esmaspäev, 10. august 2015

Tromso 2015

Et kõik ilusti kokku võtta, peab ilmselt kuskilt algusest alustama.

Kevadel lugesin ilmselt Facebooki keerdkäike kasutades toredast jooksuüritusest Tromsos, kus on vaja 45km jooksul kolmest kergest mäekesest üles spurtida ja peale seda saab sooja teed ja mõnusasti muljetada.

Kuna üksi tundus selline grandioosne ettevõtmine natuke hirmutav, siis mõtlesin paarile jooksvale sõbrale ka teada anda, mille tulemusena nii Kaido kui Krister kui Katri olid kenasti nõus.

Registreerimise hetkel olin arvuti taga valmis nagu Ben Johnson 100m lähet ootamas ja kibekiirelt sõrmi liigutades jõudsin meist 4st tervelt ennast ja Kaidot ära regada, enne kui regamine kinni pandi. Egas midagi, kirjutasin imala kirja härra  Kilian Jornet-ile isiklikult ja peale paari kuu vältel toimunud kirjavahetust sain ka Kristeri ja Katri nimed stardinimekirja.

Vahepeal toimus igasugu asju, aga kokkuvõtvalt läksime Norra Kaidoga kahekesi. Kaido oli selleks võistluseks teadlikult valmistanud, tõuse jooksnud ja reit jämedaks ja säärt sooniliseks treeninud. Mina seevastu ladusin staadionil 500m lõike joosta. Ütleme nii, et etteruttvalt võib öelda, et oleks pidanud ka mäge jooksma. Palju mäge. No ikka väga palju mäge.

Kruvime nüüd ajahetke reedesse, mil jõudsime autoga kohale täpselt 4minutit enne kohaliku vertikaalvõistlusle startiva bussi väljasõidu algust. (Mis sisuliselt tähendab seda, et ei vaadata mitte maapinnale projitseeritava trassi läbimise distantsi, vaid distants, kui selline, on mõõdetav tõusumeetrites).

Saime bussile sappa ja sõitsime kuskile fjordide vahelisele teele, selle piirkonna kõige grandioossema joostava monoliitse kaljurahnu jalamile. Ma pean ütlema, et mäed on suured. Nad on ikka hoomamatud kolakad, eriti inimesele, kelle kodukandi kõige kõrgem tõus oli uue surnuaia taha kaevatud karjääri kruusahunnik, mis andis kokku kõva 5-6 tõusumeetrit.

Meie plaan oli siis pikast autos istumisest jalgu sirutada ja vaadata kuidas maailma parimad tõuse jooksevad. Tõus pole õige sõna siiski, tegu on mäkkejooksuga.

Blamann Vertikal K

Panime jooksuriided selga ja sörkisime raja algusesse. Kuskil 20min enne starti hakkasime vaikselt ülespoole liikuma. Umbes sel hetkel, kui mu reielihased pingutusest lõhkeda tahtsid ja süda puperdas nagu oleks äsja 5km tempotesti lõpetanud, teatas Kaido, et meil on nüüd 100 vertikaalset meetrit võetud? Nagu what? Nalja teete või? 100? Aga 1000?? Kogu selle ürituse "võlu" hakkas vaikselt ajju ja ka kintsu süübima. Aga huvi oli suur, vaated olid hingematvad ja nii me ülespoole turnisime.


Peale esmast reite ja säärte šokki läksid jalad soojaks ja liikumine läks tunduvalt kergemaks. 400m ja 500m vahel tuli pilvepiir ette ja järgmised 300m sai üsna piiratuid nähtavusega alal liikudes. Ja muidugi, kuidas esimesed mehed jooksid, no see oli neile nii kerge. Nagu kaljukitsed. Lihtsalt läksid. Ise me läksime vaikselt järgi, ronides ja katsetades.


Tippu jõudes olime umbes 1:20 rajal olnud ja minu jalad olid juba natuke kasutatud. Võitja läbis raja 35minutuga. Vahtisin pisut üle kaljunuki alla ja kuna seal üleval polnud tegelt mitte midagi teha, siis sai tagasi alla pööratud.

Alla minek on ikka kordades raskem: jalgadele koormavam, libedam, vaimselt väsitavam, iga hetk tuleb jälgida millise nuki, mätta, kivi peale oma jalg asetada, kas on vaja hüpata või peab ronima. Ainuke helge hetk oli lumi, seal sai täie hooga alla joostud ja see oli absoluutselt kõige lõbusam asi seal mäe otsas, tõesti nauditav.

Poolel maal alla tundsin, et reied on väsinud, olgem ausad, minu arvates oli enne tõsist võistlust sinna üles minek üsna rumal tegu, aga no ega keegi ei sundinud. Ise läksin.

Mingi hetk, kuskil 300m peal, tuli tagant järgi naiste võitja ja Skyrunningu superstaar Emelie Forsberg. Sealt kus meie Kaidoga alla siksakitasime, jooksis tema otse. No otse alla. Minge Nõmmel suusasilla laskumisele ja kütke sealt otse alla. Ei ole võimalik? Muidugi ei ole. See mismoodi profesionaalid mäest alla jooksevad, on vaatamisväärsus omaette, suu jääb lihtsalt lahti.

Igal juhul jõudsime alla välja ja sörkisime auto juurde tagasi. Kokku olime läbinud kõva 8,5km ja seda kõigest 2h ja 34 minutiga. Kerge soojendus põhivõistluseks?

Edasi pilk ilmateatele, ja otsus, et telk jääb autosse, sündis kärmelt. Võtsime hotelli toa ja läksime puhkama.

Tromso Skyrace 2015

Võistluse briifil hoiatati korduvalt, et kui rada tundub liiga tehniline, siis keerake tagasi, kuna kuni Hamperokkeni tipuni välja läheb asi ainult hullemaks. Teine asi, mille eest hoiatati, et starti minev köisraudtee ei tööta ja hommikul saab soojenduseks 500 vertikaalset meetrit ronida. "It will warm up your calf". Ahah. Tänan.

Need teadmised ajju süübinud, olime võistlushommikul liftide juures ja tühise 15 euri eest näkku sai raudteega üles kah. Ikka parem kui oma niigi kangete koibadega sealt üles turnida. 

Mäe otsas (480m) ootas meid kuum Norra suvepäev, kus sooja oli 9 kraadi ja sadas vihma. Kohalikud olid paljaste torsodega ja ei jõudnud ära imestada, kuidas me nii suures kuumas endale kilejakke ja fliise selga topime. Tõsiselt aga oli see ilm isegi kohalikele natuke liiga vilets. Aga teha polnud midagi.

Peale korralikku passimist sai lõpuks stardialale mindud, kõlas stardipauk ja kogu mass hakkas liikuma. Kuna Kaidoga oli kokku lepitud, et läheme koos ja tema ultrakogemus ütles, et läheme ka aeglaselt, tõusud kõnnime ja mujal, kus saame, jookseme, kukkusime selg ees kogu pundi tagumisse poolde. Juba esimene "slight uphill" oli selline litakas, et läksime automaatselt kõnnile üle. 

Nii me seal ronisime ja laugemal osal sörkisime, kuni saime mäenõlva peal laskumisele, mis viis esimese päris tõusu alla. Kaido pani ees minema nagu oleks keegi talle kurja koer järgi ässitanud ja ma tegin oma parima, et mitte maha jääda. Eriti ei jäänudki, paari kilomeetri peale ehk kümmekond sekundit.

Mul olid jalad ikka kanged ja see laskumise jooks väsitas koivad juba üsna ära, samas see oli lõbus. Mäest alla joostes on hoog suur ja see vabaduse tunne, see on kirjeldamatu. Kui jalad ainult kannavad ja toss maapinnaga kokkupuutel ei libise, kui silmadega õgid seda tohutut avarust ja taamal kaugemal kerkivaid mägesid. See on asi mis süübib hinge. Ja tagab ilusad kintsud ja trimmis tagumiku. Garanteeritult.


Saime siis esimesest allamäge osast alla, joogipunkt, üle ojakese ja tõus hakkas pihta. Võtsin oma rütmi sisse ja hakkasin lihtsalt minema. Kaido tuli pisut aeglasemalt järgi, ta oli pisut energiavõlas. Vahepeal ootasin, aga see kulus mulle endalegi ära, sest tõus oli raske. Rohumaa läks üle kividega pikitud mätasteks, siis väiksmead kivid, siis suured rahnud. Mingist kõrgusest alates mattus kõik uttu ja seega ei olnud ka absoluutselt näha, kaua see tõus veel kestab, see tegi asja omamoodi raskeks.

Tromsdalstindeni otsa jõudes olime 1230m kõrgusel, olek oli päris okei. Plaanitud söök mäe otsas jäi ära, kuna üleval oli paks lumi ja kuradi külm. Läksime mööda harja edasi, kuniks rada jagunes kaheks: vasakule läks 20km võistluse allamägi ja paremale suundusime pika võistluse Hamperokkeni poole. 

Lahe oli see, et vaadates viidatud suunda, lõppes lumi ära ja all vaatas vastu täielik kuristik. Õnneks olid head inimesed sinna köie pannud, sest ilma ei oleks mina sealt küll kuidagi elusalt alla saanud. Lumisest järsakust saime siiski õnnelikult alla ja siis oli ees mitu kilomeetrit väga järsku kivist langust, vahele vihmamärga muda. Kaido oli taas ees ja minul oli kett maas. Oli aeg süüa.


Jõudsime esimese järsu osa lõppu, ees ootas mõnisada meetrit laugemat osa, pikad lumevaalud (kus oli täitsa tore taaskord, kuna jalg polnud veel nii väsinud), ja tee läks edasi allamäge. Kui ka teisest lumisest järsakust oli alla saadud, tuli kerge platoo, kus me keerasime edasi paremale ja jooksime 4-5 ojakesest üle, edasi taas järsk laskumine mõnisada meetrit ja siis peale üürikest lauget osa tuli hästi järsk metsane laskumine.

Puud olid kõvasti abiks, ja kuigi ma lendasin sealt ühe korra alla, sain õnneks mingitest vitstest kinni ja lõin ainult õla ära. Mingi hetk languse lõpupoole oli seal ka maaliline mägikosk, täitsa ilus peab ütlema. Mõned selfid ja pildid, ja edasi alla.


Üsna pea peale seda koske sai järsk osa läbi ja tee keeras laugeks. Nüüd oli vaja vast 3-4km joosta tasast maad, teid küll polnud, aga see eest polnud ka tõuse ja langusi.


Siin oli ka teine toitlustuspunkt, Kaido laadis oma veepauna täis, mina ei hakanud vaeva nägema, mis osutus hiljem veaks.

Edasi kilomeeter sörki ja siis hakkas Hamperokken pihta, maapind hakkas tõusma. Olin tegelt üsna läbi omadega, õnneks taipas Kaido, et sellest saab söögiga üle, ja nii ma toppisin ennast pakutud geele silmini täis, lisaks sõin šokolaadi ja mingi batooni. Tõus jätkus, oli väga väga raske. Sõin veel juurde ja kuigi jalad juba otsast krambitasid, siis läksin vaikselt edasi. 

Kuskil 600m peal, kui ma olin juba mõelnud, et siia ma jään ja mu pleekivad luud leitakse ehk sajandite pärast üles, hakkas energia tagasi tulema ja ma suutsin juba enam vähem talutava kiirusega liikuda, ilma et peaksin iga sammu järel puhkama. Jõudsime mäeharjale. Altimeeter näitas 1050m.

See, milline see hari tegelikult oli, on kirjeldamatu. See on ilus, hirmutav, raske, meelierutav. Tegelikkuses tähendas see teravaid kiviplaate, mis olid meetri-pooleteist laiused ja mõlemalt poolt langevaid järske kaljuseinu, mis kadusid kuskile pilve sisse. See oli uskumatult kaunis oma robustsuses. Kukkuda ei tohtinud, sealt ei jää inimesest midagi järgi. Liikusime kas otse harjal või siis harja kõrval kivide peal. 


Iga kord, kui ees paistis kõrgem koht, siis lootsime et nüüd on kõik, aga alati oli seal järgmine kõrgem kivitorn, mida ületades tuli natuke alla ronida ja ikka edasi. Mingi hetk, peale mitut pikka kilomeetrit, olgu öeldud, et horisontaalse kilomeetri läbimiseks kulus kuskil 35 minutit, paistis taamalt korralik kivist kõrgendik, peajagu teistest üle. Olime kindlad, et nüüd saab see hari läbi ja saame laskum hakata. Ei saanud. Küll aga oli selle 1200m kõrgusel oleva torni tagant päriselt Hamperokkeni tippu näha. 

Ja see oli kõrge. Ja järsk. Ja sinna viis ilma naljata poole meetri laiune viltune ja libe kaljuhari. Parima ronimismarsruudi jaoks oli pandud ette kollane niit, mis ei toetanud midagi, aga mille lähistelt võis ühe suurema rahnu otsast teise peale viskuda. Päris viimased 10m oli siiski ehtne köis pandud ja sealt sai siis ka see tipp ära võetud. Maalilisi oodatud vaateid me ei näinud. Tipus oli külm, seal oli vilu tuul ja näha polnud midagi. Saime numbrid kirja, soovisime tipus olevatele inimestele edu ja pikka vastupidavust ja panime allapoole tagasi.

Laskumise esimene osa oli väga tehniline, lahtised kivid, kaljurahnud, väga järsk. Aegsasti jõudsime aga suurte kivideni, kus oli natuke lihtsam ja siis oli ees suur lumeväli. Lumi oli pehme, nõlv oli väga järsk ja lõppu polnud näha. Tõsimeeli, see lumejärsak kadus all olevasse uttu. Kaido hüppas pea ees sinna sisse, kiljus vaimustunult nagu väike tüdruk ja püherdads lumes, ise allapoole kepsutades.

Minul olid jalad nii läbi, et poole maast lasin tagumiku peal liugu. Siinkohal tänan 2XU insenere, kelle loodud kangas oli piisavalt tugev, et ma ei pidanud ülejäänud 20km paljaste kannikatega ringi lippama. Minu lugupidamine.

Pikk lumekeel sai läbi, see viis meid mitusada vertikaalset meetrit allapoole, edasi järgnes kividel turnimine alapoole, kuni jõudsime liustikujärveni. See oli lihtsalt ilus. Türkiissinine järv, lumi ümber, vesi oli täiesti läbipaistev.



Edasi üle lume, tee keeras kergeks languseks, järsk hari sai läbi ja nüüd oli vaja ümber mäe minna samasse kohta, kus me Hamperokkeni otsa ronimist alustasime. Meie tee oli üks suurte kivide väli, liikumine polnud ülemäära kiire, aga parem kui harjal turnides. Jõudsime varsti ka rohusele osale, kus eelenevad läbijad olid sisse jooksnud korraliku raja ja edasi mäest alla saime võrdlemisi korraliku tempoga, kuskil 9 min/km kohta.

Kuna vesi oli otsas, jõin vahepeal otse ojast. Vesi oli hea maitsega ja väidetavalt puhas. Aitas küll!

Jõudes mäest alla ja tagasi jõudes toitlustuspunkti, kus oli 8h kontrollaeg, oli meie aeg 7:30, mis tähendas, et meil oli 30min varu. Nüüd jäi üle see asi veel ära lõpetada.

Kaido kibeles edasi ja peale korralikku kõhu täis parkimist, panimegi ajama. Seda küll kiire kõnniga, sest joosta mul küll tahtmist polnud, ehkki vahepeal sai paarsada meetrit traavitud siiski. Raske oli.

Jõudsime varsti kose juurde tagasi ja sealt edasi oli tõus-tõus-tõus. Sai ka see õudus läbi, olime taas platool. Üle rohuväljade ja paari künka, läbi jõgede ja siis olime Tromsdalstindeni tõusu jalamil. Vaatasin üles, ja mõtlesin et oh kräpp. Ja hakkasin ronima.

Peale tundi ja 15min Heraklese väärilist pingutust olin taas selle köie otsas, millest üles vinnates olin kolmanda tõusu ära teinud ja võisin ses osas rahulikumalt hingata. Nüüd oli ainult 11km lõpuni ja valdavalt allamäge. Vähemalt nii me arvasime.

Tromi alguslaskumine oli taas tehniline, järsk nõlv, palju kive ja muda. Allpool jõudsime vähe laugemale kiviväljale, siis said kivid peaaegu otsa, ja edasine allamäge läks rohustel lagendikel.

Peale pikka allamäge minekut koos lummavate vaadete ja ma-ei-tea-mitmendat jõeületust jõudsime mingile teele, mis näis kahtlaselt sarnane sellele teele, millega briifi lõpus kirjeldati lõpusirget. Juhhei, lõpp, olime selle ära teinud! Panime mõlemad auru juurde ja lasime paar kilomeetrit korraliku tempoga traavi. Eemalt paistis hütt, ja inimesed! 

Jõudsime inimesteni, kes pakkusid meile apelsini, geele, ja ütlesid et lõpuni on 4,5km. Nagu tõsiselt? Vaatasime Kaidoga teineteisele otsa ja mõtlesime, et milleks me kurat nüüd viimase energia ära raiskasime. Mott läks hetkeliselt ära, aga toppimime ennast suhkruid sisaldavat keemiat nii täis kui saime ja panime minema. 

Edasine "slight uphill" rajabriifilt tähendas umbes 3km pidevat tõusu. Õnneks oli see selline tavaline lihtne, nagu näiteks Pühajärvelt Otepääle sõites. 

Igal juhul kohale me jõudsime, teed saime ka. Aega kulus 12h ja 11minutit ja ma pean ütlema, need olid rasked tunnid. Kokku läbisime 3 rasket tõusu ja võetud sai 4400m tõusumeetrit. See on umbes 35000 trepiastet.

Lõpus saime medali, ja kogu võistlusnänn sisaldas veel fliisi, särk ja Salomoni kella. Sellist, millega korralikku lärmi saab teha. Medal oli üsna tavaline, aga see eest konkurentsitult suurima väärtusega minu tagasihoidlikus kogus.

Edasi oli soe söök, kuivad riided. Kui suurepärased on kuivad riided kui oled eelnevalt 12h vihmas ja külmas veetnud. Hunnik sööki, pudel kokakoolat, soe dušš ja voodi. Mõnus. 

Sellega sai Tromso üritus läbi ja ma pean ütlema, et ma tahan veel. Sel pole mingit tähtsust kas sa jaksad maratonis 3h maratoni joosta, kui mäge treeninud ei ole, siis mäed virutavad sulle jalaga ikka niimoodi tagumikku, et ise ka ei usu. Minu vorm ei ole ülemäära kehva, aga see rada... need mäed. Nad olid lihtsalt tugevamad. Hea et ära tegin.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Tore lugemine. Faktide mõttes üks möödapanek. Kodukohas oli kõrgeim mägi vana surnuaia taga :)