Esmaspäev, 20. juuni 2016

Laulasmaa Ultra 2016 ehk kuidas ma avastasin et ma jooksmist nii palju ei armastagi

Nonii,

"Maasikas" tehtud ja Laulasmaa Ultral käidud. Ei tea kas seda päris ultraks nimetadagi sai, kuna läbisin napid 63,3km umbes 7:40-ga. Täistööpäev ikka!

Alustame siis päeva algusest. Mis siin salatas, erutusevärinad olid sees, tõotas tulla tore nädalavahetus looduses. Ilmateade ei lubanud midagi rõõmustavat, õnneks oli ilm ühtlane. Jooksjatele ei meeldi ju järsud ilmamuutused, seega seekord pidev lausvihm. Mõnus. Või siis mitte nii mõnus.

Jõudsime kohale, vihma kallas. Sain oma materjalid telgist kätte ja umbes 5 sekundiga olin suutnud oma kiibi ja numbri ära kaotada. Fantastiline. Otsisin 10 minutit süstemaatiliselt oma asju ja tervet autot läbi, kuni lõpuks ma selle õnnetu stardipaki leidsin. Midagi üleliigset seal ei olnud, kaunis nabapluus (ilmselgelt M ei ole minu suurus, eriti kui torso pikkust vaadata), number ja kiip. Reklaamipoegagi ei olnud! Selle eest olid aga haaknõelad, mida keskmist kasvu naisterahvas võiks hea tahtmise juures popi ketina kaelas kanda. Mitusada grammi lisaraskust mul ei olnud tahtmist kaasa tirida ja valisin oma nõelad.

Edasi tegime tiimi pildi, see on ka kuskil internetiavarustes, valisin stardikoridoris koha teises reas ja olin esimese 50m järel kindlalt esimene. Tähelend tehtud, lasin tempo maha ja ootasin teisi tiimikaaslasi järele.

Kaidoga koos me simese ringi läksime, raske polnud, ajasime juttu, vihma sadas ja muidu polnud elul vigagi. Tõusud olid veel kuivad ja tempo oli pidevalt seal 6:00 /km ümber. Kaido tutvustas mulle rada ja rääkis tausta, päris põnev oli. Esimene ring sai läbi 2:06-ga ja siis oli aeg mul teha söögi ja metsapeatus. Jäin üksi. Startisin kuskil 2:16 peal teiseleringile.

Ega sellest miskit polnud, rahvast oli raja peal piisavalt ja tuju oli veel hea. Jalad olid mul juba 18km peal natuke väsinud, seega polnud midagi ülemäära mõnusat loota, aga tõele au andes ei läinud nad maratoni jooksul ka palju hullemaks. Jooksin enamuse teest, järsemad tõusud kõndisin ja söögipeatustes sõin ja jõin. Eriti hästi läks mul arbuus ja värska. 30km peal sõin ka borši, oli mõnusalt küüslaugune, aga peale seda oli kuskil 20min kehva joosta.



Maraton sai läbi 4:28 peal (vist, silmasin seda numbrit tablool, ega ma kella ju tööle ei pannud) ja siis ma võtsin sööa ja teed ja läksin autosse sooja ja riideid vahetama, sest hambad plagisesid.

Istusin seal minutit 20, soe tuli sisse, riided said vahetatud, ilma läks vahepeal hullemaks ja panin siis edasi ajama, kindla plaaniga kõndida. Kõndisingi tubli 200m, siis rohkem ei viitsinud ja jooksin edasi. Tõusukesed kõndisin, siledad ja allamäge otsad jooksin. Šallallaa ja trallallaa, tuira ruira, lasin vaiskelt edasi. Kui oli janu, siis jõin, kui tundsin et tahaks midagi tahedamat, siis sõin. Taga otsas punktis sõin moosisaia, see oli päris tore. Ju ma nägin nii kurnatud välja, kuna seal hakati mulle kohe valuvaigsteid sisse toppima. No tänan väga, tõesti ahvatlev pakkumine, aga igaks juhuks siiski mitte. Valu eest sai siiski korralikult makstud!

Kuskil 55km peal tundsin, et vasak põlv hakkab kangeks jääma, ehk siit saab õppetunnina kõrvale panna selle, et tuleb külgi venitama hakata. Litsusin edasi, jald olid tümad, aga krampe ei olnud veel kuskil ja väga halb ka polnud, põlv välja arvata. tagasi telkide juurde jõudes sõin veel kartuliputru (see jutt kõlab nagu ma oleks sinna söögi pärast läinud, mis polegi nii kaugel tõest) ja siis läksin sellele väiksemale ringile, et 4,7km pärast oleks mul 3 suurt ringi täis.

Katri jõudis mulle telkide juures järgi ja jooksis suurema osa teest, mu uhkus ei libanud ju nõrgem olla. Juudas küll oli halb! Igatahes ära ma kannatasin selle ja kui Tartu Suusamaratoni pikkune distants sai läbi, võtsin paar ampsu süüa ja ronisin uuesti autosse. Vihma kallas ja ma jõudsin veidi puhates mitmele järeldusele:

1) Põlv on kange
2) Krampe ei olegi
3) Olek on märkimisväärselt parem kui ma kartsin
4) Vihma kallas ja nüüd lõõtsus ka tugev tuul
5) Peaaegu täistööpäev on juba joostud
6) Ma ei armasta jooksmist niipalju, et järjekordselt 3h külmas vihmas tuiata.
7) Et korralikult mõnuga veel 8h joosta, selleks on vaja põhja koguda.

Ühesõnaga, keerasin auto tagaistmel horisontaali ja tegin olemise mõnusaks. Käisin veel korra söömas ja kuulasin vihmasabinat. Üllatavalt mõnus oli.

Hommikul sain ka teada, et inimesed on suutelised ümber kukkumiseni ja alajahtumiseni jooksma, ma tõsimeeli ei saa aru milleks? Miks me seda teeme? Mina jooksen et jooksu nautida, selleks, et ümbrust nautida, tunda ennast hästi ja elus. Nui neljaks kangutamine pole päris see, mida mina ootan, aga ju siin ongi koht, milles inimesed erinevad. Ma suudan pingutada küll, olen korduvalt oksendamiseni pongestanud, aga niimoodi ennast oimetuks joosta? Ei taha.

Kokkuvõtvalt oli tore, eriti tore oli sõpradega aega viita ja näha nii palju inimesi, kes jooksu nautima  on tulnud (no see on kah perspektiivi küsimus).


Kommentaare ei ole: