esmaspäev, 6. august 2018

Finantsid: Juuli 2018

Olgem ausad, peale Soomes võistelmist oli ilmnenud vajadus jooksuvarustust täiendada. Seega juulis ei ostnud ma endale mitte aktsiaid vaid hoopis jooksuvarustust: tosse, seljakoti, joogisüsteemi, pükse, kätiseid ja sokke. Kulu umbes 600 eurot, investeeringu oodatav tootlus null eurot.

Sellega on siis kenasti ühel pool, vaatame mis juulis juhtus:

Eraisiku konto

Dividende sain 142 eurot, ühtegi aktsiatehingut ei teinud, ausalt öeldes, isegi väga ei mõelnud aktsite peale.

Ettevõtte konto

No mitte muffigi ei teeninud aktsitega! Mõnedsajad eurot käivet põhitegevusest, aga kuna ma olen ära müünud HPF ja RDS-B, siis ei tulnud see kuu sendipoegagi.

Bondora

Laekus 40 eurot

Üldse mul on tunne, et kuigi lumepall veereb, siis on nii väikese portfelli osas herr Müüril ja internetifenomen Rahakratil õigus. Need mõnedsajad eurod on oluliselt lihtsam juurde teenida kui protsendipunkte pongestades ja aktsiatega vangerdades mõni euro siit ja paarkend senti sealt teenida.

Kokkuvõtvalt portfell hetkel väärt jätkuvalt umbes seitsekümmend üks tuhat eurot. Mis siin salata, see kuu kulutasin kõik ära ja rohkemgi! Oli puhkust, ostsin asju, jaada jaada. Augustist hakkan tubliks. Ausõna!

reede, 20. juuli 2018

Nuts Ylläs-Pallas 2018

Parajalt aega on nüüd mööda voolanud ja täna, kuus päeva peale jooksu, oli esimene kord ärkamine peaaegu nagu tavaliselt. Eelnevatel hommikutel läks silmade lahti kiskumine kole vaevaliselt ja olin terve päeva väga väsinud.

Reisu sai planeeritud ja oodatud pea terve aasta, eelmine aasta ei taastunud Bergmarathonist ära ja jätsin Soome minemata. Seekord sai vigade parandus tehtud.

Reis sinna karavani ja sõpradega oli meeldiv, maandusime N õhtul Ylläse suusabaasis, kust siis R õhtul minu start läks.

Soomes oli ilm päris kuum, R päevalgi oli temperatuur 26-27 kraadi ja kuigi mulle üldjoontes soe meeldib, siis terve pika päeva kuuma käes olles väsitab ikkagi üsna ära. Õnneks taipasin pisut enne jooksu ka tukkuda ja kuskil tunni ma ka suigatasin. Edasi rahulikult üles, asjad selga/jalga ja starti minek.

Ees oli ootamas 134km ja 4100m tõusu, ega ma erilisi illusioone omale ei teinud. Vaatasin eelnevate aastate lõpetajaid ja aegu ning mõtlesin, et alla 24h oleks juba päris hästi tuldud. Liiatigi olin erialased trennid, tõusud ja jalamusklitugevdajad, kenasti unarusse jätnud. Lisaks, kuna kella aku ei peaks niikuinii nii kaua vastu, jätsin kella sisse lülitamata ja jälgisin ainult aega ja jooksvalt kõrgust merepinnast, et saada mingitki indikatsiooni, kus ma olen.

Soome jooksjad on väga nunnud, sest kaks minutit oli stardini aega ja stardikoridoris seisis üks rumeenlane ja mina, kohe stardijoone lähedal. Soomlased tagasihoidlikult koridorist väljas, kuni teadustaja ütles, et noh võiks hakata koridori minema. Ka siis mindi valdavalt stardikoridori tahaossa ja niimoodi ma esireast stardipaugu kõlades startisingi.

Algas rada kohe 500m vertikaaliga Ylläse mäe otsa. Võtsin rahulikult, 28minutiga olin üleval. Väike fotopeatus ja siis seasörgiga minema. Mäed on seal kõik valdavalt väga kivised või hullemal juhul juurikased ja kivised. See mürakas oli kivine, õnneks oli mäe otsas vähemalt võimalik joosta.

Laskumine oli järsk ja andsin mõnuga minna, andmata endale aru, et jalga ju alla tehtud ei ole. Kui alla jõudes tundsin, et vasaku jala pealne hakkab kangeks minema, lisasin mõttes veel prognoositud lõpuajale paar tundi juurde ja püüdsin teemale rohkem mitte mõelda.

Jõudsin 7,2km punkti 55minutiga kuskil ja edasi see ultra hakkas. Mets, juurikad, kivid. Rajakaarti oli uuritud piisavalt, suutsin isegi enam vähem ennast joonel hoida. Tõusud kõik rahulikult, tõusu otsas seasörk, alla samamoodi sörgiga.

Alguses oli jube harjumatu, kilomeetriposte pole, valdavalt oled metsas ja ainuke võimalus aru saada, kuskuradis ma olen, oli igas joogipunktis jätta meelde järgmise rajalõigu pikkus ja profiil. Kuna punktide vahe oli umbes 20km, vahel veidi vähem, vahel veidi rohkem, siis sageli ootasin punkti ammu enne kui ta tegelikult tuli.

Esimene, teine, kolmas mägi. Tõus hakkas kolmandal mäel nii vaikselt, et ma polnud päris kindel, kas joosta või kõndida. Pilk iseendasse ütles, et võta tokid ja kõnni parem, pikk päev on ees. Nii ma siis kõndidsin, kõndides hoidsin tempot ~6km/h või veidi kiiremini. Sõin seal siis oma Snickersit, kui tagant tuli ilge hooga mingi leedukas, reis jäme nagui jõutõstjal ja tempo nagu jookseks Vanatühja eest, männiokkakeeris järel. Etteruttavalt võin öelda, et nägin teda uuesti 10h pärast kui ta oli katkestanud ja tühja pilguga Pallase hotelli juures uitas.

Mina aga läksin vaikselt edasi, kolmanda mäe otsas oli päris kuradi ilus. Edasi pikalt alla ja siis läks rada tegelikult igavaks. Või noh, mis igavaks, ühesuguseks. Kivine juurikane kitsas rada, paks mets ümberringi ja kurdistav vaikus.




Vasak-parem, kukkusin aegajalt, kuna olin pannud tossudesse kivikaitsetallad (püha taevas kui hea mõte see oli!), aga see tõstis jalga 2mm, ja aegajalt leidsin ennast alguses ikka kõhuli. Lisaks panin ühest teeotsast mööda ja kui ma polnud 5minutit ühtegi rada tähistavat lipukest näinud, siis taipasin et olen pulosse pannud. Noh, ots ringi ja tagasi. Need olid raja kõige raskemad kilomeetrid: palav, söök alla ei lähe ja meeleolu mõru. Sel lõigul oli kahe punkti vahe kah 23,8km.

Punkti jõudes jõin kohe mõnuga pikalt ja viskasin korra ka pikali. Kuna number oli katki läinud, küsisin nuga, et uus auk lõigata. Nuga oli terav, lõikasin nii numbrisse kui ka sõrme ilusad augud sisse. Siis paagid täis ja edasi.

Jõudsin ka kõige ilusamasse rajaossa, kellaaeg, mägi ja vaade olid hunnitud. Nagu muinasjutt. Ühtlasi oli ka tankimisest abi, kella kaheteistkümnest kuni kella kolmeni öösel olid parimad.




Inimesi ei näinud ja täielikus rahus, vaikuses ja iseendaga üksi olles ma seal kulgesin. Ikka sama skeem, tõusud kõndides, tõusude peal sörkides. Metsas oli kohati üsna võimatu joosta, mahalangenud puid oli meeletult, rada keerutas ja kilomeetrid läksid nii kõndides kui joostes sama kiiresti.

Üha rohkem hakkasid segama kanged reied, mis ei seganud üldse tõuse võtmast, aga laskumised olid juba valusad ja jalga oli kehva tõsta. Aga kui sel rajal jalga ei tõsta, siis sa ei jookse. Kui vähegi siledam lõik oli, jooksin. Juurikasel osal olin sunnitud kõndima, kukkusin ja koperdasin liialt palju.

Viimases punktis enne Pallast, mis on selline mõtteline keskkoht jooksul, kus tuldud on 79km ja minna on 55km, hakkasin juba nägema katkestajate horde. Neid oli tõesti palju, hiljem protokollist võis vaadata, et meestest katkestas 40% umbes. Täiesti märkimisväärne number.

Pallas ise oli selline hea koht, kus anti sooja lobi, sain koolat juua. Püha Jüri kus oli maitsev ja natuke telgis kosuda. Paljud olid seal tunni või rohkemgi, ma olin 20 minutit ja siis hakkasin jälle minema.

Nüüd läks rada jälle suusamäe otsa, 500m vertikaali jälle juures. Traagika oli nüüd selles, et peale seda oli kivid, kivid ja kivid. Mul olid jalatallad täiesti läbi ja reied samamoodi, olin täielikus augus. Loivasin seal vaikselt, mitte kedagi kusagil ei olnud, kell oli kaheksa hommikul ja kuradi kehv oli olla. Söögiisu täielik null, õnneks niipalju pea jagas, et võtsin suure sõõmu geeli. Ja siis võtsin veel ühe.

Mõneteistkümne minuti pärast viskasin pilgu üle õla ja tagaltpoolt tuli tuttav rootslane, Peter, reipa sammuga. Võtsin talle tuulde ja järgmised 40km me paarisrakendis ka kütsime. Mul läks enesetunne päris heaks peale seda geelisuutäit ja sõin Snickersi ka otsa veel.

Edasi sama tuttav skeem, üles reipa sammuga, alla terava valuga poolsörk/hüplemine ja aegajalt üritasin jooksusamme ka teha. Pallase ja järgmise punkti vahe oli 25km ja see võttis aega üle nelja ja poole tunni. Maastik oli raske ja liikumine aeglane.

Eelviimases toidupunktis tankisime ennast täis ja panime Peteriga ajama. Nüüd läks tee üle tundra, puid ei olnud ja vaated olid avarad ja ilusad. Kuradi ilusad isegi.

Pisut segas see, et tuul oli mägede taga peidus ja väljas oli 25c ja päike lajatas hoolega, sestap valasin endale aegajalt väärtuslikku vett krae vahele, Peter käis lihtsalt igas jões ja ojas riideid leotamas.

55km esimene

Pisut enne viimase tõusu algust küttis meist mööda hilisem 55km võitja ja ta lihtsalt jooksis üle mägede, tolmujutt taga. Muljetavaldav. Järgmine mees tuli enam kui pool tundi hiljem.

Päris tõusu alguses läks Peter ennast jälle leotama ja ütles et ärgu ma oodaku. Kehitasin õlgu ja hakkasin minema. Tõusu võtta polnud viga, tõsijutt, jalad olid okeid ja tempo rahulik aga ühtlane. Mäe otsas oli küll kaunis, aga tõusis korralik tuul ja siis ma hakkasin laskuma. Johhaidii ja valleraa ma ütlen. Jalg oli sigavalus, aga hambad ristis ma selle ära kannatasin. Osad laudteeotsad ka sörkisin, mis siis, et sörk ei olnud kuidagi kiirem kui kõnd.

Viimane punkt. Jess, 11km veel ja siis on kotis! Paraku oli see tund ja nelikümmend viis minutit päris piinarikas ja pauk käis hoopis sellisest luuavarrest, mida ei osanud oodatagi: sääsed.

Viimase kahe tunniga söödi mu jalad nii ära, et sellised koivad teeks au iga muhkkatku põdenud inimesele. Ma loobusin peale tundi isegi sääskede aktiivsest peletamisest, sest nii ei saanuksi edasi liikuda.

Jõudes lõpuks asfaldile, olin täiesti tühi. 4,8km veel. Vasak jalg, parem jalg. Läheb. Kepid abiks, läheb edasi. 55km omad jooksid mööda, patsutasid, ergutasid. No oli alles pikk ots.

Vimasel poolel kilomeetril võtsin ennast kokku ja lasin jooksusammul finišisse. Täielik emotsioonitus, täielik tühjus. Sain kõige väiksema medali mis mu kogus on ja ka kõige väärtuslikuma.





Aeg 25h ja 10min oli paar tundi aeglasem kui lootsin, aga arvestades kõike, tuleb rahule jääda. Mõni päev on selline, mõni on parem. Täna polnud minu päev, päris head ja mõnusat käiku ei leidnudki.

Mis ma kogu loost õppisin:
1) Mägede jaoks on jalga vaja, kui jalga pole, siis ära jookse nagu metssiga alguses laskumistel;
2) Altra tossud on suurepärasted, aga Superiorid on sellise raja jaoks liialt õhukesed. Mul on vaja paksema tallaga mudelit. Null villi. Null!
3) Kui toit ja jook ei ole nina all, siis väsimusega ei viitsi süüa. Pean vaatama hakkama teistsuguse vesti poole, kus jook on nina all ja ees/küljel rohkem taskuid;
4) Väga abiks on, kui tead kuskohas sa rajal oled. Kell tuleb sisse lülitada;
5) Soolatabletid = null krampi. Jah, lihased olid valusad, aga mingit julma agooniat lukus reitega ei olnud;
6) Söömiseks on ka plaani vaja;

Üldiselt oli jooks väga pikk ja ka siin kirjutades jäi üsna palju kogetut vahele, samas ei oska seda kõike loogiliselt kokku panna. Mitte veel.

Järgmiseks on vaja teha Poolas septembri lõpus 132km ja 7100m. Kui korralikult tõuse teha, siis on tehtav. Nüüd puhkan nädala lõpuni ja esmaspäevast (täna on reede), hakkan jälle vaikselt otsast tegema.

Olge terved!

teisipäev, 3. juuli 2018

Finantsid: Juuni 2018

Pikalt ei viitsi see kuu jahuda. Investeerimise osas tavaline, õudsalt igav kuu. Sisenesin küll osaliselt kinnisvarasse - ostsin Eften Real Estate Fund III,  90tk. Kui portfelli vaadata, siis on veel kuskil 5000 eurot vaja kinnisvarasse pongestada, et tasakaalus oleks.

