Teisipäev, 22. mai 2018

Mõni sõna võistlustest: Viljandi Järvejooks ja City Trail 2018

Võtan kärmelt mõlemad võistlused kokku, saab mõne sõna jooksujuttu ka.

Viljandis on mul plaan käia veel kaua, tahan sinna palju-kordi-osalenud-inimesed nimekirja saada. Viimane kord oli nüüd kaheksas.

Eesmärke ei võtnud, kuna ausaltöeldes läksid nii veebruar kui märts treenimise osas kui mitte just nahka, siis aeroobset sai ikka maruvähe tehtud. Peamiselt olin talv otsa jooksnud 200m lõike ja töele au andes areng 200m lõikude jooksmises on olnud märkimisväärne.

Paraku pole sest teab mis kasu kui võistlusdistants on 10+ kilomeetrit.

Viljandi järvejooks 2018

Nagu ikka, läksime hommikul kohale ja kuna erilisi pingeid polnud, tahtsin alla 50min joosta, siis võtsin Statoilist mõned kohukesed söömiseks ja sõit võis jätkuda. Koha peal parkisime üles linna poole, sest eelmisel aastal kulus peale jooksu parklas passimisele rohkem aega kui terve ringi jooksmiseks! Vahetasime riided, käisime võtsime stardimaterjalid ja panime jooksutunked selga, jaada jaada.

Soojenduseks tegime pea 4km sörki vastu jooksuringi ja mõned kiiremad liigutused. Stardikoridoriks oli 100-300 ja see sobis päris hästi.

Stardipauk antud, panime sõbraga leekima ja edasi oli üsna ootuspärane. Esimesed kilomeetrid veidi alla 4:00 /km, tõusust üles, väike taastumine ja siis litsusin maanteelõigul veidi üle kilomeetri umbes 3:45 /km tempoga. Esimesele sillale jõudes tundsin ennast hästi, otsustasin siis mudast läbi minna.

Mudalõik tõmbas nii hinge kui ka jala kinni, taastusin suht okeilt sellest, aga koplisse tõusule jõudes hakkas kõht krampi kiskuma ja hingamine muutus pinnapealseks ja pisted kõhus kole valusaks. Edasi alates seitsmest kilomeetrist oligi puhas kannatamine, põllupealsel oli tunne nagu keegi keeraks kruvikeerajaga kõhus ja mäest alla minek võttis reaalselt pisara silma. No ilgelt valus.



Viimasel kilomeetril pidin kõndima, sest valu võttis pea pildituks ja umbes kakskümmend meest ja naist lasin omast küll mööda. Õnneks oli lõpp lähedal ja see õudus sai otsa. Aeg mõni sekund üle 50 minuti. 

Taastumiseks otseselt aega ei vajanudki, sest kiiresti joosta ei saanud ja seega jalad väsinud polnud ja ausalt öeldes polnud pulsski kõrgel. No läks seekord niipidi, mis seal's ikka.

Järgmine päev olin ikka väsinud, Viljandi on suht petlik jooks, lühike, aga raske rada. Vajab päevakese taastumist küll hiljem.

City Trail 2018

City Trail on mu üks lemmikjookse, stardikellaaeg on inimlik, seltskond ja õhustik on mõnusad muhedad. Rada on ka väga ilus ja raske, täpselt nagu mulle meeldib.

Enne võistlust ma erilisi ettevalmistusi ei teinud, aga kuna start on kell kuus õhtul, siis ei oska sööki plaanida ja lõppes see lugu nii, et pugisin siis kell neli ennast kurguni ahjukartuleid täis. Nagu arvata oli, siis loksus see kraam mul terve jooksu kõhus.

Ajalistest eesmärkidest tahtsin rahuliku(ma)lt võtta kui eelnevad aastad, mitte eriti pingutada ja mõnuga võtta. Arvasin, et selliselt peaks kuskil 1:50ga finišisse tulema. See eesmärk sai kenasti täidetud.

