Jooksuaasta kokkuvõte: 2017

Panen siis kirja, kuidas möödus eelmine, kahetuhande seitsmeteistkümnes aasta. See oli minu kümnes aasta alates sellest, kui ma üleüldse enam-vähem liigutama hakkasin.

Plaanisin Istriat, Rund um den Trauansee ja Laulasmaa Ultrat. Lisaks oli väikse küsimärgiga Nuts-Pallas pikk ots ja SEB Maraton. Üldse tahtsin palju pikalt ja aeglasemalt joosta ja pean ütlema, et peaaegu kõik ka kenasti õnnestus.

Aasta alguses võtsin hooga fookusesse Istria ja ladusin hoolega tõuse, enesetunne läks paremaks, jalg tugevamaks, kõik oli päris hästi. Näris ainult kahtluseuss, kas 171km mägedes ikka on tehtav.

Õnneks pakkus elu omad valikud, Kaido oli pikalt haige olnud ja polnud saanud meelepäraselt treenida, seega otsustas ta loobuda. Kuna ma üksi ka niiväga ei tahtnud sinna minna, siis otsustasin ka ise selle ürituse tulevikku jätta; ilmselt oli see ka õige tegu. 100+ miili on siiani natuke kujutlusvõime piire ületav.

Kuna Istria kukkus ära, siis oli järgmine loogiline samm Austrias toimuv Bergmarathon. Jätkasin pikemaid otsi ja tõuse, trennide pealt läksin ka Laulasmaale. Seal oli plaanis pikemalt kulgeda, samas arvestades, et kahe nädala pärast on vaja Austrias stardis olla.

Vahepeal jooksin Viljandis 48 minutiga järvejooksu, arvestades, et anaeroobset polnud sisuliselt teinudki, polnud tulemus väga halb.

Viljandi Järvejooks 2018

Seejärel City Trail, kus trenni pealt vajutasin 1:46, 21,1km rasket rada. Jalad pidasid hästi aga oli päris väsitav jooks.

City Trail 2017

Laulasmaa läks üle ootuste hästi. Praegu on mul meeles ainult helged mälestused, ent blogist on midagi kasu ka! Lugesin üle ja tõesti, alates 15-38km oli mul rajal väga halb olla, alles siis läks paremaks. 105,5km peal ehk poolel maal olin ma tõusnud üldarvestuses juba 4. kohale, aga sel pole tähtsust. Tibusid loetakse finišis. Lõpetasin, kuna hoolimata heast enesetundest oli vaja 3 nädala pärast stardis olla. Minu 100km vaheajaks jäi tol võistlusel 11:42.

Laulasmaa Ultra 2017

Austria oli hooaja kulminatsioon, nii raske profiiliga rajal pole mina veel olnud, isegi Tromso ei olnud nii hull. Aga elamus oli üle mõistuse hea, vedasin ka sõbrad kaasa ja tundub, et mäepisikuga õnnestus nad nakatada küll. 69km ja 4600m tõusu 15 tunniga, noh, arenguruumi on.

Bergmarathon 2017

Peale Austriat võtsin natukeseks aja maha, terve nädal ei teinud midagi. Nuts-Pallasele tõmbas kriipsu peale see, et ei jõudnud taastuda. 2 nädalat on ilmselgelt liiga vähe, 5 nädala peale 3 ultrat kütta pole veel minu võimuses.

Edasi läks SEB jaoks treenimiseks. See tsükkel oli raske, maastikult kolisin peaasjalikult asfaldile ja kütsin päris korralikult, trennid olid rasked ja tunne hea. Õnnetuseks pojaga mängides tõmbasin kõige suurema mahvinädala lõpus säärelihase ära ja kui nii järsult koormuse pealt alla tulla, reageerib minu keha alati ühtemoodi: jäin haigeks.

Haiguse pealt sai joostud oma elu aeglaseim asfaldimaraton, SEB Maratoni lõpetasin 3:56-ga, eks ta rohkem selline kulgemine oli.

SEB Maraton 2017

Peale seda käis kett korralikult maha, kuna olin tegelikult eelmisest novembrist pausideta korralikult treeninud ja olin vaimselt väsinud. Tegin pisteliselt ühtteist ja käisime sõpradega oktoobri alguses rogainimas, läbisime 8h jooksu 51km.

Seejärel tuli pea kaks kuud väga pistelist trenni, lihtsalt polnud tahtmist joosta. Detsembris aga hakkasin vaikselt peale, alguses vastumeelselt aga nüüd on seis juba niipalju parem, et jooksuisu on tagasi.

Järgmine aasta on tegelikult juba laias laastus plaanitud, kirjutan peatselt ka trennide ja hooaja plaanimisest, seniks aga okas päkka ja head uut aastat!