Teisipäev, 19. mai 2015

Helsinki City Run 2015

Juhtus selline lugu, et mu selle aasta esimene poolmaraton on vahepeal ennast ära jooksnud!

Sai pikalt kaalutud, kas ja kuidas üle lahe minna, ja kuna mindud sai kahekesi, siis jäi ka väike turistikoefitsient sisse ja läksime 15. õhtul juba kohale, tagasi oli plaanis 17. pärastlõunal tulla. See jättis enam kui külla ega turisti panemiseks ja niisama hängimiseks.

Laupäeva hommikul sai ikka väga kaua magatud, hommikusööki tegime alles kell 10. Puder veega, võikud, tee, banaan. Nagu ikka, aga kuna start oli kell 15:00, siis sai pisut toekam hommikusöök tarbitud. Võistlusriided panin kohe selga, polnud selge, kas ja kuidas seal see üleriiete hoid korraldatud oli.

Edasi trammiga mõned peatused edasi, Olümpiastaadioni kõrval välja, sain oma numbri ja hunniku pabereid. Siis oli kell napilt 12 läbi ja tegime aega naabruses olevas aasia restos parajaks. Mina ei söönud midagi, jõin vaid teed. Palju teed. Ja vett ka.

Kui kell sai 13:55, seadsime sammud starti. Külastasin veel ka toredat plastikpeldikut ja tegu tehtud, edasi stardi poole. Stardi külje all oli staadion, kus tegin üsna tavalise soojenduse: jooksin 2km ja tegin 3x80m kiirendusi. Jalad olid lahti ja enesetunne hea, aga parem säär oli pisut tuim. No mis siis ikka, läheb üle oli lootus. Etteruttavalt öeldes, ei läinud.

Stardis trügisin natuke lähemale, kuskile 500-600 piiri peale, rohkem ei tahtnud. Nüüd ei jäänudki muud üle kui stardipauku oodata. Kuna seal oli 11000 osalejat, siis olid parajad 2000 suurused grupid tehtud, Meelis oli mind kenasti sinna esimesse gruppi suutnud paigutada.

Kaua ei pidanud kannatama, kõmakas käis ära ja kõik see mass hakkas liikuma. Sain paar sammu kõndida, siis sörkida ja kuskil 200m peale sain jooksma ka hakata. Esimene kilomeeter väga ettevaatlikult, 3:56. See tempo oli hea ja kerge, lisaks täpselt soovitud kiirusega. Nägin ka Reelikat, ajasin paar sdõna juttu ja siis vaatasin, et peaks tempot lisama, kuna Releika ütles et tal jalad maratonist väsinud ja läheb oma tempos. Läksin eest ära ja püüdsin oma rütmi hoida: kilomeetrid umbestäpselt 3:55-ga.

See õnnestus kenasti, 5km vaheaeg 19:40; ja kõik läks hästi kuni selle saatusliku 8. kilomeetrini. Minu suureks üllatuseks keeras tee täiesti kruusasele klibusele metsavahele, tempo kukkus natuke, aga ma jäin magama! Ehk siis pea laiali otsas jooksin kellegi järgi, kuigi inimesi oli vähe. Õnnetuseks kukkus tempo 4:24 (!) peale ja kui ma seda kellalt nägin, olin hirmus pahane, sest olin just 30 sekundit ära andnud, ja seda just oma tähelepandamatuse tõttu. Tõstsin koheselt tempot, järgmine kilt tuli 4:03-ga, aga kahju oli juba tehtud.

Edasi nagu Helsinkis ikka, sillad, väikese nurgaga tõusud/langused ja kilomeetrid lendasid. Mingeid ebamugavusi ei tundnud, väljaarvatud mu parem säär, mis alates 3. kilomeetrist valu hakaks tegema. No kannatame ära, ikkagi välisvõistlus ja puha!

Hoidsin ennast rahulikult tagasi, keskendusin ja kilomeetrid tulid seal 3:42 - 4:03 vahel kenasti. 10km sai läbi 39:44. Nagu arvasingi, hakkas 12km peal inimesi selg ees vastu tulema. See oli üsna motiveeriv ja kütsin omas rütmis edasi. Et tempot hoida, pidi nüüd üsna keskenduma, aga kuna jalad olid üsna head, siis polnud väga hull. 15km aeg 59:18 näitas, et jaksan küll.

Probleemid hakkasid 16km läbimisel, mil tundsin, et üldine jaks hakkab otsa saama. Jalad muutusid raskeks ja hingamine niisamuti. Tempo hoidmine nõudis üha rohkem keskendumist ja kilmoeetri ajad kukkusid 4:00 - 4:09 peale. Õnneks polnud palju lõpuni, õnnetuseks oli vaja hunnik tõuse joosta. Jalg oli päris pehme.

Kui 20km läbi sai ja kell siiski veel 1:19 näitas (sel ekraanil peale tundi enam sekundeid ei näinud), siis oli õhkõrn lootus alla 1:24 tulla. Kuna aga viimane kilt oli praktiliselt kõik vastumäge, siis reaalsuses jõudsin staadionis päästva finišini 1:24:33-ga.

Jalad olid tinarasked, kett oli maas, aga emotsioon oli võimas ja tõdesin, et jaksan joosta küll. Lõppkoht 89. pole ka paha. Boonusena võib öelda, et eesotsas lõpetades on esiteks palju ruumi, söök ja jook on vabalt vabalt saadaval ja saab täitsa mõnuga tuiata, muljetada ja head paremat pugida.


Edasi läksin hotelli tagasi, sain oma massaži jalgadele, mis oli super hea, kuna järgmise päeva pärastlõunal olid jalad täiesti korras juba, käisin veel saunas ja söömas ja sain isegi magada! Tavaliselt võistlusjärgsel päeval väga und ei ole, aga seekord magasin nagu kott.

Järgmine start on 6. juunil Hiiumaal 21,1km, kes loeb ja osaleb, tulege öelge tere. Mingil põhjusel mõni inimene mu blogi loeb isegi.

Olge terved!

Kommentaare ei ole: