Kolmapäev, 3. oktoober 2018

BUT Ultra Trail ehk F*ck Mont Blanc, Lebav mees ja Eelarve

Nonii, olen eluga tagasi ja peab ütlema et päris vinge tripp oli. Hea seltskond, odav toit ja paras ports mägesid. Suht ideaalne kombo.

Proloog

Neljapäeva hommikul oli Olle oma autoga uksetaga, tõstsin oma kola autosse ja pikk sõit autos, täis rõvedaid nalju ja higiseid vihaseid mehi, võis alata. 

Jõudsime suhtkoht öösel Lodzi lähedal nooblisse hotellituppa ja sai lõpuks mõnusalt voodis ennast välja sirutada. Peab ütlema, et magasin tol öösel jube halvasti, higistasin ja pea valutas. Hommikul olin üsna läbi ja enesetunne läks tund tunnilt kehvemaks. Naljatasime isegi, et varsti on seis selline, kus üks on vigastatud, teine haige, kolmas katkestab ja neljas mees hakkab jooma. Ehk nulliring.

Szczyrki jõudes oli ilm ilus, sai lühkaritega ringi töllerdada ja päikse käes oli täitsa hea mõnus soe. Mäed tundusid linnakesse sõites ka aiva suuremaks minevat, kohapeal olid nad jub päris muljetavaldavalt kõrged. Võttis kepsu veits värisema küll, enesetunne kah va niru.

Käisime söömas veel ja pärast pakkisin oma koti, käisin võtsin numbri ja kraami kotiga, kus pidi olema ka Google Translate abil tõlgitud "juhuslik vidin". Juhuslikku vidinat ei tuvastanud ja etteruttavalt võib öelda, et ka "regeneratiivset jahu" ei olnud. Olid aga mõned flaikud, kleeps ja tsärk, kõik kenasse riidekotti pakitud. Number anti ka.

Hiljem briifil saime teada kuidas rada tähistatud on ja et lõpus ootab üllatud. Ei pannud sel hetkel väga tähele, mis üllatusest jutt käis, aga ma sain pärast aru küll, milles kühvel on. Sadistid kurat.

Enesetunne oli õhtul järsult päris heaks läinud ja magama saime kella 9 paiku. Äratus oli pool kolm. Jup. Pool effing kolm. Nagu 2:30. Aga hea et üldse magada sai, Kaupo rääkis õududlugusi võistlustest, mille start on kell üks öösel, siis pole üldse mõtet magama minna.

Pearoog

Hommikul silmad suhtkoht värskelt lahti, väike ärevus oli küll sees, aga sõin veits ja panin rahulikult riidesse. Venitasime rahulikult kummi ja 20min enne stardipauku loivasime starti ära.

Kohale jõudes avastasin, et pagan, telefon oli laadijasse jäänud. Egas midagi, sörgiga magalasse ja tõin ära. Majutus oli tõesti väga lähedal ja mul läks edasi-tagasi vast kuus minutit.

Eriti ei jõudnudki stardialas passida kui pauk käis ja hakkasime minema. Millegipärast olid korraldajad arvanud, et paks ilutulestikusuits on ilgelt hea mõte ja panime terve mannschaftiga sealt paksust tossupilvest läbi. Köha kostis mäetippudeni, aga võrreldes edasisega oli see köömes.

Raja algus läks mööda asfalti, 60, 90 ja 130km rajad läksid kõik koos. Ega seal erilist midagi polnudki, algusest peale kerge tõus, mis läks vaikselt järsemaks ja kuskil 1:10 jõudsime tippu välja. Selleks ajaks olime pilve sees ja paks udu oli igal pool ümberringi, esimene laskumine oli paari meetrise nähtavusega, väga järsk ja pealambivalgel suhteliselt raskesti nähtavate kivide vahel. Õnneks oli jalg okei ja ma tegin kõik endast oleneva, et ei korduks Soome ja ma ei oleks esimese 7km peal juba kangete reitega. Õnnestus.

Peale pikka laskumist jõudsime esimesse punkti, pikalt ei peatund ja panime edasi. Jälle tõus, väike laskumine, uus tõusuke ja siis hakkas päike tõusma. Valges oli juba hoopis teine minek.