EDIT: Kommentaariumis küsiti ka, mis hinnaga Efteni sain: 15,8 tükist ja kokku plaanin positsiooni mõne aastaga 6000 euro juurde kasvatada.

Hetkel siis tahan jõuda jaotuseni 25% võlakirjad, 25% kinnisvara(fondid), 50% dividendiaktsiad/ETF-id. Edasi siis plaani järgi, lihtsalt tundub, et vahepeal liiga agaralt igasugu soovinimekirjas olnud mudru kokku ostnud.

Kõikide kontode peale kokku sain dividende 331 eurot. Vaatasin, et tänase seisuga on ka ootel dividendide all 90 eurot lisaks, eks näikse millal nood laekuvad.

Netoväärtus on jõudnud umbestäpselt seitsmekümne ühe tuhande euro juurde.

Aga nüüd aitab, lähen jälle jooksma. Olge terved!




esmaspäev, 11. juuni 2018

Laulasmaa Ultra 2018

Häda, viletsus, valu ja rahulolu. Tänavune LU (Laulasmaa ultra) pakkus emotsioone skaala mõlemas otsas.

Alustan stardist. Nagu tavaks on saanud, võtsin ka seekord kindla võid esimesel viiekümnel meetril. Üritasin mingi rütmi leida ja esimese ringi alguses oli tunda, et kõige hullem polegi. Nagu kõik, oli ka see tunne mööduv ja kui ma kuskil 11km peal hakkasin tundma pinget paremas sääres ja igasugu muid naginaid ihus, mis ei peaks enne 60km küll tuntavad olema, jõudsin järeldusele, et tänavusest jooksus tuleb korralik kannatamine.

1. ring

Jooksin Priiduga koos ja oli üsna kerge, tempo madal, hingamine paigas, aga ma tundsin kohe, et siit tuleb korralik kannatamine. Tutvusin taas juurikatega ja jätsin rada meelde, oli üsna meeldiv. Ring lõppes 2:11 peal umbes, vahetasin seejärel püksid ja panin vesti ära.

2. ring

Sõber tuli saatma, ei saa ka siin kurta, väga raskeks nagu ei läinudki, ootasin ja ootasin millal kehvaks läheb, aga väga ei läinudki. Nojah, jalad natuke väsisid juba, aga üldiselt oli päris hea olla veel. Tundsin ainult, et tossud teevad juba (!) varvastele haiget, nii varajases staadiumis see pole ülemäära hea märk. Ring sai läbi, võtsin oma maratoniõlle, sõin suppi ja vahetasin tossud ära. Panin õhukesed maantetossud, millega on hea 5km võistlustel mööda asfalti kütta.

Sada kiltsa veel minna!


3. ring

Tossuvahetusest hakkas varvastel parem, tossud lasid mõnusalt õhku läbi ja ei pigistanud enam. Liiva läks küll hoolega sisse, aga peatusin aegajalt ja valasin sodi välja. Kuskil viiekas kolmandal ringil, 46-47km peal läks olek kole ebamugavaks. Püüdsin liikuda rütmis 7-3, siis 10-2, siis 10-5 ja üldse igatemoodi, järjest vastikum oli. Kõndida oli vastik, joosta oli vastik, ei leidnud kuidagi rütmi. Lõin ka varbad väga valusalt kaks korda(!!) vastu mingeid juurikaid. Maastikutossuga pole hullu, aga neil pagana kossidel pole ju varbakaitset! Lõpuks kuskil 53km peal, Türisalu pangapunktist tagasi tulles, vihastasin ja lihtsalt hakkasin jooksma. Kassanäe - vastikustunne hakkas kaduma ja jooksunauding tuli tagasi. Otsustasin nüüd nii, et ei sunni omale mingeid numbrite ja minutitega pandud rütme peale ja lihtsalt jooksen nii palju kui tahan ja tõususd kõnnin. Tagasi starti, kus oli veel 2,5km paunake teha, oli tuju juba hea ja jalad väga head, lasin aga laia traavi.

4. ring

Pikalt ei pidanud kinni, võtsin ikka koolat ja vett segamini, peoga mingeid rosinaid ja muud tahkemat ja panin edasi ajama. Päris hea oli, jooksin kiiremad kilomeetrid sel võistlusel, energiat jagus ja kõik oli väga tsill. Ainuke asi mis ma märkasin, jalatallad hakkasid väsima, see on see kui õhukese kiire tossuga maastikule ronid, juurikate eest on ikka natuke varju vaja. Ja liiva läks ka kole palju koguaeg sokkidesse. Otsustasin, et vahetan taas tosse. Kui kuskil 15km oli joostud 4. ringist, hakkas jälle sein ette tulema, aga kuna ma teadsin et kohe saab süüa, siis pressisin ilusa jooksusammuga lõpuni, oli veel okei olla. Ringi lõppedes taas soe söök, maratoniõlu ja vahetasin sokid ja tossud ära, puhastasin ka jalad.

