Teisipäev, 30. juuni 2015

Telgitagustest

Panen paar asja kirja, mis ilmselt on subjektiivne mula, aga saan hingelt ära. Nimelt.

Viimastel võistlustel on mõned asjad päris hästi õnnestunud ja olen saanud hulganisti õnnesoove ja õlalepatsutusi. Vanad tuttavad raputavad pead ja muigavad, et kuidas küll selline hoog sees ja kiirus suureks läinud.

Absoluutselt südamest öelduna, aitäh kõigile heasoovijatele, võtan vastu, panen tallele ja soovin kõike head vastu.

Aga. Tegelikult, seda nad ju ei tea, mis töö seal taga on. Nemad näevad võistlustel tehtud sooritust, aga nad ei näe hommikusi fartlekke, lõike, hüppeid, kiirendusi, loendamatuid jooksuharjutusi, väsimust, valu.

Trenne kus pole kolmandikkugi tehtud ja aju juba ütleb, et kõik, nüüd on stop, sest lihtsalt enam ei taha, vastik on.

Trenne kus peale lõigu lõpetamist olen (ja mitte ainult mina, ka teised meie rühmast) pikali maas ja lõõtsutame omal sõna otseses mõttes kopse välja.

Trenne kus peale seeria lõppu on jalad nagu makaronid ja ma tean et see pole veel kõik, midagi on veel. Peaaegu alati on midagi veel.

Väsimust, mis kuhjub nädalaga ja selle väsimuse pealt tehtud jookse, mis on esimestest meetritest juba nii vastikud, et sageli tekib mõte ka seda on nüüd vaja.

Aga on! Seda on mulle endale vaja, joostes pika fartleki 9ndat minutilist kiirendust ei ole peas enam mingeid muid mõtteid kui "Hinga. Kohe on läbi. 20seki veel. 10 seki veel. Kõik"; pärast rasket trenni tehtud rammestus, see seltskond kellega koos neid trenne teha, inimesed kellega jagada ja kes saavad tegelikult ka aru kui palju tegelikutl peab vaeva nägema et hästi joosta.

Mul on sügav austus kõigi jooksjate ja üldse harrastussportlaste vastu kes põhitöö, pere ja muu elu kõrvalt võtavad aega selleks, et olla homme veel paremad kui täna. Et olla veel kiiremad, tugevamad. Ilmselt see ongi, miks jooksjate seltskond on selline ühtne ja sõbralik. Sest me saame teineteisest aru.

Ma pole üldse kindel, miks ma selle jutu siia nüüd kirja panin, aga oli südamel. Tänan tähelepanu eest.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kiidan üldiselt postitusi ja lehe teema on ka üsna söödav, kuigi see mis oli mingi paar kuud tagasi oli mu meelest veel parem.

Teine blogi mida on visuaalselt ja lihtsuselt hea vaadata peale Jaak Roosaare blogi.

Tänud!

Märten Mõttus ütles ...

Aitäh!