni 23,4km ning ka 28km jooksuotsa treeningul. Kui raske see maraton siis ikka olla saab, eksole?

Esimene maraton

See septembrikuu päev jääb ikka üsna kauaks vist meelde. Alustasin üsna kergelt, plaan oli 3:20 lõpetada. Jooksin esimese ringi 1:40ga ja olin kenasti graafikus. 25km läbimise järel hakkas tekkima tunne, et oi kurja, läheb vist valusaks. Kui 30km joon sai ületatud ja otsa tagasi vanalinna poole pöörasin, virutas keegi sepavasaraga laksu põlvedesse ja jooksin täiesti lappi vastu seina. See kuulus "sein" oli ikka üsna valus, olla oli väga halb, jalad ei liikunud ja olek oli väga raske. Indrek Teppo andis mulle 35km peal geeli ja käskis lõpuni kanntada, geel tõi eluvaimu tagasi, aga alla andsid jalad. Krampidega võideldes läbisin viimased 7km tunni ajaga ja jõudsin finišisse ajaga 3:41. Mingit emotsiooni või kirjeldamatut õnnetunnet ma finišis küll ei tundnud, keegi oleks võinud pigem mind maha lasta.

Kogemusest õppisin seda, et ühtegi maratoni ma peale seda läbinud ei ole :) Orienteerumisvõistlustel on 42km pikemaid distantse läbitud vast 6-7 korda, aga päriselt maratoni jooksnud ma enam ei ole.

Kerin nüüd veel edasi tänasesse päeva.
Kahe lapse isana ja ettevõtjana leian ma üsna vähe ajaresurssi, et korralikult trenni teha. Ometi olen oma peas otsustanud 2015 aasta sügisel uuesti maratoni proovida ja täna tegin üle 2 kuu ka esimesed jooksusammud. 8,3km ja 43:45, jooksin üsna kergelt.

Eesmärgid

Plaan on nüüd 2-3 nädalaga omale jooksujalad tagasi saada. Peale seda on väga tahtmine Meelise treeninggrupiga uuesti liituda ja hakata taas regulaarselt 6x nädalas jooksmas käima. Kust ma selle aja võtan, veel pole päris kindel. Kõige suurem katsumus ongi pere, töö ja treeningute balanseerimine nii, et kõik osapooled rahul oleks. Teen igaljuhul oma parima.

Kuna eesmärgid ei ole eesmärgid, kui neid kenasti listi panna ei saa, siis panen lühiajalisest pikaajalisema suunas asjad kenasti üksteise alla kirja:
1) Käin 3 nädalat 4x nädalas jooksmas
2) Liitun kuu jooksul jõusaaliga
3) Liitun 1 kuu pärast Meelise jooksugrupiga ja alustan maratoniks treenimist.

Hakkan jooksunädalatest kokkuvõtteid tegema igal pühapäeval, siis on hea vaadata kuidas nädal läks.

Lõpetuseks oma mõned jooksutulemused ka, siis on hea mingi pilt kokku viia.
Rabajooks 6,3km - 22:56
Poolmaraton 21,1km - 1:27:36
10km - 39:20
5km - 18:30