"Issi teeme võidu sinna kujuni" ehk ise olen loll

Nonii. Plaanisin suure hurraaga SEB maratoni ette võtta peale ultrate ära jooksmist, et siis korralikult trenni teha.

Peale Austrias käiku võtsin kaheks nädalaks aja maha, jooksin rahulikult ja vähe, ning siis hakkasin SEB jaoks süstemaatiliselt valmistuma.

Kõigepealt oli vaja plaani. Mälusopist meenus, et Hal Higdon on kõva kärbes ja tema trennikavad on päris head. Mõeldud tehtud, kaevasin välja tema "Marathon training for advanced runners vol. 1", lugesin kalendrist, et maratoninin on 8 nädalat ja võtsin ette siis viimased kaheksa nädalat. Ettevalmistavad trennid, ehk siis oluline osa, jäi siis tegemata.

Samm oli julge, aga olin veendunud, et mul on päris hea põhi all selle viimase kahkes nädala läbimiseks. Kes vaadata ei viitsi, siis seal on 3x 30km jooksu, 3x 20km jooksu ja 6x 16km jooksu, kusjuures sealt 3 korda on maratonitempos. Lisaks 6x lõike või mäkkejookse või tempot.

Egas midagi, hakkame laduma. Ja ladusingi, ilusti ladusin, kõik toimis, olek läks paremaks, pulss madalamaks, tempod paremaks. Oma 16km testjooksud kütsin 4:07 ja 4:09 läbi, kusjuures pulss oli nibin nabin 160bpm, isegi varu oli sees!

Jah, viimase raske nädala jooksul olin väga väsinud, kuidagi raske minek oli, jätsin ära isegi neljapäevased 800m lõigutrenni, et pikaks nädalavahetuseks vormis olla.

Laupäeval läksin vihmasajus õue, jooksin kilomeetri soojaks ja siis hakkasin oma 16km tempot kütma. 3:58 ja 4:15 vahel (olenevalt mis suunas kilomeeter oli, kergel kaldel üles või alla) need ringid läksid. Olek oli päris halb, tundsin, et mingi asi mu sees kollitab, lisaks hakkas parem säär jooksu ajal pingesse minema. No mingu, pole hullu, järgmine kiire jooks on alles 5 päeva pärast. Lõpetasin 1:04 ja 4:09 /km keskmisega, pulss oli üsna madal ikkagi 161 keskmiselt.

Õhtu poole läksin  lastega sünnipäevale, tagasi tulles läbi hirvepargi jalutades, Poska kuju juurde viival tõusunukil ütles poiss need kuulsad sõnad, "Issi, teeme sinna kujuni võidu" ja pani jooksu. Mõtlesin murdosa sekundit ja siis spurtisin järele.

Pinges säär ja järsk liigutus andsid sellise toreda efekti, et sääres käis selline "plõnn" ja korras. Käiagi ei saanud. Kes rullis oma jalad tol laupäeval peale jooksu ära? Mina mitte! Kurat.

Sellest on nüüd kaks nädalat möödas, säär on endiselt valus. Esimene nädal ma ei saanud lonkamata käiagi, siis hakkas valu ära kaduma. Käisin tegin 2km sörki, siis päev vahele, siis 4km sörki. Jälle päev vahele ja siis juba 6km. Hakkas paranema. Siis 10km ja see oli liiast, lõi valu jälle sisse ja sääre täiesti kangeks. Olen teda nüüd rullinud ja mudinud, valu on kõndides ära kadunud aga järske liigutusi teha ikka ei saa, ehk siis kiire maratoniga on raudselt kööga.

Jääb siis aeglane maraton. Okei, sellega on ka huvitav teema. Teadupärast, liiga järsult ja liiga kiiresti trennikoormusi vähendades võib keha huvitavalt reageerida. Minule näiteks lõi parema kõrva valusaks, tõi nohu ja kurguvalu. Koi ühest kõrvast ära läks, lõi teise kõrva. Nüüdseks on kõrvust ära kadfunud, aga unevajadus on hullult suur, pulss puhkeolekus on üle 60 (!) ja peale tööpäeva lõppu tahaks ainutl magada.

Ehk siis mul on tunne, et kui aeglast maratoni ka ei saa joosta, siis tuleb väga aeglane maraton teha, õigemini lähen jälle turisti mängima. Šallalaaa ja trallallaa 3:30 grupis ma ilmselt kulgen, kui olek on kehvem, siis kulgen veel tagapool. Kui parem, siis noh, kuskil ma ikka tuterdan. Start on ukse eest ju praktiliselt, pilet taskus, tuleb ikka minna!

Seega, lihashooldus, eriti kui kõvad trennid käsil, on ikka abiks küll. Rull on olemas ja kogu selle olukorra põhjustas iseenda lollus. Kiire maraton siis tuleb tulevikku lükata, näiteks Hiiumal on hea joosta, täitsa mõeldav.

Mis sügis veel toob, ei tea, püüan oma jalaga sõbraks saada jälle ja siis saab veel ühtteist joosta. Täitsa võimalik et ka H100 läbima, aga see on veel lahtine. UTMB CCC jaoks on vaja üks 4 või 5 punnine võistlus ära teha, selleks sobib 2018 Laulasmaa jooks kah.

Olge terved!