Järgmised tõusud läksid kenasti mängeldes, võtsime tõuse suht tempokalt, laskumisi jooksime ja lamedamaid kohti ka jooksime, nagu kellavärk! Vaikselt hakkasid tuttavad seljad ja näod korduma. Seal oli Lõngus, Militaarmees ja aegaajalt vilksatas ka Sõps. Kõik täitsa reaalsed tegelased, kirjeldan neid ka üksikasjalikumalt.

Lõngus oli selline pikka kasvu ja ilmselgelt ilmastikuoludeks pisut väheselt rõivastunud. Lühikesed püksid, õhuke särk, käised ja seljakott. Ise oli pikka kasvu ja tundus selline veits udu. Ma olen veendunud, et ta on üsna meeldiv inimene, aga tol hetkel sai ta Lõnguseks ristitud ja las siis olla nii. Temaga me kuskil 35 kilomeetrini vaheldumisi liikusime ja siis ta kadus.

Enter Sõps. Sõps oli tore tegelane, lähemalt hakkasime tutvuma temaga kuskil 38km peal, kus me nägime Sõpsi, Lõngust ja ühte naist, kellele-me-peaks-sel-tõusul-järgi-jõudma (jõudsime).

38-43km oli pikk tõus, kus Lõngus lasi ees varvast, naine-kellele-me-peaks-sel-tõusul-järgi-jõudma jäi selja taha ja meie teed ristusid Sõpsiga.

Sõps oli muhe vend, ta purssis natuke inglise keelt ja saime teada, et tema elu unistus on UTMB ära käia. Selleks on vaja see kuue punnine jooks ära teha ja siis on pidu. Vist. No raske oli aru saada. Ta tundus igatahes väga erutatud sest teemast ja samas tundus ta ka natuke liiga väsinud. Sõps jäi meist nüüd maha ja saabus Ustroni linnakese joogipunkti meist mõned minutid hiljem.


Nagu Viru tänaval, kuskil 50km peal
Järgmine tõus hakkas 47km pealt ja kestis 56km peale välja. Me raiusime üsna hea tempoga edasi, aga ei unustanud ka pilti tegemast ja rohkesti metsa all väetamas ja niisutamas käimast. Tõus oli pikk, aga tunne oli mõlemal veel hea, mul hakkas väike energiavõlg tulema, Olle seevastu kimas nagu metsaline ja tal oli hea minek.

Tõusu lõpus, 55km peal jõudis sõps meile järgi ja küsis üsna väsinud olemisega, et kaugel me nüüd siis oleme. Vastus peale, et 55-56km tehtud tegi ta suured silmad ja ütles "Alles? Ma tahan ainult voodisse! Fuck UTMB, fuck Mont Blanc!". Sinna ta meist jäi ja meie teed enam ei ristunud.

Tõusul oli hulk söögi-joogikohti ja 56km peal algava laskumise otsas lebas Militaarmees, kes naeratas väsinult minu tervituse peale. Ta oli selline tõsine mees ja Militaarmeheks sai ta ristitud sõjaväe nokamütsi järgi, mis oli khakikarva, Poola lipu ja veregrupiga (A negatiivne muuseas). Pole aimugi, kas tegemist oli päris mütsi või butafooriaga, aga nimi jäi.

Edasine laskumine oli järsk ja kivine, mul läks olek kehvemaks, Ollel aga järjest paremaks. Me jooksime suht hea tempoga kuni 75km peale välja, ma kannatasin alates 70 suht hambad ristis, aga Olle muutkui et "odavad kilomeetrid ja odavad kilomeetrid". Pekki küll, aga jooksin!

Kuskil 63km peal kohtasime Lamavat meest. Tema sai oma nime sellest, et kui me mööda mõnusat kerget langust jooksime, siis tema lebas murul ja nosis šokolaadi. Tervitas meid laisalt ja ega meil rohkem suurt kokkupuudet polnudki.

Järgmine vinge tegelane oli Kõik-on-korras-mees. Alguses meist jupp maad kiirmeini kuid nüüd järjest sagedasem kaaslane oli üks täitsa tipp topp poiss, kellega Olle juttu üritas teha. Väga napisõnaline vastus küimusele: "How are you doing?" oli, "Khm, eh, I'm okay". Ka peale mõnda aega vestlemist oli tema ainsaks vastuseks ainult priittooballik ebalev naeratus ja õlakehitus. Olen üsna kindel, et temaga poola keels vesteldes oleksime hoopis teise vastuse saanud. Kõik-on-korras mees jäi meist maha enne riietevahetuspunkti tõusu algust. Ka teda ei näinud me rohkem.

Enne sooja söögi, pakihoiu, sauna ja striptiisitaridega punkti  jõudmist oli veel väga järsk tõus ja ühe nuki pealt edasi keerates ilmus nähtavale ei keegi muu kui Lõngus. "Ei ole võimalik" hüüdsin ja panime temast kah mööda. Seal oli toigastest kõvasti abi ja pikk mees lihtsalt ei jaksanud sammu pidada.

Jõudsime kauaoodatud riietevahetuse punkti ja valmistusime soojaks mõnusaks söögiks ja sistumiseks. Reaalsus oli see, et dropbagid pidime ise ära tooma, istumiseks oli 4 jooksjat mahutav pink ja sooja polnud kusagil. Tegelt söök oli soe ja tee kah, mulle see lobi väga ei istunud, aga sõin kartuleid ja kastet. Aitas vist küll. Lõngus oli omale öisteks miinuskraadideks varunud joogisüsteemitäie kokakoolat, õhukese vesti ja käised tõmbas ka rohkem üles. Tõesti loodan, et ta metsast ikka välja ka tuli. Rohkem me teda ei silmanud.

Mina aga otsustasin, et öö tuleb külm ja ladusin soojapesu pluusi, T-särgi ja fliisi kõi kkileka alla. Et ku ihakkab palav siis teen eest lahti. See oli väga hea lüke, kuna öö tuli külm. Kui me punktist minema hakkasime, siis sain kenad külmavärinad, aga need lahtusid üsna pea ja mul läks olek järjest paremaks. Ollel seevastu hakkas nüüd vaikselt olukord halvenema, esialgu oli aga kõik suurepärane.

Päike loojus, läks külmaks ja pimedaks. Jätkasime oma seiklusrikast merereisi kõrguselt nr. 2 tipu poole Barania Goral. Mul oli päris hea olla, laskumised jooksin ja muidu oli kah mõnus, söök läks jälle alla ja jalast oli igasugune väsimus kadunud. Ainult vasak pahkluu oli pisut ebameeldiv.

Kui tipus sai ära käidud, siis hakkas raja kõige halvemini tähistatud osa. Otsisime suunda sõna otseses mõttes jalajälgede, geelipakendite ja GPS abiga. Laskumised olid pikad ja lauged, jooksime seal päris pikalt kuni 97km-ni, siis hakkasime rohkem kõndima. Mul läksid jalad kangeks, Olle kurtis iiveldust. Õues olid miinuskraadid, rohi oli härmas ja krõbises, lambi valgusviirus ujusid väikesed lumehelbed. Või haldjad. Pagan seda enam täpselt oskab öelda!

Peale rajal ekslemist saime lõpuks 105km punkti ja siis võis küll öelda, et ultra oli peale hakanud. Mul oli õnneks isu hea ja sõin seal punktis makarone ja banaane ja võileiba ja jõin mitu tassi magusat teed. Suht hea oli. Ollel aga ei läinud midagi alla, ta läks vaikselt ees minema.

Edasine 13km lõik oli väga aeglane, ma ei julgenud Olle juurest ära minna, kuna kuigi ta liikus, siis see oli päris ohtlik. Aga mees oli rauast, liikus mäe otsast alla ka veel, eks oma blogis kirjutab, mis värk tal sees toimus.

Kui me saime eelviimase järsu laskumise pealt maha, olin veendunud, et Olle jõuab punkti ise ja panin jooksuga ees ajama. Möödusin vaikselt lonkivast Militaarmehest, meie viimane lõik võttis üle 2h rohkem aega kui seniselt liikunud olime.

Jõudsin viimasesse punkti, kus istus resigneerunud nägudega neli inimest ja veel 3 sättis ennast minekule. Nad pidid 20min pärast punkti kokku pakkima ja ma rääksin neile, et üks kamraad tagant tuleb aeglaselt, oodake ta ära, et tal olukord kehv. Jõin ja sõin ka peale ja siis panin ka ajama. Ees ootas maasikas, raja raskeim tõus, raja järsem langus, raja järsem tõus ja finiš.

Kuna mul jõudu oli ja tõusudel polnud üldse muret, siis raiusin viimase mäe otsa tunni ja viieteistkümne minutiga. See teeb kiireima tõusu terve raja peale, aga pean ka ütlema, et üleval juba oli vähe tunda, et sai pingutatud. Mäe pealt alla vaadates nägin ma elu kõige ilusamat koitu, punane, oraž mustade mägede taga, Szczyrk oli pilvedesse mattunud, majad paistsid sealt välja nagu tikutopsid. Tõesti tõesti ilus oli. Pilti muidugi ei teinud, sest no milleks eksole. Aurudel töötav aju pole just kõige ratsionaalsem organ.

Laskumine oli järsk, esimese hooga otse suusanõlvast alla, siis suured kivised astmed, edasi metsa alla ja ikka otse. Reied karjusid juba valust ja vasak jalg oli pahkluust päris valus. Proovisin joosta ja lihased ehk olekski lasknud, aga jooksusammu peale lõi ikka terav valu pahkluusee. Kiire pilk kellale näitas, et aega on veel kõvasti ja võtsin rahulikule kõnnile üle.

Nüüd siis see "üllatus", mida korraldaja oli lubanud. Mäest alla, üle jõe, väike lauge tõusuke ja siis keeras tee otse üles. No kümpi, tõsine taevatrepp, ainult treppi ei olnud. Käte jõul raiusin sealt üles, 20 sammu ja hingetõmbepaus. Jälle 20 sammu. Jälle hingeldan. Aga sain üles, tõus läks laugemalt ja sai reipa sammuga astutud, väike laskumine, kruusatee, tõus. Pikalt üles ja lõpuks olin viimase laskumise peal. Järsk ja mudane ja kivine, siis tulid kiviplaadid ja järsku olin meie öökoha juures sillal. Kerge parempööre ja olin mõnesaja meetri kaugusel finišist.

Huvitaval kombel nägin ka Timo ja Kaupot, nad olid suht umbes läinud vaatama, et nüüd peaksin finišeerima ja täpselt!

Finiš oli pea emotsioonitu, väsimus, aga ka väike rõõm. 132km ja 7200m tõusu seljataga. Praegu alles hakkan aru saama, et pekki küll, täitsa korraliku asjaga sain hakkama. 28 tundi ja 6 minutit.

Finišikramp

Kokkuvõtvalt

Rada oli vägev. Üldplaanis oli Soome jooksust tükk maad raskem ja seda nii tõusude osas kui ka pinnase osas. Kivid, kivid ja kivid. Laskumised olid järsud, kivid lahti. Oli ka hästi joostavaid osasid, üldiselt oli rada väga vaheldusrikas.

Rajatähistus jättis küll soovida, lindid olid pandud harva ja veidratesse kohtadesse: kurvide taha ja hargnemistel kahe teeotsa vahele. Õnneks aitas GPS halvemast, kuid paaril korral pidi ka teeotsa uurimas käima ja sai ka eksitud. Tol korral haitas hädast välja see, et nägime eemal pealampe liikumas ja saime rajale.

Emotsioon ise on võimas. Enesetunne oli kõikjal hea, jah, vahepeal oli raske, aga pärgli päralt, peabki olema. Jooksin palju ja peaaegu lõpuni välja. Tõusutrennidest on kasu olnud, ultrakogemusest on kasu olnud ja üldse oli nii vaimselt kui füüsiliselt kergem kui Laulasmaal või Ylläs-Pallas ultral.

Pole küll päris Ironmän, aga sellise võistluse lõpetamisel häbisse ka ei jää.

Jooks numbrites



2 kommentaari:

liisiblom ütles ...

Super! Täiesti möistusevastane saavutus Eesti treeningutingimuste juures(olematud pikad töusud ja vähene körgus).

Märten Mõttus ütles ...

Tänan. Eks iga korraga õpid midagi juurde nii võistlustelt kui treeningmetoodikas. Tegelt saab küll, lihtsalt tuleb loovalt läheneda.