Alustasin kõvasti rahulikumalt kui eelmine aasta, esimene km läks 4:24 ajaga. Teine juba 4:47 ja kolmas umbestäpselt 5:00 /km. Püüdsingi sinna 5:00 peale hoida, kõik singlid ja tõusud läksin marurahulikult või isegi kõnniga, kõvemal sirgemal pinnal vajutasin natu-natukene lapatsit ja olenevalt profiilist olid need otsad 4:10-4:20 vahel.

Esimene ring mööduski pidevalt tagasi hoides ja väga hea enesetundega, kaotasin eelmisele aastale umbes 4 minutit. Teine ring aga see aasta oli hoopis teisest puust, algusest peale oli minek kerge ja suutsin tänavatel mõnuga vajutada. Või noh, mis vajutamine see 4:30 jooksmine on, aga eelmise aasta 5+ /km kohta päris hea. Pealegi polnud sellist suremise tunnet ja tõesti hea oli olla, välja arvatud hilise lõunasöögi maitse suus.



Aga kuna ükski jooks ei saa lõpuni hästi kesta, siis nii seegi. Olin pannud asfalditossud, sest olgem ausad, rada on maastikutossude jaoks kuiva ilmaga liiga lihtne. Teise ringi kõige kaugemas punktis aga olin veidi ettevaatamatu, liiga julgelt jooksin kividel ja väänasin parema jala korraliku raksuga ära. Hääl ehmatas ja pagana valus oli ka, jäin seisma ja ei osanud esimese hooga midagi peale hakata. Seisin veidi, proovisin toetuda. Valus kurat. No aga kus sa lähed sealt, finiš on täpselt mööda rada astuda, hakkasin vaikselt minema liibates. 

Joosta ei saa, tallusin seal mudas nagu tigu. Asfaldi peale minnes proovisin vähe kiiremini käia, aga no kus sa sellega, no täitsa metsas. Tagant tuli võistleja ja küsis mis juhtus, peale vastust siis ütles, et ära seisma jää, praegu veel jalg soe, kannatab liikuda. Kurat võtaks, mõtlesin, lähem siis.

Hakkasin hüpeldes jooksma, püüdsin kannale maanduda, siis nii hull polnud. Aegamööda läks jalg paremaks, ees oli see raskeim tõususein, ronisn sealt üles ja siis liipasin juba üsna asise tempoga finiši poole.

Viimases joogipunktis võtsin lonksu vett, mu taga oli täielik tühjus, hiljem lõpetades sain teada, et järgmine mees tuli pea kaks minutit hiljem.

Igatahes, minust möödunud jooksja selg hakkas järjest lähemale tulema, aga empiirilised vaatlused näitasid, et järgi ma talle päriselt küll ei jõua. No ja siis oligi finiš, lõpetasin 1:43 lõpus. 1:43:56 oli vist ametlikult, rada väidetavalt ka 100m pikem.

Seega jooksin palju tugevama jooksu kui eelmisel aastal, kuna esiteks hoidsin joostes pidevalt ennast tagasi, mistõttu tunnetuslikult oli kerge ja teiseks läks selle jalajandi peale tublid poolteist / kaks minutit kaduma.

Lõpus sain paki leiba ja fliisile triigitava märgi, mis on lihtsalt suurepärane. Mina neid medaleid igatahes ei igatse.

Nüüd on jalg sinine ja esimesed kaks päeva ka paistes, täna, kolmas päev peale võistlust, juba saan rattaga sõita nii et jalg tunda ei anna. Käies on ikka kange ja pisut ebamugav, loodan et paraneb ruttu.

Selleks korraks spordireportaažiga kõik, näeme siis jooksuradadel. Järgmine start kõigi eelduste kohaselt Laulasmaal 9. juunil. Tulge ka!

Kommentaare ei ole: