kolmapäev, 7. august 2019

Grossglockner 50k

Et kõik ausalt ära rääkida, siis sai see Grossglockneri võistlus alguse lihtsalt mõttest minna mägedesse matkama. Olen seda võistlust küll varemalt silmas pidanud, aga mitte mesikäpadistantsil ja otsus osaleda sündis üsna kärmelt vast kaks nädalat enne võistluse algust. Kuna olin planeerinud Cesises järgmine nädalavahetus 80km joosta, siis pikemat võistlust teha polnuks ülemäära mõistlik

Proloog

Minu esialgen plaan oli lennata Salzburgi ja sealt rongiga Zell am See äärde põrutada ja veeta kaks poolikut ja kaks pikka päeva mägedes. Kuna võistluse aeg oli ka samal laupäeval, siis olin sunnitud kõva kuus sekundit mõtlema enne registreerimist.

26. varahommikul leidsin ennast aga lennukis, mis mu läbi Frankfurdi Salzburgi viis. Rongi peale saamine oli samuti lihtne, Austrias on see värk väga selge ja hästi korraldatud. Reedel kella 12 paiku astusin Zell am See peatuses maha, sooja oli üle kolmekümne, sinine järv ja kolme tuhandesed tipud taamal lõid kepsu värisema ja suu kõrvuni ja nii ma kepsutades oma hotelli, no ütleme majutuse, poole liikuma hakkasin.



Mu elamine oli pehmelt öeldes Spaartalik, A3 paberilehe suurune aken ja kaks voodit. Lagi oli nii madalal, et püsti sain seista ainult vetsu ukse ees. Kuigi koht oli kulunud, siis oli seal vähemalt puhas. Madrats oli ka päris okei! Kuna mu eesmärk ei olnud siiski hotellis vedeleda, siis sobis see kõik päris hästi.

Peale kohalejõudmist oli mul vaja ära tuua Kaprunist (teine küla, vast 6km eemal) stardimaterjalid ja ennast hommikuks valmis sättida. Kõige lihtsam variant tundus olema rattalaenutus, seega ma võtsin oma kohustusliku kola kaasa ja läksin kohalikku poodi ratast laenutama. Olin enne lugenud õuduslugusid TripAdvisorist selle koha kohta, aga tegelikkuses oli kõik korrektne ja teenindus oli okei. Väljusin poest linnarattaga, mille ma pidin siis pühapäeva hommikul enne 12 tagastama.

Keerasin otsa Kapruni poole ja olin seal peale väikest ekslemist kohal, pagana keerulised teederägastikud! Inimsaba oli pikk, kuna numbri saamiseks oli vaja kohustuslik varustus ette näidata, aga üldiselt läks kõik kiiresti. Asjad kotist välja, käepael peale, edasi number, teave bussi väljumise kohta ja olemas.

Stardikraam käes, käisin söömas, ostsin poest veel veidi majutusse ka kaasa ja väntasin tagasi.

Õhtul mõtlesin, et mis päev see oleks, kui mäed siinsamas, aga vaatamas ei käikski. Panin jooksuriided selga, jooksin esimese suusalifti alla ja vantsisin 400m vertikaalis üles, vahtisin veidi ringi, jooksin alla ja sörgiga koju tagasi. Oli aeg minna puhkama.

Võistluspäev

Hommikul kell kolm helises mu äratuskell, panin ennast riidesse ja olin siis kolm läbi kakskümmend õues. Ratta selga ja läbi inimtühja külakese ja pimeda metsatuka starti. Oli päris sürr, aga õues oli soe ja mõnus oli vändata. Sai jalad soojaks ja kohale jõudes sai kohe melusse sukelduda.

Buss starti, Kalsi, väljus sealtsamast finišialast kell 4.30 ja ega midagi muud polnudki. Tuli mitu uut ja läikivat masinat, ronisin sisse ja jäin vast 5 minutiga uuesti magama. Ärkasin 5.50, kui buss kohale jõudis. Start pidi olema kell 6, aga kuna see ajatati nii, et esimene mees pikal distantsil jõuaks kohale, siis tegelikkuses startisime 6.20.

Kuna start oli Kalsis 1300m kõrguselt, kell näitas enne päikesetõusust aega ja pidime õues olema, siis oli päris jahe. Kilekat peal ei olnud, aga käised küll ja õnneks olid korraldajad pannud suure aami sooja teega, kust siis sai omale nii palju võtta kui vaja. Väga mõnus oli.

Kommentaator ergutas, tegi nalja, lasi käsi plaksutada, ergutasime ja ootasime stardikoridori servades esimest meest ja kui ta ovatsioonide saatel oli kruusateele nurga taha kadunud, võtsime päris stardiks kohad sisse.

Kui pauk kõlas läks kogu see kamp sealt üsna joviaalses meeleolus teele ja võistlus algas.

Esimesed kilomeetrid olid kergelt üles, kergelt alla. Valdavalt kruusateed ja mõni laiem metsatee, ei olnud tehniline see värk. Peale kolme kilomeetrit keeras tee aga sujuvalt otsa ülespoole ja sellisel kergel tõusul, kust ei saanudki aru, kas peaks jooksma või kõndima, hakkasime ülespoole liikuma.

Koht oli maaliline, piki mägijõge ülespoole, kahel pool kõrged mäemassiivid ja ees paistis lumine kuru, kuhu me siis jõudma pidimegi. Esimesed kümme kilomeetrit said läbi tund ja kaheksa minutiga, selle aja peale olime nelisada meetrit roninud ka, aga ausalt, see nurk oli nii väike, et ei saanud arugi.



Vaikselt hakkas aga tekkima sektsioone, kus oli vaja veidi järsemalt minna ja tempo aeglustus. Kuskil 1800+ pealt hakkas juba õhk tuntavalt hõrenema, sellest sai aru just joostes. Mägi läks järsemaks, kivisemaks. Vaated järjest ilusamaks, kogu aeg suu kõrvuni ja kael vahtimisest kange.



Esimese kuru otsas olime 2300 peal, sealt oli vaja ületada väike lumeväli ja siis oli puhas rõõm, paarsada meetrit kividel ja tehnilistle radadel allapoole. Ma lendasin, või noh, nii ma tundsin. Aga jooksin, hüppasin, uisutasin kus vaja ja möödusin üsna paljudest. Vaated hingematvad, keskmine toidupunkt paistis ja no nii tore oli lihtsalt, et seda emotsiooni kirja panna suht võimatu.

Toidulaud oli aga seal võimas, no kõike oli. Suppi, praadi, võikusid, puuvilju värskeid ja kuivartatud, pähkleid, šokolaadi. Kõik. Ainult söögi pärast oleks võinud tulla. Andsin siis mehiselt minna ja, suu hermeetiliselt sinki ja juustu täis topitud, asusin punktist teele.

Tõusime sealt veel 2500m peale ja siis tuli järsk tehniline laskumine. Ilm oli ilus, tunne oli hea, lendasin mäest alla, ei mingeid probleeme. Laugematel külgedel jaksasin joosta, mäest alla jaksasin joosta ja nii hea oli olla.

Iga kahe tunni tagant soolakapslid ja iga tunni tagant geel. Joogiks vesi. Toimis.

Seal oli väga kiftilt tehtud ka mägijõe ületused, sillad oli sageli kaks lauda ja kohati võis olla see sügavik, mille all mäslev kiirevooluline jõgi, 20-30 meetri kõrgusel. Mina ei karda kõrgust ja sain sealt jooksuga üle, aga nägin seal tüdrukuid (30km omasid) pikalt kaalutlemas, kas peaks üle minema või otsa tagasi keerama. Läksid lõpuks käpuli.


Üsna pea keeras aga rada otsa jälle ülespoole ja hakkasime ronima 2639m kõrguse kuru poole. Kogu raja keskosa oli 2000+ m kõrgusel ja kuigi suutsin seal üsna hästi joosta, siis alati oli saatjaks veidi virvendav pilt. Jalad aga pidasid ja tunne oli päris hea, nii ma läksin. Tõsi, tõusudel aeglustus tempo päris palju, reipast sammust polnud juttugi. Nurk oli järsk ja õhku vähe, isegi 110km parim naine liikus seal üsna inimese moodi kõndides.

