kolmapäev, 13. september 2017

Päevad pole vennad ehk SEB maraton 2017

Ma olen nüüdseks kümme aastat vähem või rohkem trenni teinud, järelkasvu sünniga on mõned aastad olnud vahel vähem aktiivsed, aga teadlikult jooksnud olen nüüd kümme viimast aastat.

kui ma midagi selle ajaga õppinud olen, siis on see see, et on paremaid, halvemaid ja väga halbu päevi. Seekordne maraton sattus väga halvale päevale.

Hommikul ärkasin tuikava pea ja null energiatasemega. See iseenesest ei pruugi midagi kolossaalselt halba tähendada, aga võib. Mul nimelt on mingi veider tundlikus madalrõhkkonnale ja peavalusid ja migreene kipun just hallide ilmadega rohkem saama.

Söögiks seekord maisihelbed, ma olen täheldanud, et hullult palju sööma ei pea, rajal kestab mõnede geelidega ära küll, eriti kuna plaanis polnud niigi kihutama minna vaid joosta sinna 3 ja poole tunni peale või veidi aeglasemalt.

Ma elan stardile nii lähedal, et 8.40 astusin uksest välja ja sain sõpraega 8.45 vabaka R kioski ees kokku. Sörkisime mõnisada meetrit veel peale ja oligi stardikordori minek.

Start käis ära ja rahulikult traavides sai minema mindud, esimesed paar kilomeetrit 5:00 tempoga, aga see mu säärele väga ei meeldinud ja lasin natuke tempot alla. Kohtasinrajal ka Steni, kes ilmselt iga ilmaga SEBi maratoni jookseb, taastus teine parasjagu külmetusest ja kuna tema tempo 5:25 /km peale mulle ka sobis, siis koos me jooksime.

Ajasime juttu, ma käisin aegajalt vetsupeatustes ja siis jooksin jälle järgi. Jõudsime Rocca kooli eelsesse teeninduspunkti ja siis ma vaatasin, et pagan, mees kadunud?! Eespool paistis õnneks Vello selg, järgmine ohver ja koos jooksime temaga Kopli poolsaareni, peaaegu tagasipöörde punktini.

Mingi hetk oli hea olla, tõstsin veidi tempot ja jooksin 5:05 ja 5:10 kilomeetrid, see oli aga jalale liig ja hakkasin lonkama. Enesetunne oli kehva ja ühtlasi saabusid ka väga mustad mõtted ja see oli märk, et nüüd on vaja süüa. Kogemus näitab, et kui kehv on olla ja hakkad eksistentsis kahtlema, siis on selle taga suure tõenäosusega lihtsalt madal veresuhkur.

Sõin kohe kaks geeli, enesetunne paranes pisut, aga parem jalg tegi juba täitsa muret. Säär tuikas ja jooksusamm kiskus lonkamiseks. Kui piisavalt palju longata, siis hakkavad ka jalgade lihased teistmoodi tööle, sain 32km peal jõhkra reiekrambi. Vello tuli sel ajal tagalt ja läinud ta oligi. Okei, painutasin välja ja jooksin kössa kössa edasi. Paar kilomeetrit, järgmine kramp. Nats hullem juba, jälle, kangutasin välja ja edasi. Nüüd läks üldine enesetunne juba väga heaks, sest energiat oli aga kiirelt joosta ei saa, säär valutab ja reis ähvardab krampuda.

Vahepeal pidin veel vetsus käima, no küll on alles needus,

Vaikselt ma edasi lasin, 40km peal sain järjekordse mõnusa krambipoisi, see oli päris valus juba. Õnneks oli meeles, et võrreldes mägedes krampis jalgadega oli käesolev lukus reis hellitav nagu suvine soe tuuleiil. Kõndisin paarsada meetrit ja siis lasin juba lõpuni sörki.

Lõpetasin 3:56 ja see oli mu elu aeglaseim (asfaldi)maraton. Ma pean ütlema, et rajal nägi tohutult eneseületusi, pisarates katkestajaid ja korralikku pingutust, ka rõõmu maratonist.

Ise olin seekord nädalaid vaevanud haigusvimma ja haige jalaga eriti kehva ja ega seekord paremini ei saanud. Ootused olid kõrged, trenni olin hästi teinud ja olin valmis ka esimest korda kiiresti maratoni jooksma. Kiire maraton lükkub nüüd igatahes järgmisesse korda ja eks siis paistab.

Enda jaoks olen peaeesmärgiks võtnud joosta veel vähemalt 50 aastat, see on kõige ülem ja ennast lõhkuda ei ole vaja. Võib-olla vahel ja natukene ainult.

1 kommentaar:

Krister ütles ...

Pagan, no nii aeglast asfaldimaratoni pole isegi mina jooksnud...
Pole küll ka maratonile läinud nii katkisena... Ei läheks ka...
Ma teen katkisena ainult ultramaratone :)
A see Su eelmise jutu Laulasmaalause mulle meeldis!