Esmaspäev, 30. märts 2015

Premiärmilen 10km

Nonii, Rootsist tagasi ja joostud ka. On mida muljetada.

Kõigepealt tahan oma sõpra tänada, et ta mind seal lahkesti vastu võttis ja logistilise poolega tegeles. Kuna ka kogu jooksu info ja registreerimine oli minu jaoks loetamatus keeles, siis ilma temata oleks kindlasti raske olnud.

Jooksule eelneval päeval sai tehtud kergelt 5,6km, mille sees 5 kiirendust a' 100m. Enesetunne oli hea, ehk pisut väsinud, aga ei saa ka kurta.

Jooksu päevaks ja jooksu ajaks lubas ilmateade 4 kraadi ja vihma; ennegi on ilmateade valetanud, sest jooksu hetkeks oli 3 kraadi sooja. Vihma otsas ilmateade ei eksinud, sellise korraliku jäise seenevihmaga ilmataat juba häbisse ei jäänud. Lisaks lõõtsutas tugev tugev tuul.

Juba kohale jõudes vaatasime, et rada on üsna künklik, soojendust joostes vaatasin samamoodi, et ega lagedat maad otseselt ei olnudki, pidevalt oli vaja kuskilt üles või alla joosta.
Soojendus tehtud, vahepeal autosse sooja, vetsupeatus, sörk stardikohta ja jõudsin nii täpselt, et kui olin kuskil 8. reani trüginud, oli stardini 10 sekundit aega ja polnudki aega külmetada.
Selles osas jäi asi natuke ehk liiga täpseks, oleks võinud minuti varem kohal olla. Lõppkokkuvõttes läks aga hästi.

Stardipauk käis ära ja inimesed panid hooga minema, esialgu ma pidin seal natuke sõeluma ja mul oli tunne et kõik pidurdavad, aga tegelikkuses sai 1. kilomeeter läbi 3:44. Tuul oli siinkohal vastu, aga rajaprofiil oli langev ja inimesi veel palju. Teine kilomeeter algas tõusuga sillale ja rada keeras nii, et tuul puhus nüüd viltu tagant, jalad olid head ja kilomeetriposti juures näitas kell ikka 3:44 /km. Enesetunne oli aga juba pisut raske ja kuna ma hoogu maha võtta ei tahtnud, siis kannatasin. Kolmas (ja ka kaheksas) kilomeeter oli raja raskeim, kuna pikk 600m tõus kombineeritud tugeva vastutuulega olid üsna väsitavad. Kilomeetriposti juures näitas kell 3:53 /km.

Edasi keerasime väikese killuga kruusateele, jooksime üle väikese silla pika lauge tõusu peale ja keerasime metsavahele. Kuna see rajaosa oli mullast, siis oli vihm kogu tee korralikult mudaseks teinud ja seal sopa sees oli üsna halb joosta. Rada selles kohas oli valdavalt alla, väikeste põksudega  üles ja mõne hästi järsu langusega. 4km sai läbi, siis kell näitas 3:51 /km peale. Edasi oli raja kõige karmim tõus, mis kestis vahelduva eduga 700m ja oli üsna järsk kohati. Vahepeal küll sai hetkeks paarkümmend meetrit langust ja siis uuesti üles. Selle kilomeetri lõpuosa oli pikk pikk langus, kus sai mõnuga joostes nii mitmestki inimesest mööda, finiš terendas paremal, meie jooksime teiseks ringiks vasakule.

Siinkohal sain 5km täis ajaga 19:23. Selleks ajaks olin juba üsna läbi, seljas torkis ja enesetunne polnud enam kiita. 5-6km vahel läks must mööda 2 jooksjat, kellest ma siis hammastega kinni võtsin. See vahespurt aitas raskest kohas üle ja peale 6. kilomeetrit tegin ise neile kahele tempot.

Jõudes teistkordselt pikale tõusule vastutuult, saime kolmekesi veel umbes 6 inimesesest mööda, tagant möödus aga ka kaks inimest. Üldiselt enam palju kohti ei vahetatud, inimesed jooksid kõik piirajas ja väga lõpuspurti tegevaid inimesi polnud, kuigi mõni ikka leidus. Näiteks üks ilusate pikkade juustega mees, keda ma alguses kaugelt naiseks pidasin, aga sellist lopsakat habet naljalt õrnema sugupoole põskedel ei kohta. See kilomeeter oli kõige aeglasem, 3:59 /km.

Mudane metsaalune oli veel mudasem ja seal oli täitsa keeruline joosta, astusin mingisse mudalompi, kus vesi ulatus poolde säärde, minu ees üks meesterahvas tegi seal igatahes kukerpalli. Õnneks oli lõpp lähedal ja peale kõige karmimat tõusu oligi viimased 500m ees. Langusest alla, järsult paremale ja siis ma kiirendasin.

Ainult et mitte midagi ei juhtunud, ma olin nii tühi, et kui viimane kilomeeter, kusjuures siin on pikk tõus sees, oli kokku 3:43 /km, siis viimase 300m keskine oli 3:35 /km. Läbi see jooks igatahes sai, süda oli kergelt paha, mis tähendab seda et jooksin kenasti oma võimete piiril ja täna oli nii.

Ma ei ole pettunud, kuna esiteks oli see selle nädala 7. jooks ja teiseks oli treener mind hoiatanud, et see saab üsna raske olema. Rajaprofiil üllatas mind täiesti ja ilmaolud olid ka nii nagu nad olid. Mis teadagi ei vabanda midagi, lihtsalt seekord oli see minu lagi.

Nüüd ootan huviga Rabajooksu, vaatame mis seal teha annab.

Püsige lainel ja peatse kirjutamiseni.

Kommentaare ei ole: