Esmaspäev, 11. juuni 2018

Laulasmaa Ultra 2018

Häda, viletsus, valu ja rahulolu. Tänavune LU (Laulasmaa ultra) pakkus emotsioone skaala mõlemas otsas.

Alustan stardist. Nagu tavaks on saanud, võtsin ka seekord kindla võid esimesel viiekümnel meetril. Üritasin mingi rütmi leida ja esimese ringi alguses oli tunda, et kõige hullem polegi. Nagu kõik, oli ka see tunne mööduv ja kui ma kuskil 11km peal hakkasin tundma pinget paremas sääres ja igasugu muid naginaid ihus, mis ei peaks enne 60km küll tuntavad olema, jõudsin järeldusele, et tänavusest jooksus tuleb korralik kannatamine.

1. ring

Jooksin Priiduga koos ja oli üsna kerge, tempo madal, hingamine paigas, aga ma tundsin kohe, et siit tuleb korralik kannatamine. Tutvusin taas juurikatega ja jätsin rada meelde, oli üsna meeldiv. Ring lõppes 2:11 peal umbes, vahetasin seejärel püksid ja panin vesti ära.

2. ring

Sõber tuli saatma, ei saa ka siin kurta, väga raskeks nagu ei läinudki, ootasin ja ootasin millal kehvaks läheb, aga väga ei läinudki. Nojah, jalad natuke väsisid juba, aga üldiselt oli päris hea olla veel. Tundsin ainult, et tossud teevad juba (!) varvastele haiget, nii varajases staadiumis see pole ülemäära hea märk. Ring sai läbi, võtsin oma maratoniõlle, sõin suppi ja vahetasin tossud ära. Panin õhukesed maantetossud, millega on hea 5km võistlustel mööda asfalti kütta.

Sada kiltsa veel minna!


3. ring

Tossuvahetusest hakkas varvastel parem, tossud lasid mõnusalt õhku läbi ja ei pigistanud enam. Liiva läks küll hoolega sisse, aga peatusin aegajalt ja valasin sodi välja. Kuskil viiekas kolmandal ringil, 46-47km peal läks olek kole ebamugavaks. Püüdsin liikuda rütmis 7-3, siis 10-2, siis 10-5 ja üldse igatemoodi, järjest vastikum oli. Kõndida oli vastik, joosta oli vastik, ei leidnud kuidagi rütmi. Lõin ka varbad väga valusalt kaks korda(!!) vastu mingeid juurikaid. Maastikutossuga pole hullu, aga neil pagana kossidel pole ju varbakaitset! Lõpuks kuskil 53km peal, Türisalu pangapunktist tagasi tulles, vihastasin ja lihtsalt hakkasin jooksma. Kassanäe - vastikustunne hakkas kaduma ja jooksunauding tuli tagasi. Otsustasin nüüd nii, et ei sunni omale mingeid numbrite ja minutitega pandud rütme peale ja lihtsalt jooksen nii palju kui tahan ja tõususd kõnnin. Tagasi starti, kus oli veel 2,5km paunake teha, oli tuju juba hea ja jalad väga head, lasin aga laia traavi.

4. ring

Pikalt ei pidanud kinni, võtsin ikka koolat ja vett segamini, peoga mingeid rosinaid ja muud tahkemat ja panin edasi ajama. Päris hea oli, jooksin kiiremad kilomeetrid sel võistlusel, energiat jagus ja kõik oli väga tsill. Ainuke asi mis ma märkasin, jalatallad hakkasid väsima, see on see kui õhukese kiire tossuga maastikule ronid, juurikate eest on ikka natuke varju vaja. Ja liiva läks ka kole palju koguaeg sokkidesse. Otsustasin, et vahetan taas tosse. Kui kuskil 15km oli joostud 4. ringist, hakkas jälle sein ette tulema, aga kuna ma teadsin et kohe saab süüa, siis pressisin ilusa jooksusammuga lõpuni, oli veel okei olla. Ringi lõppedes taas soe söök, maratoniõlu ja vahetasin sokid ja tossud ära, puhastasin ka jalad.

5. ring

Võtsin kohe alguses rahulikumalt, sest supp loksus kõhus ja tegin vaheldumisi kepikõnni ja jooksukilomeetreid. Jõudsin nii 8km peale, kuniks lasin 2km järjest sörki, sest pangapealsel pole mõtet kõndida, seal kaotab nii palju aega. Edasi läksin jälle rütmi, kus jooksin kõik vähegi joostava ja kõndisin tõusud. Peale 90km täitumist hakkas jälle kehva, nüüd hakkasid valutama pahkluud, vahel käis terav valu läbi ja kuna ma olin City Trailil pahkluud murdnud, siis olin üsna skeptiline. Olek läks järjest halvemaks ja halvemaks, hingeldama ajas ja üldse kõik läks mustaks. Tundsin vana sõbra jälle ära, sõin hoolega nii palju kui vähegi sisse läks, vastu tahtmist muidugi. Kehva tunne andis 100km märgi juures järgi, vaatasin et aega oli möödunud siis umbes 13 tundi, täpselt ei mäleta. Jäänud oli ainult üsna tugevalt valutav pahkluu ja üha valusamaks muutuvad varbad. Lonkisin igatahes ringi lõpuni, vaagisin hetke, sõin ja siis kobisin hoopis telki.

6. ring

Ärgates toppisin soki kärmelt varvaste otsa, mis neist ikka vahtida, ringutasin ja sõin terve Snickersi. No ja siis läksin lonkides rajale. Esimesel kilomeetril avastasin, et joosta on palju mõnusam kui kõndida ja nii ma siis jooskingi. Jooksin Toomasega koos, tema viimasel, mina siis 6. ringil kuni 8km peale, siis oli mul juba varvaste pärast nutt kurgus. No ikka kuradi valusad, käia oli veel vastikum, aga vaikselt lonkides sai liikuda. Edasi oli ikka korralik kannatamine, kui viimaselt ringilt 18km täis sai ja stardialas tossud jälle ära vahetasin, sest väiksel ringil on kõva pinnas, siis läks pisut paremaks, sai täitsa joosta. See kestis täpselt niikaua kuni umbes 3mm läbimõõduga käbi varba alla jäi ja valust karjusin.

Rohkem ma ei jooksnud, kiskusin sokid ära ja noh, vaatepilt oli üsna võigas. Ma täpsemaks ei lähe, aga tuleb pooltest varbaküüntest loobuda ja neid varbaid võiks kasutada mõnes C kategooria õudusfilmis. Lõpptulemuseks 126,6km, mis on võrdlemis pikk maa, aga poolmaraton vähem kui plaanisin.

Õppisin paari asja:
1) Mul on vaja tosse, mis kestavad üle 80km, sest seni on see olnud piir, kus kõik mu Salomoni kossid on varbaid lõhkuma hakanud. Kahjuks pole mul õrna aimugi, mida täpsemalt. Mul on kitsas jalg, aga Salomonil on varbaosa nii kitsas, et pole mõnus.
2) Jalad, vähemalt lihased, peavad päris hästi
3) Vaimu on vaja treenida
4) Soolatabletid aitavad krampide vastu, sain ainult ühe krambihoiatuse ja seegi kadus peale kiiret soola manustamist. Rada oli muidugi lihtne ka.
5) Sööma peab regulaarselt ja seda peab harjutama, ma arvan, et madalseise oleks saanud vältida kui oleks rohkem söönud.

Nüüd aga, päev peale jooksu lõppu on seis selline, et varbad on puruks aga jalalihased on täiesti kombes. Väike kangus on põlvede välisküljel, aga see on väike asi. Pahkluust käivad aegajalt ka valusööstud läbi, aga juba on tunne, et võiks jälle joosta.

Edasi on plaan nädalapäevad ratast sõita ja siis tuleb hakata tõuse laduma, tosse otsin ka ikka edasi. Kui kellelgi on midagi soovitada, olen üks suur kõrv.

Olge terved!

7 kommentaari:

Krõõt ütles ...

Mul tekkis juba poole lugemise peal küsimus, et kas varbaküüntest ka midagi alles jäi või. Kas need sellise harrastuse peale juba deformeeruma ei hakka (mis kõige sagedamini pihta saavad)?

Unknown ütles ...

Tere!
Võta ühendust ja loodetavasti leiaks koos lahenduse varvaste ja jooksusussi osas. Tore, et osalesid ja huvitavalt kirjutasid!
Hannes Veide

Märten Mõttus ütles ...

Krõõt, mul pole sellist jama kunagi varvastega olnud, eelmise aasta LU tulin välja kahe pisut villis väikese varbaga. On tossud ära vajunud või süüdi äralöödud varvas või soki sees olev liiv, igatahes oli selline käik pigem erandlik.

Pärtel ütles ...

Salomoni uuemad mudelid on tõesti hirmus kitsad ja minu jaoks ka liiga jäigad. Mistõttu treilidel olen üle läinud peamiselt Inov8 ja Brooksi tossudele.
Minu praegune isiklik lemmik pikemaks maastikujooksuks on Brooks Puregrit: https://www.sportsshoes.com/product/bro1094/brooks-puregrit-5-running-shoes/
Väga hästi kaitsevad jalga, sodi sisse ei tule, samas üsna kerged. Praegu ka päris hea hinnaga saadaval.
Lühemaks tehniliseks jooksuks pole leidnud sellest paremat:
https://www.sportsshoes.com/product/ino1234/inov8-x~talon-212-trail-running-shoes-~-aw17/
Aga jala kuju ja eelistused on igaühel muidugi erinevad.

Märten Mõttus ütles ...

Tänud, uurin. Tõesti hea hind, aga Brooksiga pole mingit kogemust. Kas suurused on õiged või peab veidi suurema/väiksema võtma?

Mart ütles ...

Olen mitu 24 tunni rogaini jooksnud 1,5 numbrit suuremate (muidu jalg 43, aga koss siis 44 1/3 vist) Salomoni Sense Mantra 2 tossudega (http://www.holabirdsports.com/blog/salomon-sense-mantra-2-running-shoes-overview/). Väga hea laia varbaosa ja madala profiiliga. Täitsa teine maailm võrreldes Speedcrossiga.

Märten Mõttus ütles ...

Speedcrossi ma ei ürita jalas kauem hoida kui 4 sekundit, minust on nad kõik poodi jäänud. Aga nüüd ma tudeerisin veidi ja proovin Altra saabastega, mingi hetk peaks nad mulle postkasti jõudma. Vaatasin veel, et sokid on ka kõik sellised, mis väikese varba eelviimase alla litsuvad ja katsetan ka varvassokke, eks paistab kas leian õige kombinatsiooni.