Kolmapäev, 17. juuli 2019

Bergmarathon vol. 2

Pole ammu kirjutanud. No tõesti ammu, isegi tunnet pole olnud, et peaks. Millegipärast nüüd jälle kriban, vaatan mis tunne pärast sees on.

Käisin teist ringi Austrias ooksmas ja seekord koos sõbraga uuesti pikal rajal. 70km ring koos 4600m tõusuga.

Ettevalmistus selleks jooksuhooajaks on isikliku stressi tõttu olnud pehmelt öeldes kaootiline. Jaanuaris sai üle 200km joostud ja edasi oli puhas ikaldus. Õnneks on hea see, et jooksmine on mõnusa kumulatiivse efektiga ja kuigi joostud on vähem, on vorm enam vähem talutav.

Proloog

Seekord sai Austriasse mindud sõbraga kahekesi ja plaanid panime paika tegelikult juba detsembris. Eesmärk temal see 70km läbi kulgeda ja minu esmasest eesmärgist - 12h see ring ära teha - sai sujuvalt erinevatel põhjustel lihtsalt lõpetada.

Trennieelsel nädalal jäin lihtsalt tuimalt haigeks. Start oli laupäeva varahommikul ja veel teisipäeva ööl vastu kolmapäeva oli mul nii kehva enesetunne, et igasugune starti minek tundus olevat välistatud. Siis aga hakkas järk-järgult paremaks minema ja ööl vastu starti oli isegi kurguvalu taandunud lihtsalt väikeseks kriipimiseks. Väsimus oli sees, aga lõpetamises ma ei kahelnud, iseasi kui palju seda va jaksu oli.

Gmunden-Gmunden

6. juulil, laupäeva hommikul kell 02:00 helises äratuskell ja peale mõningast loivamist olin 20 minutiga riides ja vantsisime selle kilomeetri majutusest starti ära. Kuna kohustusliku varustuse nimekiri oli piisavalt hägune, siis lootsin vaikselt, et keegi mind trukkima ei tule ja peitsin ennast inimeste vahele. Vedas. Ei tulnud kedagi.

Briifing oli lühike ja peale 3 minutit saime minna õue ootama, sest stardini oligi jäänud vast 10 minutit. Passisime seal vaikselt pimeduses ja varsti oligi minek.

Trass läheb esialgu kaks kilomeetrit läbi Gmundeni linnakese ja siis linna servast kolib esimese mäekese otsa, mille tipp on 1000m kõrgusel ja ronimist on veidi alla 600m. Tõus ei ole eriti hull, paraja nurgaga ja üles minna on kerge ja mõnus. Edasi kruusalaskumine ja metsaalused pikad pikad laskumised. Olin unustanud kui ilus seal on ja kui pikad võivad laskumised olla. Mäest alla jõudes oli toidupunkt, läbitud 9km ja enesetunne oli lihtsalt suurepärane.

Traunsteini tõusu alguses

Edasi veidi lauget, läbi kahe pika tunneli ja olime Traunsteini jalamil. 1100m vertikaali ja 3km horisontaali. Võite ise arvutada mis nurk seal on. Kaljud. Astmed. Redelid. Trossid. Kuristikud. No ja nii ilus, et täitsa uskumatu. Ronisin ja suu nii kõrvuni ja hea on olla. Raske ka ei olnud, kuskilt krampi ei tõmmanud ja tõusuks kulus vast poolteist tundi.

Üleval paar topsi jooki ja siis alla tagasi. Pean ütlema, et see laskumine on ikka väga väga järsk, vigu teha ei tohi, need maksavad karmilt kätte. Aga hüplesin sealt kergelt alla, mägedes tehtud võistlused on ikka veidi andnud seda mäetunnetust, kuigi see kipub meelest vahel minema. Peaaegu alla jõudes oli kaljudel ka korralik vereloik, nagu ütlesin, eksida ei tohi. Ohvrit ennast näha polnud, ju ta oli abi saanud ja suure tõenäosusega jooksis edasi.

Traunsteini all oli järgmine punkt, seal sai veidi süüa ja juua ja siis kerge tõusuke otsa ja jälle pikk pikk laskumine. Täielik rõõm on seal joosta. Eelmise korraga võrreldes oli ka enesetundes vahe nagu öö ja päev, kerge, lõbus, mõnus. Ei mingeid muresid.

Peale järjekordset punkti jõudsime Spitzelsteini jalamile. Ossapoiss. 700m vertikaali ja napilt üle kilomeetri tõusul.

Spitzelsteini sein Google Earthist

Vaatasin Google Earthist järgi, see asi on umbes 45 kraadise nurga all, täielik sein ja see ülesminek pani jalad juba proovile küll. Tõusunurk on täitsa ulmeline ja see kestab ja kestab ja kestab. Pildistada on seal raske, fotod ei anna seda kohta õigesti edasi, aga see on kõige järsem tõus mis ma ikkagi võtnud olen.

Spitzelsteini laskumine

Üleval on taaskord punkt, seal tankisime ja siis juba jooksuga mäest alla ja jõudsime 7.15-ga poole maa punkti, kusjuures raskem pool oli tehtud. 35km läbitud.

Kohe poolel maal Ebensees

Seal tegime umbes 20min tankimist ja edasi Feuerkogeli poole. Tipp oli 1630 m peal ja alustasime 440 pealt. 1200m vertikaali, aga see mägi on vähemalt normaalse nurgaga. 6km puhast rõõmu ja kuigi sõber vajas vahepeal veidi karmi armastust, siis jõudsime üsna mõistlikult sinna üles, väike tankimisring ja edasi oli kõigest 25km ja kolm väikest mäekest, kokku 1000m vertikaali veel.

Feuerkogeli vaade. Teisel pool järve keskel Spitzelstein kogu oma ilus.

Laskumine oli aga pikk, õnneks oli kuiv ja saime sealt kenasti alla. Minu jalgadesse hakkas vaikselt tekkima see krambitamiseelne tunne, seega ma ei saanud väga pikalt laugeid joosta, langused olid okeid.

Edasi oli üsna lihtne: kõnd sörk tankimine kõnd sörk ja nii ta läks. Jõudsime viimasel 16km ka kenasti sinna lagendike peale, õues oli 31 kraadi sooja, päike neetis ja kuigi oli raske, siis suu oli ikka kõrvuni. Seal on lihtsalt ilus!

Eelviimane tõusuke

Viimasest punktist ma ei võtnud enam midagi, ei lasknud sõbral ka seal passida, 5km ainult lõpuni ja sealt valdavalt ka mäest alla. Sörk kõnd segamini ja viimase kilomeetri jooksime. 15:32 lõpuajaga olime finišis ja minu olek oli väga hea. Jalad toimisid, valus ei olnud, eriti väsinud ka mitte. Ju oli tempo sobiv! Võrreldes eelmise korraga oli ikka kardinaalne vahe, ju need vahepeal läbitud pea 5000 jooksukilomeetrit on ikka mõjunud.

Gmundenis tagasi

Epiloog

See jooks ise on elamus, vaated on uskumatud, kohalikud supersõbralikud, eriti kui saksa keeles rääkida ja kogu üritus on küll selline väiksemapoolne, aga suht hästi korraldatud.

Jalakangus läks üle seekord 3 päevaga ja edasi on olnud päris hea taastumine. Saadud särk on juba trennis käinud ja medal kenasti kapis. Olen mõelnud ka seda, et sinna ma lähen veel tagasi. Äkki isegi üritan seda 12h piiri purustada, kes teab!

Kommentaare ei ole: