Esmaspäev, 24. september 2018

Poola Poola, imeline Poola, Szczyrk on ootamas ehk BUT Ultra ettevalmistus

Terve teise poole on tegelikult fookuses olnud Beskidy Ultra 130 ehk maakeeli 131km ja 7251m tõusu Poola Szczyrk - öelge seda seitse korda kiiresti, haa - lähistel toimuv ultrajooks.

Mis siin salata, hetkelise emotsiooni ajel sai sellele üritusel nii kiiresti regatud, et pärast 5 minutilist rajaprofiili uurimist jäi järele ainult kahetseda. Aga tõelise eestlasena olen valmis kannatama.

BUT 130km rajaprofiil


Egas midagi, vaatasin oma plaanid üle ja panin laias laastus trennikava paika: kui Soome 134km ürituseks jooksin valdavalt pikemaid otsi maastikul, siis Poola jaoks võtsin ka tõusud kavasse. Pikad jooksud jäid, aga enam ma 80km nädalavahetusi kavva ei võtnud.

Kaks korda nädalas tegin poole juulit ja terve augusti ja jupi septembristki tõuse: nädala sees 500m vertikaali korraga ja nädala lõpus 700. Korra sai ka 1000m Nõmmel ära nühitud kahe tunniga, selleks nühkisin koidu ajal paduvihmaga 35x suusahüppemäe nõlva üles alla. Oli väga meeleolukas.

Lisaks olin võtnud kavasse joosta korra nädalas ka tugev lõigutrenn ja igal võimalikul muul ajal joosta või ratast sõtkuda, et võhma ikka jaguks. Maasikana olin nõuks võtnud joosta SEB raames nii 10km kui ka 21,1km tugevalt aga paraja varuga.

Lõigutrenni tegin valdavalt Järve terviseradadel, seal on hea mõnus künklik profiil ja jooksin seal 1500m ja 2000m lõike 4-5x korraga, tempo hoidsin 3:50-3:55 peal, nii oli päris korralik trenn aga jälle väikse varuga.

Kogu selle pulli tulemusena avastasin augusti keskel, et ahhilkad on hellaks jäänud. See oli päris ebameeldiv ja mäkkejooksud asendasin mäkkekõnniga ja lõigutrennide asemel tegin selliseid 300m vertikaaliga kergemaid mäepäevi. Kerged jooksud asendasin rattasõiduga ja nii toimetades olen hetkeks saanud valusatest ahhilkadest enam vähem lahti.

SEB nädalavahetus

10km jooks.
Hommikul ärkasin migreeniga ja no pagan kui kehv oli olla. Pea lõhkus ja iga samm ajas hingeldama. Tahtsin veel enne lõunat minna teha väikse mäkkejooksutrenni alla, aga keerasin peale 50m sörki otsa ringi ja läksin koju tagasi. Ei jaksanud väga liigutada ja süda läikis.

Kui kell aga hakkas viis saama, siis mõtlesin et lähen käin jooksmas ära ikka, makstud ju on.

Regamisel sai mu nimi kirja ühe emmiga, siis olin stardinumbriga 4000 midagi ja joonest piisavalt kaugel. Jõudsin stardijooneni pea 5min pärast stardipauku, siis sai hakata inimeste vahelt vaikselt laveerima. Umbes 4km peale starti sain jooksma ka hakata ja kuna olek oli kehva, siis lippasin sellise kesise 4:20-4:15 tempoga. Väga kiiremini ei tahtnud ka, jooksu ajal õnneks peavalu tõmbas tagasi.

Finišisse jõudsin netoajaga 45:01, mis oli selline meh, aga kuna seis oli nagu oli, siis tuleb leppida. Pingutasin küll, oli tunda veits-

21,1km jooks.
Migreeni teine päev. Pea lõhkus endiselt, aga vähemalt ei ajanud iga liigutus enam pulssi kahesaja peale. Otsustasin et käin seal jooksul ikka ära, mis see sutsakas siis ära pole. Stardikoridor oli mul jälle kuskil Mordoris, number 3000+.

Leidsin stardikoridori kõrvalt Olle ja ka vana trennikaaslase Relika, ajasime paar sõna juttu ja siis kõlas stardipauk. Ega kohe ei saanud jälle kuhugi, stardijooneni jõudsin 3:20 peale stardipauku. Kordus samasugune slaalom ja jõnksutamine kui 10km jooksus, õnneks sai jooksma hakata juba 3km täitumisel. Olek oli parem kui eelmine päev ja võtsin sellise mõõdukalt mõnusa 4:10 tempo sisse.

Kütsin rahulikult inimestest möödudes edasi ja jõudsin Stroomi randa jõudes poolmaratoni 1:45 grupile järgi. Püha pask kus oli rahvasumm, aga kuidagi sik sakitades ja üle muru joostes sain neist seal mööda. Edasi oli huvitavalt vastik pool kilomeetrit, seljast hakkas pistma ja lasin tempo korraks 4:20 peale, siis läks olek jälle paremaks ja panin sutsu juurde.

Järgmine takistus oli 4:15 maratonigrupp. Või mis takistus, neil oli oma jooks pooleli ja ma ei tahtnud seal hullult trügida, passisin momente ja sain sealt ka vaikselt mööda. Peale seda sain mõnusa rütmi sisse, kuskil 4:20 /km peale ja nii oli päris hea minna. Peavalu oli taandunud selliseks migreenipohmakaks ja energiat oli vähevõitu, aga hoidsin rahulikult tagasi ja jooksin nii et mõnus oleks.

Rada mulle täitsa meeldis, kitsastes kohtades oli vähe vaja passida ja rütmi muuta, aga kuna kiiret polnud, siis suht savi. Jõudsin üsna pea ka 4:00 grupile järgi ja kütsin neist ka mööda, kaotasin seal paarkümmend sekundit jälle.

Edasi oli suhteliselt sündmusevaene, keha oli soojaks saanud, tõstsin vaikselt tempot ja finišlähenes suure hooga. Täitsa mõnus oli vahelduseks vähe kiiremini liigutada ja traavisin siis mõnuga lõpu poole.

20km oli mu võistluse kiireim, 4:07 ja 21km oli 4:19. Tunne oli hea, lugesin mingist blogist, et kuskil oli mingi lõputõus olnud, ma ei tea, ei näinud. Võib-olla maratoonaritel oli miskit, hihi.

Netoaeg oli 1:32:38 ja peab ütlema, et oli selline mõnus mõõdukas pingutus. Kahtlemata kõige kergem poolmaraton alates 2009. aastast, aeg ka muidugi vastav.  Finišis sain oma joogid ja vahtisin ringi, et ehk näeb mõnda tuttavat, aga ei miskit. Peavalu tuli ka mühinal tagasi ja mõtlesin, et lähen kuden parem kodus edasi.

2018 aasta Tallinna 21,1km lõpusirge


Jooksin poolikus mõnusa negatiivse spliti esimene kümme 43:48 ja teine 43:20. Mõlemad kiiremini kui eelmise päeva kümme.

Esmaspäeval oli kangus jalgadest läinud, selline kerge väsimus oli küll paar päeva sees. Üldse oli terve nädal peale SEBi kehv olla, hommikul pulss kõrge, kurk oli 4 päeva valus ja üldine nõrkus.

Õnneks taandus see värk ära ja eelmine nädal tegin veits trenni ka, kuigi kergelt. Kaks 16km maastikujooksu ja 100km ratast.

See nädal ei tee enam miskit, sõidan kergelt ratast ja puhkan välja. N on Poola poole minek.

Juulis tegin 45 tundi trenni, sealt 190km jooksu ja 260km ratast ja 4400tm. Augustis 31 tundi, 205km jooksu, 143km ratast ja 4400tm, septembris seni 24h, 252km ratast, 110km jooksu, 2200tm.

Kui 2018 aasta kokku võtta, siis olen Poola tarbeks ladunud 20000tm, 1800km joosku, 1000km ratast ja 264 tundi. Eks näis palju sest kasu on, ajalugu näitab, et ega ultras läheb ikka nii nagu läheb. Ootan igatahes väga!

Kui Poolast tagasi, siis panen kirja ka kõik need emotsioonid ja ikaldused, seniks aga kirjutamiseni!

1 kommentaar:

Krõõt ütles ...

Jee, nii mõnus detailne postitus! "Kuskil oli mingi lõputõus olnud, hihi" :D :D :D Edu Poola!