5. ring

Võtsin kohe alguses rahulikumalt, sest supp loksus kõhus ja tegin vaheldumisi kepikõnni ja jooksukilomeetreid. Jõudsin nii 8km peale, kuniks lasin 2km järjest sörki, sest pangapealsel pole mõtet kõndida, seal kaotab nii palju aega. Edasi läksin jälle rütmi, kus jooksin kõik vähegi joostava ja kõndisin tõusud. Peale 90km täitumist hakkas jälle kehva, nüüd hakkasid valutama pahkluud, vahel käis terav valu läbi ja kuna ma olin City Trailil pahkluud murdnud, siis olin üsna skeptiline. Olek läks järjest halvemaks ja halvemaks, hingeldama ajas ja üldse kõik läks mustaks. Tundsin vana sõbra jälle ära, sõin hoolega nii palju kui vähegi sisse läks, vastu tahtmist muidugi. Kehva tunne andis 100km märgi juures järgi, vaatasin et aega oli möödunud siis umbes 13 tundi, täpselt ei mäleta. Jäänud oli ainult üsna tugevalt valutav pahkluu ja üha valusamaks muutuvad varbad. Lonkisin igatahes ringi lõpuni, vaagisin hetke, sõin ja siis kobisin hoopis telki.

6. ring

Ärgates toppisin soki kärmelt varvaste otsa, mis neist ikka vahtida, ringutasin ja sõin terve Snickersi. No ja siis läksin lonkides rajale. Esimesel kilomeetril avastasin, et joosta on palju mõnusam kui kõndida ja nii ma siis jooskingi. Jooksin Toomasega koos, tema viimasel, mina siis 6. ringil kuni 8km peale, siis oli mul juba varvaste pärast nutt kurgus. No ikka kuradi valusad, käia oli veel vastikum, aga vaikselt lonkides sai liikuda. Edasi oli ikka korralik kannatamine, kui viimaselt ringilt 18km täis sai ja stardialas tossud jälle ära vahetasin, sest väiksel ringil on kõva pinnas, siis läks pisut paremaks, sai täitsa joosta. See kestis täpselt niikaua kuni umbes 3mm läbimõõduga käbi varba alla jäi ja valust karjusin.

Rohkem ma ei jooksnud, kiskusin sokid ära ja noh, vaatepilt oli üsna võigas. Ma täpsemaks ei lähe, aga tuleb pooltest varbaküüntest loobuda ja neid varbaid võiks kasutada mõnes C kategooria õudusfilmis. Lõpptulemuseks 126,6km, mis on võrdlemis pikk maa, aga poolmaraton vähem kui plaanisin.

Õppisin paari asja:
1) Mul on vaja tosse, mis kestavad üle 80km, sest seni on see olnud piir, kus kõik mu Salomoni kossid on varbaid lõhkuma hakanud. Kahjuks pole mul õrna aimugi, mida täpsemalt. Mul on kitsas jalg, aga Salomonil on varbaosa nii kitsas, et pole mõnus.
2) Jalad, vähemalt lihased, peavad päris hästi
3) Vaimu on vaja treenida
4) Soolatabletid aitavad krampide vastu, sain ainult ühe krambihoiatuse ja seegi kadus peale kiiret soola manustamist. Rada oli muidugi lihtne ka.
5) Sööma peab regulaarselt ja seda peab harjutama, ma arvan, et madalseise oleks saanud vältida kui oleks rohkem söönud.

Nüüd aga, päev peale jooksu lõppu on seis selline, et varbad on puruks aga jalalihased on täiesti kombes. Väike kangus on põlvede välisküljel, aga see on väike asi. Pahkluust käivad aegajalt ka valusööstud läbi, aga juba on tunne, et võiks jälle joosta.

Edasi on plaan nädalapäevad ratast sõita ja siis tuleb hakata tõuse laduma, tosse otsin ka ikka edasi. Kui kellelgi on midagi soovitada, olen üks suur kõrv.

Olge terved!

kolmapäev, 6. juuni 2018

Finantsid: Mai 2018

Nii ilusat maikuud mäletan ma ainult oma lapsepõlvest, kui kohe peale kooli sai kingad ära võetud ja lühkarite väel septembrini õues ringi joostud. Nüüd jooksen ka, aga moodsas jooksukombinees loomulikult.

Finantsidest ka. Mai oli selline meh, käisin puhkasin ja laias laastus lõin laiaks kogu selle raha mida nüüd juunis investeerida tahaks. Aga mis siis, vahel peab rihma lõdvaks ka laskma. Ja tõele au andes pole nii mõnusat puhkust mul ikka ammu ammu olnud.

Ostupoolel olin päris aktiivne, vaatasin ka oma portfellile kriitilise pilguga peale ja tegin mõned vangerdused. Näiteks ostsin eraisikule Ekspressgrupi aktsiaid 829 tükki, hinnaga 1,35. See on pikaajaline investeering ja võtan ise ka seda niipidi.

Müüsin ettevõtte konto alt maha John Hancock Preferred Income Fund II kogu kupatuse, antud fond ei ole näidanud kasvu ja dividendid on ka vähenenud. Sain mõnikümmend taala kasumit ka. Lisaks müüsin maha 70 aktsiat Fortumit, hinnaga 20,5. See tehing sündis esiteks soovist osaleda Tallinna Sadama IPOl ja teiseks natuke kasumit laualt ära võtta. Kasum 512 eurot.

Ettevõtte konto

Mais laekus ettevõtte kontole:
  • HPF: John Hancock Preferred Income Fund II - 9,91 eurot

Eraisiku konto

Lisasin siis Ekspress Gruppi ja märkisin 1000tk Tallinna Sadama aktsiat. see oli ka laias laastus kõik mis seal toimus. Üleüldse on seis läinud ses osas rahulikumaks, et ei ole enam vajadust kõike kullipilguga jälgida, dividendid tiksuvad omasoodu, mõni kuu vähem, teine kord rohkem. Mai on ajalooliselt olnud üsna, no ütleme vähese käibega kuu.

Mais laekus eraisiku kontole:
  • PDT: John Hancock Patriot Premium Dividend Fund II - 6,00 eurot
  • BND: Vanguard Total Bond Market ETF - 8,14 eurot
  • EOAN: E.ON - 34,46 eurot
  • O: Realty Income - 3,17 eurot
  • OHI: OMEGA HEALTHCARE INVS INC - 18,57 eurot
  • MA: MASTERCARD INC - 0,89 eurot
Numbrid kokku: 73,64 eurot.

Bondora

Bondoras tiksus peale 41 eurot

Kokkuvõte

Passiivne tulu umbestäpselt 124 eurot. Olgu siis seekord nii.

Varad kokku

1. august 2016 - 35314 eurot
1. oktoober 2016 - 35182 eurot
1. november 2016 - 33714 eurot
1. detsember 2016 - 32890 eurot
1. august 2017 - 50494 eurot
1. november 2017 - 60393 eurot
1. detsember 2017 - 59557 eurot
1. märts 2018 - 60911 eurot
1. aprill 2018 - 61525 eurot
1. mai 2018 - 66125 eurot
1. juuni 2018 - 69312 eurot

teisipäev, 22. mai 2018

Mõni sõna võistlustest: Viljandi Järvejooks ja City Trail 2018

Võtan kärmelt mõlemad võistlused kokku, saab mõne sõna jooksujuttu ka.

Viljandis on mul plaan käia veel kaua, tahan sinna palju-kordi-osalenud-inimesed nimekirja saada. Viimane kord oli nüüd kaheksas.

Eesmärke ei võtnud, kuna ausaltöeldes läksid nii veebruar kui märts treenimise osas kui mitte just nahka, siis aeroobset sai ikka maruvähe tehtud. Peamiselt olin talv otsa jooksnud 200m lõike ja töele au andes areng 200m lõikude jooksmises on olnud märkimisväärne.

Paraku pole sest teab mis kasu kui võistlusdistants on 10+ kilomeetrit.

Viljandi järvejooks 2018

Nagu ikka, läksime hommikul kohale ja kuna erilisi pingeid polnud, tahtsin alla 50min joosta, siis võtsin Statoilist mõned kohukesed söömiseks ja sõit võis jätkuda. Koha peal parkisime üles linna poole, sest eelmisel aastal kulus peale jooksu parklas passimisele rohkem aega kui terve ringi jooksmiseks! Vahetasime riided, käisime võtsime stardimaterjalid ja panime jooksutunked selga, jaada jaada.

Soojenduseks tegime pea 4km sörki vastu jooksuringi ja mõned kiiremad liigutused. Stardikoridoriks oli 100-300 ja see sobis päris hästi.

Stardipauk antud, panime sõbraga leekima ja edasi oli üsna ootuspärane. Esimesed kilomeetrid veidi alla 4:00 /km, tõusust üles, väike taastumine ja siis litsusin maanteelõigul veidi üle kilomeetri umbes 3:45 /km tempoga. Esimesele sillale jõudes tundsin ennast hästi, otsustasin siis mudast läbi minna.

Mudalõik tõmbas nii hinge kui ka jala kinni, taastusin suht okeilt sellest, aga koplisse tõusule jõudes hakkas kõht krampi kiskuma ja hingamine muutus pinnapealseks ja pisted kõhus kole valusaks. Edasi alates seitsmest kilomeetrist oligi puhas kannatamine, põllupealsel oli tunne nagu keegi keeraks kruvikeerajaga kõhus ja mäest alla minek võttis reaalselt pisara silma. No ilgelt valus.



Viimasel kilomeetril pidin kõndima, sest valu võttis pea pildituks ja umbes kakskümmend meest ja naist lasin omast küll mööda. Õnneks oli lõpp lähedal ja see õudus sai otsa. Aeg mõni sekund üle 50 minuti. 

Taastumiseks otseselt aega ei vajanudki, sest kiiresti joosta ei saanud ja seega jalad väsinud polnud ja ausalt öeldes polnud pulsski kõrgel. No läks seekord niipidi, mis seal's ikka.

Järgmine päev olin ikka väsinud, Viljandi on suht petlik jooks, lühike, aga raske rada. Vajab päevakese taastumist küll hiljem.

City Trail 2018

City Trail on mu üks lemmikjookse, stardikellaaeg on inimlik, seltskond ja õhustik on mõnusad muhedad. Rada on ka väga ilus ja raske, täpselt nagu mulle meeldib.

Enne võistlust ma erilisi ettevalmistusi ei teinud, aga kuna start on kell kuus õhtul, siis ei oska sööki plaanida ja lõppes see lugu nii, et pugisin siis kell neli ennast kurguni ahjukartuleid täis. Nagu arvata oli, siis loksus see kraam mul terve jooksu kõhus.

Ajalistest eesmärkidest tahtsin rahuliku(ma)lt võtta kui eelnevad aastad, mitte eriti pingutada ja mõnuga võtta. Arvasin, et selliselt peaks kuskil 1:50ga finišisse tulema. See eesmärk sai kenasti täidetud.

Alustasin kõvasti rahulikumalt kui eelmine aasta, esimene km läks 4:24 ajaga. Teine juba 4:47 ja kolmas umbestäpselt 5:00 /km. Püüdsingi sinna 5:00 peale hoida, kõik singlid ja tõusud läksin marurahulikult või isegi kõnniga, kõvemal sirgemal pinnal vajutasin natu-natukene lapatsit ja olenevalt profiilist olid need otsad 4:10-4:20 vahel.

Esimene ring mööduski pidevalt tagasi hoides ja väga hea enesetundega, kaotasin eelmisele aastale umbes 4 minutit. Teine ring aga see aasta oli hoopis teisest puust, algusest peale oli minek kerge ja suutsin tänavatel mõnuga vajutada. Või noh, mis vajutamine see 4:30 jooksmine on, aga eelmise aasta 5+ /km kohta päris hea. Pealegi polnud sellist suremise tunnet ja tõesti hea oli olla, välja arvatud hilise lõunasöögi maitse suus.



Aga kuna ükski jooks ei saa lõpuni hästi kesta, siis nii seegi. Olin pannud asfalditossud, sest olgem ausad, rada on maastikutossude jaoks kuiva ilmaga liiga lihtne. Teise ringi kõige kaugemas punktis aga olin veidi ettevaatamatu, liiga julgelt jooksin kividel ja väänasin parema jala korraliku raksuga ära. Hääl ehmatas ja pagana valus oli ka, jäin seisma ja ei osanud esimese hooga midagi peale hakata. Seisin veidi, proovisin toetuda. Valus kurat. No aga kus sa lähed sealt, finiš on täpselt mööda rada astuda, hakkasin vaikselt minema liibates. 

Joosta ei saa, tallusin seal mudas nagu tigu. Asfaldi peale minnes proovisin vähe kiiremini käia, aga no kus sa sellega, no täitsa metsas. Tagant tuli võistleja ja küsis mis juhtus, peale vastust siis ütles, et ära seisma jää, praegu veel jalg soe, kannatab liikuda. Kurat võtaks, mõtlesin, lähem siis.

Hakkasin hüpeldes jooksma, püüdsin kannale maanduda, siis nii hull polnud. Aegamööda läks jalg paremaks, ees oli see raskeim tõususein, ronisn sealt üles ja siis liipasin juba üsna asise tempoga finiši poole.

Viimases joogipunktis võtsin lonksu vett, mu taga oli täielik tühjus, hiljem lõpetades sain teada, et järgmine mees tuli pea kaks minutit hiljem.

Igatahes, minust möödunud jooksja selg hakkas järjest lähemale tulema, aga empiirilised vaatlused näitasid, et järgi ma talle päriselt küll ei jõua. No ja siis oligi finiš, lõpetasin 1:43 lõpus. 1:43:56 oli vist ametlikult, rada väidetavalt ka 100m pikem.

Seega jooksin palju tugevama jooksu kui eelmisel aastal, kuna esiteks hoidsin joostes pidevalt ennast tagasi, mistõttu tunnetuslikult oli kerge ja teiseks läks selle jalajandi peale tublid poolteist / kaks minutit kaduma.

Lõpus sain paki leiba ja fliisile triigitava märgi, mis on lihtsalt suurepärane. Mina neid medaleid igatahes ei igatse.

Nüüd on jalg sinine ja esimesed kaks päeva ka paistes, täna, kolmas päev peale võistlust, juba saan rattaga sõita nii et jalg tunda ei anna. Käies on ikka kange ja pisut ebamugav, loodan et paraneb ruttu.

Selleks korraks spordireportaažiga kõik, näeme siis jooksuradadel. Järgmine start kõigi eelduste kohaselt Laulasmaal 9. juunil. Tulge ka!

kolmapäev, 2. mai 2018

Finantsid: Aprill 2018 ehk kolmteist tonni ja peale kah veel

Haa, provokatiivne pealkiri! Aga ei ole vale, mis sest et eesti kroonides.

Maks veel Viljandi Järvejooksust valus, aga kui nüüd dividenditootlust vaadata, siis mu onu Heino ütleks küll "Johhaidii!"

Rahakraanid on valla keeratud ja krõbisevat pressib niimoodi peale, et tekkis esimest korda elus mõte, et äkki see lollakas investeerimine tasub ennast kunagi ära.

Kokku laekus mulle kontole 850 eurot dividende, intresse ja kamaluga natuurat! LHV oli mingil imelikul põhjusel ära müünud minu Kreeka Panga aktsiad, ootan neilt veel selgitust, aga nüüd vähe detailsemalt.

Andsin ka eelmine kuu sõbrale väikese laenu ja lisaks on välja teenitud ka väike boonus tööandjalt.

Ettevõtte konto

Aprillis laekus ettevõtte kontole:
  • HPF: John Hancock Preferred Income Fund II - 9,67 eurot
  • SPYW: SPDR S&P Euro Dividend Aristocrats ETF - 13,15 eurot
  • FORTUM: Fortum Oyj - 233,75 eurot
  • TELIA1: Telia Company AB - 75,13 eurot
Kokku: 331,7 eurot

Juurde ei ostnud miskit, aga LHV oli otsustanud mu National Bank of Greece paki maha müüa. Kuna sisuliselt oli tegemist mu lotopiletiga, siis ootan hetkel nende poolset selgitust. tehingul on küll tärnike juures, mis peaks tähendama, et andmed pole täpsed, aga kus mu Pank on ah!?!



Eraisiku konto

No ma ei tea. Dividendidušš alaku! Kokku maksis omanikutulu mulle 16 erinevat ettevõtet või fondi. Jällegi, paljuski peenraha, aga kajastamist väärivaid on siiski mõned ka. Näiteks Kaups või Aasia Tiigrid.

Juurde ostsin 81 Kaubamaja aktsiat. Poes käin kah Selveris!


Aprillis laekus eraisiku kontole:
  • PDT: John Hancock Patriot Premium Dividend Fund II - 5,86 eurot
  • BND: Vanguard Total Bond Market ETF - 8,93 eurot
  • VNQ: Vanguard REIT Index ETF - 7,31 eurot
  • TKM1T: Tallinna Kaubamaja Grupp - 211,14 eurot
  • MO: Altria - 8,73 eurot
  • GSK: GlaxoSmithKline - 21 eurot
  • GRR: The Asia Tigers Fund, Inc. - 157,95 eurot
  • ESO1L: AB Energijos Skirstymo Operatorius - 36,63 eurot

Numbrid kokku: 469,09 eurot.




Bondora

Bondoras tilgub jätkuvalt ka võlgnikke tagasi, nüüd aprillis tuli kokku 44,71 eurot sularaha.

Kokkuvõte

Passiivne tulu kokku umbestäpselt 845 eurot. See on siis 13200 eesti krooni! Hästi elame, patsutan omale õlale, kogu raha läks ringlusesse tagasi muidugi. Näpud on kuu lõpus kindlalt põhjas, midagi ses osas muutunud pole.

Varad kokku

1. august 2016 - 35314 eurot
1. oktoober 2016 - 35182 eurot
1. november 2016 - 33714 eurot
1. detsember 2016 - 32890 eurot
1. august 2017 - 50494 eurot
1. november 2017 - 60393 eurot
1. detsember 2017 - 59557 eurot
1. märts 2018 - 60911 eurot
1. aprill 2018 - 61525 eurot
1. mai 2018 - 66125 eurot / Haa, tuim miljon! Jälle kroonides, aga siiski!