teisipäev, 14. november 2017

Finantsid: Oktoober 2017

Panen paar rida finantsidest ka kirja:

Investeerimisest on saanud selline igakuine kurja-miks-mul-nii-vähe-sulli-kontol-on põhjustaja. Pidevalt on ikaldus, kas saab ikka uued tossud osta või kas mul on nüüd vastu talve kohe uusi jooksusärke osta, sest soodukad on?

Etteruttavalt võib öelda, et särke on kapp täis ja investeerimine toimub täpselt plaani järgi, igavalt ja pidevalt.

Ettevõtte konto

Oktoobris laekus ettevõtte kontole:
  • HPF: John Hancock Preferred Income Fund II - 10,13 eurot
  • SPYW: SPDR S&P Euro Dividend Aristocrats ETF - 68,39 eurot

Kokku: 79 eurot

Ostsin juurde ka ühtteist: ULV 16tk, hinnaga 43,52£TELIA1 105tk, hinnaga 4,015 ja INTC 38tk, hinnaga $38,68. Tükk aega kalkuleerisin ja vaatasin, aga sellise seisuga jäin rahule.

Nagu näha allolevalt pildilt, on olukord üsna trööstitu. LNCOQ on pankrotis ja korjatakse ära kohe-kohe ka pildilt. Muud asjad on kas tuksis või mitte tuksis. Raha vedeleb kontol 980 eurot.

Eraisiku konto

Oktoobris laekus isiklikule kontole 9 erineva aktsia väljamaksed, enamjaolt pudinad, üle 5€ laekumised olid:
  • IVV: S&P 500 Index® Fund iShares - 19,77 eurot
  • PDT: John Hancock Patriot Premium Dividend Fund II - 6,14 eurot
  • BND: Vanguard Total Bond Market ETF - 6,69 eurot
  • GSK: GlaxoSmithKline - 16,9 eurot
Numbrid kokku: ~60 eurot.


Juurde ostsin kasvukontole ikka klassikalised BNDIVV, EPP ja EXSA. Rohkem ei ostnud, käisin lastega välismaal promenaadil paarutamas. 

Bondora

Bondoras tõenäoliselt toimub ka midagi, aga ma ei viitsi sinna sisse logida. Tahan tekitada olukorra nagu oli Futuramas, kus 30 aasta pärast keegi helistab ja ütleb, et mees, konto ajab üle, palun raiska natuke!

Kokkuvõte

Passiivne tulu umbes 140 eurot. Üsna hädine, ent! Peab ütlema, et olen ka raisanud korralikult, reisid, särgid värgid, uus tuulepluus, crocksid ja pudel nooblit konjakit!

Varad kokku *

1. august 2016 - 35314 eurot
1. oktoober 2016 - 35182 eurot
1. november 2016 - 33714 eurot
1. detsember 2016 - 32890 eurot
1. august 2017 - 50494 eurot
1. november 2017 - 60393 eurot

* siia pole arvestatud eraisiku arvelduskontol olevat elamisraha EGA pensionikontol olevat.

Kuidagi on raha juurde tekkinud, põhjused on selgitamisel! Samas olen tegelt kõrvalt otsi teinud ja ikka pidevalt raha juurde pannud. 

Iga kuu ma vast ei viitsi neid konto väljavõtte pilte panna, aga hetkeseisust annavad hea ülevaate ja on endalgi huvitav hiljem vaadata.

Olge terved!

kolmapäev, 13. september 2017

Päevad pole vennad ehk SEB maraton 2017

Ma olen nüüdseks kümme aastat vähem või rohkem trenni teinud, järelkasvu sünniga on mõned aastad olnud vahel vähem aktiivsed, aga teadlikult jooksnud olen nüüd kümme viimast aastat.

kui ma midagi selle ajaga õppinud olen, siis on see see, et on paremaid, halvemaid ja väga halbu päevi. Seekordne maraton sattus väga halvale päevale.

Hommikul ärkasin tuikava pea ja null energiatasemega. See iseenesest ei pruugi midagi kolossaalselt halba tähendada, aga võib. Mul nimelt on mingi veider tundlikus madalrõhkkonnale ja peavalusid ja migreene kipun just hallide ilmadega rohkem saama.

Söögiks seekord maisihelbed, ma olen täheldanud, et hullult palju sööma ei pea, rajal kestab mõnede geelidega ära küll, eriti kuna plaanis polnud niigi kihutama minna vaid joosta sinna 3 ja poole tunni peale või veidi aeglasemalt.

Ma elan stardile nii lähedal, et 8.40 astusin uksest välja ja sain sõpraega 8.45 vabaka R kioski ees kokku. Sörkisime mõnisada meetrit veel peale ja oligi stardikordori minek.

Start käis ära ja rahulikult traavides sai minema mindud, esimesed paar kilomeetrit 5:00 tempoga, aga see mu säärele väga ei meeldinud ja lasin natuke tempot alla. Kohtasinrajal ka Steni, kes ilmselt iga ilmaga SEBi maratoni jookseb, taastus teine parasjagu külmetusest ja kuna tema tempo 5:25 /km peale mulle ka sobis, siis koos me jooksime.

Ajasime juttu, ma käisin aegajalt vetsupeatustes ja siis jooksin jälle järgi. Jõudsime Rocca kooli eelsesse teeninduspunkti ja siis ma vaatasin, et pagan, mees kadunud?! Eespool paistis õnneks Vello selg, järgmine ohver ja koos jooksime temaga Kopli poolsaareni, peaaegu tagasipöörde punktini.

Mingi hetk oli hea olla, tõstsin veidi tempot ja jooksin 5:05 ja 5:10 kilomeetrid, see oli aga jalale liig ja hakkasin lonkama. Enesetunne oli kehva ja ühtlasi saabusid ka väga mustad mõtted ja see oli märk, et nüüd on vaja süüa. Kogemus näitab, et kui kehv on olla ja hakkad eksistentsis kahtlema, siis on selle taga suure tõenäosusega lihtsalt madal veresuhkur.

Sõin kohe kaks geeli, enesetunne paranes pisut, aga parem jalg tegi juba täitsa muret. Säär tuikas ja jooksusamm kiskus lonkamiseks. Kui piisavalt palju longata, siis hakkavad ka jalgade lihased teistmoodi tööle, sain 32km peal jõhkra reiekrambi. Vello tuli sel ajal tagalt ja läinud ta oligi. Okei, painutasin välja ja jooksin kössa kössa edasi. Paar kilomeetrit, järgmine kramp. Nats hullem juba, jälle, kangutasin välja ja edasi. Nüüd läks üldine enesetunne juba väga heaks, sest energiat oli aga kiirelt joosta ei saa, säär valutab ja reis ähvardab krampuda.

Vahepeal pidin veel vetsus käima, no küll on alles needus,

Vaikselt ma edasi lasin, 40km peal sain järjekordse mõnusa krambipoisi, see oli päris valus juba. Õnneks oli meeles, et võrreldes mägedes krampis jalgadega oli käesolev lukus reis hellitav nagu suvine soe tuuleiil. Kõndisin paarsada meetrit ja siis lasin juba lõpuni sörki.

Lõpetasin 3:56 ja see oli mu elu aeglaseim (asfaldi)maraton. Ma pean ütlema, et rajal nägi tohutult eneseületusi, pisarates katkestajaid ja korralikku pingutust, ka rõõmu maratonist.

Ise olin seekord nädalaid vaevanud haigusvimma ja haige jalaga eriti kehva ja ega seekord paremini ei saanud. Ootused olid kõrged, trenni olin hästi teinud ja olin valmis ka esimest korda kiiresti maratoni jooksma. Kiire maraton lükkub nüüd igatahes järgmisesse korda ja eks siis paistab.

Enda jaoks olen peaeesmärgiks võtnud joosta veel vähemalt 50 aastat, see on kõige ülem ja ennast lõhkuda ei ole vaja. Võib-olla vahel ja natukene ainult.

esmaspäev, 4. september 2017

"Issi teeme võidu sinna kujuni" ehk ise olen loll

Nonii. Plaanisin suure hurraaga SEB maratoni ette võtta peale ultrate ära jooksmist, et siis korralikult trenni teha.

Peale Austrias käiku võtsin kaheks nädalaks aja maha, jooksin rahulikult ja vähe, ning siis hakkasin SEB jaoks süstemaatiliselt valmistuma.

Kõigepealt oli vaja plaani. Mälusopist meenus, et Hal Higdon on kõva kärbes ja tema trennikavad on päris head. Mõeldud tehtud, kaevasin välja tema "Marathon training for advanced runners vol. 1", lugesin kalendrist, et maratoninin on 8 nädalat ja võtsin ette siis viimased kaheksa nädalat. Ettevalmistavad trennid, ehk siis oluline osa, jäi siis tegemata.

Samm oli julge, aga olin veendunud, et mul on päris hea põhi all selle viimase kahkes nädala läbimiseks. Kes vaadata ei viitsi, siis seal on 3x 30km jooksu, 3x 20km jooksu ja 6x 16km jooksu, kusjuures sealt 3 korda on maratonitempos. Lisaks 6x lõike või mäkkejookse või tempot.

Egas midagi, hakkame laduma. Ja ladusingi, ilusti ladusin, kõik toimis, olek läks paremaks, pulss madalamaks, tempod paremaks. Oma 16km testjooksud kütsin 4:07 ja 4:09 läbi, kusjuures pulss oli nibin nabin 160bpm, isegi varu oli sees!

Jah, viimase raske nädala jooksul olin väga väsinud, kuidagi raske minek oli, jätsin ära isegi neljapäevased 800m lõigutrenni, et pikaks nädalavahetuseks vormis olla.

Laupäeval läksin vihmasajus õue, jooksin kilomeetri soojaks ja siis hakkasin oma 16km tempot kütma. 3:58 ja 4:15 vahel (olenevalt mis suunas kilomeeter oli, kergel kaldel üles või alla) need ringid läksid. Olek oli päris halb, tundsin, et mingi asi mu sees kollitab, lisaks hakkas parem säär jooksu ajal pingesse minema. No mingu, pole hullu, järgmine kiire jooks on alles 5 päeva pärast. Lõpetasin 1:04 ja 4:09 /km keskmisega, pulss oli üsna madal ikkagi 161 keskmiselt.

Õhtu poole läksin  lastega sünnipäevale, tagasi tulles läbi hirvepargi jalutades, Poska kuju juurde viival tõusunukil ütles poiss need kuulsad sõnad, "Issi, teeme sinna kujuni võidu" ja pani jooksu. Mõtlesin murdosa sekundit ja siis spurtisin järele.

Pinges säär ja järsk liigutus andsid sellise toreda efekti, et sääres käis selline "plõnn" ja korras. Käiagi ei saanud. Kes rullis oma jalad tol laupäeval peale jooksu ära? Mina mitte! Kurat.

Sellest on nüüd kaks nädalat möödas, säär on endiselt valus. Esimene nädal ma ei saanud lonkamata käiagi, siis hakkas valu ära kaduma. Käisin tegin 2km sörki, siis päev vahele, siis 4km sörki. Jälle päev vahele ja siis juba 6km. Hakkas paranema. Siis 10km ja see oli liiast, lõi valu jälle sisse ja sääre täiesti kangeks. Olen teda nüüd rullinud ja mudinud, valu on kõndides ära kadunud aga järske liigutusi teha ikka ei saa, ehk siis kiire maratoniga on raudselt kööga.

Jääb siis aeglane maraton. Okei, sellega on ka huvitav teema. Teadupärast, liiga järsult ja liiga kiiresti trennikoormusi vähendades võib keha huvitavalt reageerida. Minule näiteks lõi parema kõrva valusaks, tõi nohu ja kurguvalu. Koi ühest kõrvast ära läks, lõi teise kõrva. Nüüdseks on kõrvust ära kadfunud, aga unevajadus on hullult suur, pulss puhkeolekus on üle 60 (!) ja peale tööpäeva lõppu tahaks ainutl magada.

Ehk siis mul on tunne, et kui aeglast maratoni ka ei saa joosta, siis tuleb väga aeglane maraton teha, õigemini lähen jälle turisti mängima. Šallalaaa ja trallallaa 3:30 grupis ma ilmselt kulgen, kui olek on kehvem, siis kulgen veel tagapool. Kui parem, siis noh, kuskil ma ikka tuterdan. Start on ukse eest ju praktiliselt, pilet taskus, tuleb ikka minna!

Seega, lihashooldus, eriti kui kõvad trennid käsil, on ikka abiks küll. Rull on olemas ja kogu selle olukorra põhjustas iseenda lollus. Kiire maraton siis tuleb tulevikku lükata, näiteks Hiiumal on hea joosta, täitsa mõeldav.

Mis sügis veel toob, ei tea, püüan oma jalaga sõbraks saada jälle ja siis saab veel ühtteist joosta. Täitsa võimalik et ka H100 läbima, aga see on veel lahtine. UTMB CCC jaoks on vaja üks 4 või 5 punnine võistlus ära teha, selleks sobib 2018 Laulasmaa jooks kah.

Olge terved!

esmaspäev, 7. august 2017

Kokkuvõte: juuli 2017

Investeerimine on mul muutunud üsna passiivseks, seega on tunne, et väga polegi sel teemal kirjutada. Kasvukonto plaani jargi, aktsiatesse plaani järgi, raha teenin plaani järgi. Kuidagi eriti nüri värk ma ütlen!

Juuli keskel, peale Rahakrati blogi sirvimist, proovisine oma netoväärtuse sisse ka pensionifondi arvestada ja kassanäe! Olen kroonimiljonär!

Kunagi ammu kirjutasin kuskile kaustikusse, et 30selt olen miljonär. Noh, nüüd pea 6 aastat hiljem olengi. Õnnetuseks on vahepeal kroonid eurodeks konverteerunud ja olukord on trööstitum kui kunagi varem.

Aga panen numbrid kirja, vaatame mis seis siis täpsemalt on.

Ettevõtte konto

Juulis laekus ettevõtte kontole:
  • HPF: John Hancock Preferred Income Fund II - 10,50 eurot
Kokku: 10,50 eurot

Juuni oli ses osas palju parem kuu, sain kokku 280 eurot. Juurde ei ostnud midagi, ettevõttel mingi väike käive oli, aga aktsiaid ostnud ei ole. Kontol vedeleb ka pisut raha, saan vajadusel arveid ja makse maksta.

Eraisiku konto

Juulis laekus isiklikule kontole raha 9 ettevõtte kontolt, kokku 53 eurot. Ükshaval võttes mõne euro kaupa, aga tegelikult saab täitsa väikese taskuraha kokku selle tilkumise pealt.

Juurde ostsin kasvukontole klassikalised BNDIVV, EPP ja EXSA. Lisaks OHI 20tk.

Bondora

Vaatasin Bondora aruannet ja püha müristus! Raha voolab, ojadena, koskedena, pressib niimoodi kontole, et hoia mütsi kinni! Sain tagasi 76 eurot põhiosa ja 57 eurot intresse.

Lugesin muidugi valet veergu, tegelikud numbrid on hoopis tagasihoidlikumad: 17 eurto põhiosa ja 3 eurot intresse




Kokkuvõte

Kui nüüd kõik numbrid kokku võtta, siis teenisin passiivset tulu umbestäpselt 66 eurot. Huvitav, kas iga juuli on nii kehva olnud?

Varad kokku *

1. august - 35314 eurot
1. oktoober - 35182 eurot
1. november - 33714 eurot
1. detsember - 32890 eurot
1. august 2017 - 50494 eurot

* siia pole arvestatud eraisiku arvelduskontol olevat elamisraha EGA pensionikontol olevat.

teisipäev, 4. juuli 2017

Austria mägedes müttamas ehk Bergmarathon 2017

Proloog

Tänaseks on jooksust möödunud pea kolm päeva ja jalad on veel päris päris kanged. Aga seis on täpselt selline nagu ma kartsin, tahan juba tagasi mägedesse.

Lend oli planeeritud kaks päeva enne starti, ehk siis meil oli reisipäev, aklimatiseerumise päev, võistluspäev, taastumise päev ja jälle reisipäev.

Reis Austriasse Altmünsterisse oli täpselt nii sündmustevaene nagu ta olla võikski, lendasime Viini, edasi kohe lennujaamast rongi peale, üks ümberistumine ja olime kohal. Meie küla rongijaam oli nagu relikt seitsmekümnendatest, generaatoriga käivitatavad tõkkepuud, lagunenud jaam, inimtühi asula. No olgem ausad, olime jõudnud ju Austria Vihtrasse. Kas te teate kus Eestis asub Vihtra? Täpselt.

Apartemendi leidsime kah pingutuseta ja see oli suurepärane, elutoast avanes maani akendest imehea vaade Traunseele ja Traunsteinile, vahtisin seda kivimürakat ikka päris pikalt. Väga massiivne, aukartustäratav. Kohe tekkis tahtmine minna ja teda lähemalt uurida.

Järgmisel päeval polnudki muud plaanis kui numbrid ära tuua ja siis puhata, seda me ka tegime. Magama oli vaja minna varakult, aga kuna Allari/Aiko ja minu stardid oli eri aegadel, siis magasime kella suisa kolmeni hommikul. Kiire söök sisse ja siis 4km soojendusjooksu starti.

Rund um den Traunsee

Kuna pika distantsi ühisstart oli kell kolm öösel, aga rajale võis minna kuni viieni, siis ma startisin täpselt kell neli uhkes üksinduses ja täiesti kottpimedas. Oli minu õnn, et paarsada meetrit minu ees oli keegi veel, kes teed tundis, sest läbi pimeda ja mahajäetud Gmundeni ma poleks esimese mäeni vist jõudnudki. Rajatähistus oli esiteks harjumatu ja teiseks ka kohati üsna kehvake.

Profiili järgi oli esimene tipp 970m peal, start oli 430m peal umbes. See väike suts ei teinud midagi, keppidest oli palju abi ja nii ma mõnuga üles rühkisin. Tunne oli suurepärane ja jalg kerge. Üles jõudes hakkas taevaserv juba helendama ja ma pistsin pealambi kotti ära. See oli veidi viga, kuna laskumine läks läbi metsa ja ma ei näinud kohati ikka mitte midagi, aga kuidagi suutsin rajatähiseid silmata ja ära ei eksinud. Pool laskumist tehtud, hakkas päris korralikult sadama, panin kileka peale.

Toidupunktist sõin apelsini ja võtsin vett, edasi läbi väga vingete tunnelite ja olin peagi Traunstaini jalamil. Vaatasin seda kaljut ja mõtlesin küll, et johhaidii, päris mägironimisvõistlusena ma seda ette ei kujutanud, aga kus sa pääsed. Kepid kotti ja käed kaljusse. Õnneks oli ohtlikematesse kohtadesse pandud trossid ja ka jalaastmed kivisse uuristatud, sai kenasti minna.



Eksisin 20min peale ronimise algust rajalt ja panin otse mingist jõhkrast nõlvast üles, ise mõeldes, et kui siit nüüd kukun, siis on küll kellad. Isegi kohalik metskits vaatas, pea viltu, et kuhu sa tohlakas ronid. Kaotasin seal küll kõva 15minutit, kuna iga sammu pidi hoolega vaagima. Aga jõudsin jälle rajatähisteni ja edasi oli lihtsam. Võtsin kotist kepid ja kütsin edasi. Vahepeal oli ikka väga järsk see asi, abiks olid trossid, astmed, redelid. Kui vähegi võimalik, võtsin kepid appi, aga mida kõrgemale, seda kasutumad nad olid, sest tõusud olid järsud ja kivid teravad, tuli palju käsi kasutada.

Traunsteini tõusu poolel teel


Üles jõudsin 3 tundi ja 8 minutit peale starti. Seal 1560m peal oli mingi majake, kus sai veidi soojas olla ja süüa, siis keeras rada suuna alla ja see oli ka ainuke koht kus ma puusse panin. Segaste tähistuste tõttu panin veel korraliku jupi tõusu otsa, õnneks ma taipasin, et profiili järgi ei peaks enam üles minema ja keerasin otsa ümber. Laskumine oli aga kole järsk ja libe. Sadanud vihm oli mulla mudaks teinud ja mudased kivid ja minu tossud kokku ei käinud. Kukkusin oma neli korda, lõhkusin küünarnukid ja käe, see võttis aga enesekindlust vähemaks ja laskumine läks aeglaseks.

Järsk laskumine Traunsteinilt

Alla jõudes oli toidupunkt, kus sain esmaabi ja käsi seoti kenasti kinni, sõin ka mingit beebitoitu ja joogiks, nagu ikka, kokakoola. Nüüd läks par kilomeetrit rahulikku tõusu üles, siis korralikud mudased järsud laskumised, veel pikalt lauget laskumist. Väga maaliline koht, kõrged kaljud kahel pool ja milline majesteetlikkus. Uskumatult ilus.

Jälle järve kaldale jõudes oli mingi väike sööginurk, seal sõin kõhu magusat täis ja siis hakkas rada minema paralleelselt järve kaldaga, kergelt tõustes. See oli päris ohtlik koht, allapoole oli varsti poolsada meetrit kukkumist, aga rada oli mäekülje peal ja vaevalt paarkümmend sentimeetrit lai. Tee hakkas ka tõusma ja siis tuli üllatuslikult terve raja kõige raskem tõus. Profiililt oli mul meeles, et see tõus on esimese sarnane, aga tegemist oli kõige järsema tõusuga. 1,5km peale tõusis rada 700 meetrit. See oli täielik üllatus ja võttis palju rohkem jala läbi kui ma kartsin, sain taas jutule oma vanade sõprade, reiekrampidega. Etteruttavalt võib öelda, et olin aktiivses dialoogis järgmised 30 kilomeetrit.


Lehmad!

Lõpuks kui tõus järgi andis ja toidupunkt paistis, olin üsna halvas meeleolus, vaated olid maalilised, aga enesetunne oli selline kehvake. Sõin ja jõin, laskumine oli raske, säästsin jalgu nii palju kui oskasin. Keppide kasutamise oskus läks vaikselt järjest paremaks, jooksu lõpuks olin juba märkimisväärselt osavam ja nad tõesti säästavad jalgu, aitavad nii laskumistel kui ka tõusudel ja on ka mugavad lihtsalt hingeldamiseks.




Päästev poole maa punkt tuli täpselt siis kui ta pidigi tulema, vaatasin kadedusega poolmaratoni lõpetajaid, sõin ja jõin nii palju kui kannatas, triikisin krambid välja ja läksin edasi. Järgmine tõus oli 6km pikk ja andis 1200m vertikaalset tõusumeetrit. Läksin päris vaikselt, avastasin, et keha kallutades saab edukalt jalalihaseid ühtlasemalt koormata ja kuigi krambid olid ikka kallal, sain kaldenurgaga mängides enam vähem nii üles, et mõlemad jalad korraga lukus ei olnud. Kusagil 500m enne lõppu läks taas üldine väsimusfoon suureks, kõht valutas ja meeleolu oli päris must. Sel hetkel vaatasin korralikult ringi ja no need vaated, suurejoonelised. Inimene tunneb seal üleval ennast ikka nii tähtsusetuna, see paneb peas jube palju paika. Elu on meist kõigist ikka nii palju suurem.

Lõpuks oli ka Feuerkogeli toidupunkt, mis oli 1570m peal, käes ja kuigi sealt jäi pisut veel ülesmäge, siis see paarkümmend meetrit pole midagi.

Feuerkogel

Edasi oli teekonna kõige raskem osa, 6km ja 1000m langust. Tossud ei pidanud märjal mullal, kivid olid libedad ja rohu poeale ei saanud üldse minna. Jalad olid ka ikka väga läbi, korra kukkusin korralikult meetri võrra allapoole külili suurele kivile, lõin puusa ära ja hinge kinni, ehamatas korralikult. Oli ka muidu ebameeldiv, meeleolu läks veel halvemaks, siunasin oma halba tossuvalikut ja üldse oli kõik halb.



46km toidupunktis tankisin korralikult, pidasin omaga korraliku sisemise dialoogi, sain palju saksa keelt rääkida, aitäh vabatahtlikele. Sealt alates hakkas nii enesetunne kui ka meeleolu paranema, tekkis mingi rütm ja raskused hakkasid tahaplaanile vajuma.

Vajutasin veel ühest 400m tõusust üles ja olin järgmise tunni päris üksi paksudes metsades ja teedel, laskumised olid rasked, aga meeleolu oli järjest parem ja seega oli üldse kõik ilusam. Suured tõusud olid ka selja taha jäänud, jäänud olid veel tühised 500 tõusumeetrit ja 1000 langusmeetrit.

Raja lõpusosa oli juba asustatud kandis, sellist isoleerituse tunnet enam polnud, ka olin jäänud samas rütmis kõndima kahe kohalikuga, nii lobisedes ja minnes olimegi peagi viimase tõusu otsas.

Veel 7km

Edasi otsustasid kaaslased tempo peale panna ja allamäge pandi korraliku vinega, ega's ma ka maha saanud jääda. Kütsime alla, nemad hakkasid järsaku lõppedes kõndima, ma jooksin edasi, lõpuni oli vaevalt 4km. Lidusin seal, päris raske oli juba, ja mõtlesin et no kellele ma siin jooksen, keegi seda ju ei näe ja ega lõpuajas vahetki pole. Mõtted aga tulid ja läksid jooksin edasi.

Päris lõpus oli Liisu ka seal, küll oli hea meel teda näha, ja lõpp oli ka sealsamas. Tehtud! Sain medali ja andsin kiibi ära, paar sõna veel jooksatega, kellega koos liigutud sain ja edasi jälle jala koju. No vot see oli raske! Aga tehtud sai seegi ja nüüd olen juba tagasi vihmases Eestis.

El finito!

Selgeks sai ka see, et üle 100km distantsidele ei ole enne mõtet peale minna kui sellised keskpikad maad hakkavad mõnuga tulema. Täna tunnen, et 100km ja 6000 tõusumeetriga jooksud on täiesti võimete kohased, eks teen paar aastat neid. Küll kunagi Püha Graal ka ära tuleb!


teisipäev, 27. juuni 2017

Mõni sõna investeerimisest suvel 2017 ehk investeerimine on igav, aga mitte tüütu!

Kuna rahvas nõudis (tundub, et tervelt 2 inimest, kellest üks on kindlasti mu ema), siis panen paari sõnaga kirja mis on vahepeal toimunud.

Laias laastus ongi nii, et investeerimine on igav. Aga see ei ole halb.

Mu strateegia ei ole muutunud, mul on ees nimekiri aktsiatest, mida ma tahan omada ja niimoodi ringiratast ma seda listi muudkui ketran ja aktsiaid iga kuu juurde ostan:

  1. Iga kuu läheb umbes 600 eurot üksikatsiatele, mis on siis kas dividendiaktsiad USA-s või Eestis (Kaups ja Vesi) või REIT (O, OHI, VNQ) ja vastavalt plaanile. See kuu ostsin PDT-d.
  2. Iga nädal läheb 120 eurot indeksitesse, mis jaguneb BND, IVV, EXSA, EPP vahel, kusjuures BND on 40% ja teised siis vähem.
Dividendide kannete hulk on juba päris tore, mõni kuu tuleb lausa kaheksast eri kohast paari euro kaupa raha, näiteks mais-juunis olen saanud 350 eurot dividende, kokku 18 eri ettevõttelt. Midagi nagu juba tuleb.

Kokku on aktsiaportfellid väärt hetkel 25151 eurot eraisikuna ja 21830 eurot ettevõtte alt.

Bondoras on hakanud raha kuidagi liikuma, mul on seal pankrotistunud laenud ainult, aga nii mõnigi kraan on lahti läinud ja juunis oli koguni 58 eurot laekunud. 
Kokku on seal praegu ikka veel 2495 eurot tiirlemas.

Seega on varasid kokku tänase seisuga 49476 eurot. Kokku on see pott mulle teeninud dividendidena 2017 aasta esimese 6 kuu jooksul 1035,35 eurot dividenditulu. Bondorast on vist intressitulu kõva kümps tulnud, sellega ma ei arvesta.

Nüüd põnevad asjad ka, mul on ettevõtte portfellis kõva aadrilaskmine toimunud, realiseerimata kasumit on -9784 eurot (jah, miinus), eraisikuna ma ei ole riskinud nii palju ja asi on kenasti plussis: +2552 eurot. Kuna ma olen investeeringute osas läinud laisaks, suurem osa mõtlemist tehakse minu eest ära ja kasvukonto toimetab üldse omasoodu, siis see miinus jätkuvalt väga ei morjenda. Pigem ongi hea monument tehtud lollustele!

Ega polegi miskit väga rohkem kirja panna, toimetan vaikselt edasi, päris Siberi rahaboss ei ole, et igast püksitaskust sajase välja tõmban, aga ei ole ka sellist moraalilangust olnud nagu Rahakratil. 

Täitsa võimalik, et minu säästumäär, mis kaugeltki 50% ei lähene, on mulle sobiv. Ega's elu ei saa mingite numbrite järgi elada, kõike on vaja mõõdukalt teha, liigne numbrite vahtimine viib lõpuks kogu rõõmu ära!

Lõpetuseks üks kaunis kevadine pilt. Sobib nii jooksjatele kui investeerijatele.




esmaspäev, 19. juuni 2017

Laulasmaa Ultra 2017 ehk kuidas treenida väikeseid varbaid?

Üle nädala on nüüd Laulasmaa Ultrast möödas ja panen kärmelt kirja, mis siis toimus.

Sõit Laulasmaale oli tavapärane, teeotsas silte polnud ja andis ikka otsida. Käime ju ainult korra aastas seal, kusjuures teeotsa tundsin seekordki ära tühermaa ja juuritud kändude tõttu.

Õnneks sel aastal oli ilm hoopis teisest puust ja sai kohe rahulikult ennast lühikestesse riietada, panin oma mugavad Salomon Sense Ultrad jalga, lühikesed sokid, püksid, testitud t-särk ja müts pähe. Oligi kõik. Tokid võtsin ka kaasa, plaan oli neid igal tõusul kasutada. Koti jätsin autosse, nagu ka igasugu abivahendid, sealhulgas otseloomulikult tuub vaseliini, muusika ja käised.

Stardini oli vähe aega, seltskond oli väike ja ühtne, varsti oligi minek. Esimesel viiekümnel meetril võtsin oma, nagu juba teist aastat järjest. Siis jäin rahulikult tiksuma.

Kindel võit!
Esimene ring hästi rahulikult, tõusud järjekindlalt kõndisin, üle 10 minuti järjest ei jooksnud. Kepid olid igati abiks, alguses ei osanud nendega ainult kuidagi tõusude vahel toimetada, aga eks nendega harjus ka kenasti.

Igas toidupunktis peatus, kokakoola ja mineraalvesi. Kui esimene ring sai joostud, siis kuskil 28km peal hakkas pisut raske. Jooksime Kaidoga kuidagi düsfunktsionaalses paaris, mõlemad oma tempoga ja suurema osa teest koos. Igal juhul alati kui Olle meid nägi, olin Kaidost 50m taga, kuigi kilomeeter tagasi oli olukord ehk teistpidine.

28km märgi juures hakkas vaikselt tunduma, et olen juba jooksnud ja mõni kilomeeter hiljem hakkasid krambid kimbutama. Pärgel küll, olin soola unustanud! 36km juures oli seis päris nutune, jalad valutasid, vasak kints ja parem säär krambitasid, aga soola ma olin hakanud sööma. Soolakurk kaetud soolaga, mmm, jõle! Joogiks koka ja mineraalvesi jätkuvalt. Sõin nii palju kui isu oli, aga joogi pealt sai kaloreid küll, ärakukkumist polnud karta.

Seis oli üsna trööstitu kuni kolmanda ringi tagumise punktini, kui täis sai 51km mark, siis nagu hakkas midagi toimuma. Järsku polnudki enam väga vastik, avastasin, et kui samm lühikeseks ja tihedaks lasta, siis saab täitsa hästi joosta ja edasi lasin pea 10km jutti, ainult järsemad tõusunukid kõndisin. Olukord läks iga sammuga paremaks.

Kolmas ring miinus kolm kilomeetrit läbi, sai lõpuks sooja sööki! Kütsin rahumeeli kaks portsu kartuliputru sisse ja siis jalutasin kaks kilomeetrit, et puder allapoole vajuks. Plaan töötas kenasti, sõin jätkuvalt soola kust aga sain ja neljandale ringile minnes pistsin tasku telefoni ja käised võtsin ka peale.

Samm oli hea ja kerge, täitsa mõnus oli, terve ring läks lõbusasti ja heas tempos, eespoololijad hakkasid vaikselt selg ees vastu tulema ja mul oli hea kerge. Mis nii viga minna! Neljanda ringi lõpetasin kerge sammuga, olek oli hea. Istusin hetkeks ja siis tahtis Ivo ka veidi joosta, mis seal's ikka, tulgu aga ühes.

Kuskagil 4. ringil, minek on hea.


Ivo õnneks lobises terve aja ja kehvaks hakkas alles kuskil peale 95km kiskuma, siis oli tunne, et võiks vähem joosta küll. No kus sa sellega, üks traavis ja tegi mu ümber ringe, eks see sundis tagant. Jooksin palju ja kõndisin vähem kui ma ilmselt üksi oleks teinud.

100km mark sai täis 11:46 peal, 105,5km täitus 12:23 peal. Viskasin pilgu tablole ja olin 105,5km punktis tõusnud neljandale kohale. Tohoh. Aga otsustasin lõpetada. Siin oli tegelikult kaks olulist faktorit:

Kuigi tunne oli üsna hea veel, siis mu mõlema jala väikesed varbad lõid tuld välja ja praeguse visuaalse inspektsiooni raames võib nentida, et ilmselt irduvad mõlemad küüned.

Teiseks on mul juuni lõpus vaja Austrias 70km ja 4500m tõusu teha ja see ei ole naljaasi, kui Laulasmaal üle panna, siis ei taastu ära ja mäed ei andesta. Mägiultraks tuleb ikka  korralikult valmis olla.

Kokkuvõtvalt võib küll öelda, et võrreldes eelmise aastaga oli vahe nagu öö ja päev, hea oli näha, et olin vähemalt osaliselt trennidega kenasti täppi pannud ja jaksu joosta oli küll ja veel. Siit saab aga ainult edasi minna, järgmise aasta plaane veel täielikult välja pole mõelnud, aga kui selleks saab 2018 UTMB, kasvõi tillurada oma 111km-ga, siis tuleb Laulasmaal pisut pikemalt liigutada. Taastumiseks on ju terve kuu siis rohkem!