Kurule lähemale jõudes läks nurk päris brutaalseks ja päris üleval oli vaja juba neliveol minna. Tipust üle saades aga... lumi! Lumeväli, niikaugele kui silm seletas, inimesed aeglaselt kakerdamas. Ma ei saanud sellest aru, miks, olin seda Tromsos proovinud ja kui jalga on, siis ikka hüpetega! Kihutasin alla, kukkusin, tõusin, libisesin, naersin jooksin, hõikusin, libisesin, kukkusin. No nii äge lihtsalt, möödusin seal ikka väga paljudest. Samas olime ikka üle 2300 veel ja eks ajas korralikult hingeldama.

Lumi lõppes ära, aga laskumine jätkus kuni 2000 peale välja. Jooskin terve aja ja nautsin helesiniseid järvi, taustal olevaid mägesid ja seda tunnet, et ma jaksan joosta, ma saan joosta.

Kui langus oli läbi tuli umbes 8km pikk lõik umbes 2000m kõrgusel, kus oli üsna lauge ja seal sai korralikult joosta. Taamal paistis tamm, mille lõpus oli teeninduspunkt ja kogu lõigust kõndisingi ainult mõned järsemad nukid.



Teeninduspunktis avastasin, et isu on kuivatatud pirnide ja ploomide järele ja sõin nii et vähe polnud. Teed ka kõrvale ja elu jälle lill. Edasin on ainult allamäge finišini välja. Ja pikalt oli seda, väga pikalt. 2000m pealt laskusime 800m peale.



Jalg pidas, jooksin ja jooksin. Ülesmäge oli ainult väiksed nukid, tee suund oli ikka Kapruni poole ja nii oli hea minna. Mingi hetk vaatasin, et noh 46km sai täis, ainult kaks veel, miks nad siia selle teeninduspunkti panid, hah. Ei täitnuid oma peaaegu tühje pudeleid ja panin edasi. 50km sai täis, kus see pagana finiš on, pikalt juba joostud ja no veits on selline tunne küll, et lõpetaks ära.

Jõudsin mingile tüübile järgi ja küsisin, et kui palju veel? Seitse kiltsa, tuli vastuseks. Seitse?! No mida... Mott käis küll maha, vett peaaegu pole, 30 kraadi ja nii pikalt minna. Pfff... Aga no minna tuleb. Nüüd võtsin kõnd ja sörk peale üle, varjus kõndisin, päikse käes jooksin ja vaikselt tuli see finiš lähemale.

Kaks kilomeetrit lõpuni ja võtsin jooksujalad jälle taskust välja. Sai täitsa hästi, ainult sees oli tunne, et on juba täna veidi liigutatud küll. Tunnelist läbi, rahvahulgad hõiguvad, finišikaar ja kõik. Läbi. Rahulolu. Väsimus. Emotsioonid. Ilus oli. 8:04 ja kella peal 56km ametliku 48,3km vastu. Oli tõesti umbes seitse kiltsa rohkem. Tõusu sain 2100m ja langust 2500m.

Epiloog

Peale finišeerimist läksin otsisin omale vett, käisin supermarketis ja ostsin kaks liitrit šokolaadipiima, mille ma kõik ära jõin, rääkisin seal inimestega veidi juttu ja siis otsisin oma velo üles. Oligi sealsamas, kuhu ta hommikul jätnud olin. Väntasin koju, käisin pesus ja kobisin voodisse.

Uni ei olnud hea nagu tavaks on, aga puhkasin suht hästi välja. Jalad hommikul kanged ei olnud ja peale hommikusööki otsustasin, et viin ratta ära ja käin veel tiiru mägedes.

See hommikune tiir siis oli lõpptulemusena 1200m ja 25km, aega läks pea viis tundi. Terve aeg ka sadas, nii et pärast veel pikalt soojas vees ligunemist ja oli päris hea. Ülejäänud päeva vedelesin ja magasin.

29. hommikul käisin söömas, rongi pealt Salzburgi ja peale jala läbi linna tampimist väsisin lõpuks ikka täitsa ära. Kodus olin veidi peale kahteteist.

Kokkuvõtvalt oli tore reis, niimoodi üksinda võib vahel käia küll ja jättis üsna tugeva emotsiooni. Mäed on ilusad ja vähemalt mulle mõjuvad alati väga tugevalt. Tahan juba tagasi.


Kommentaare ei ole: