Esmaspäev, 14. september 2015

Tallinna SEB maraton 2015

Mõnda aega on jälle mööda läinud, polnud nagu üldse kirjutamise lainel.

Maratonile eelnevad nädalad olid trenni tegemise seisukohast keerulised, õiget rütmi ei leidnudki, jalg valutas, sügisene jahedus tõi kohe nohu ja kehva enesetunde, mis päris üle ei läinudki.

Maratoninädala lihtsalt vedelesin, jooksma ei saanud, enesetunne oli ka kehva: pea tuikas, kurk valutas ja tagatipuks hakkasid põlved ja puusad ka valutama. Mingi pagana viirus.

Maratonieelsel ööl magasin kehvasti, higistasin palju ja võitlesin esimese poole ööst peavaluga. Kui kell lõpuks 6 äratust helistas, siis ei olnud küll erilist jooksutunnet, lennutundest rääkimata.

Igal juhul, rutiin oli sama: keerasin omale 6.15 korraliku pudru sisse, jõin vett peale ja kobisin voodisse tagasi. Vedelesin 7.30ni.

Edasi üles, eelnevalt sätitud vanad head püksid jalga, ennast heast küljest näidanud Helsinki City Run särk selga, põlvikud, tossud ja käised. Geelid kotti, jooki ei võtnud, lootsin kohapealsele joogile. Jope peale, müts pähe ja uksest välja.

Vabakal loivasin rahumeeli vetsu, edasi loivasin riietehoiu juurde ja võtsin geelidel pakendit niipalju vähemaks kui võimalik. Siis geelid püksi, (tõsilugu!), kott riidehoidu ja stardi poole kõndima. Käisin veel korra ühes neist fantastilistest plastikust sinistes karpides ja siis oligi stardini 8min aega. Võtsin oma koridoris koha sisse, trügisin nii ette kui südametunnistus lubas, ja jäin rahulikult ootama.

Ärevust polnud, eesmärki ka polnud, oli kuidagi mõnus olla. Enesetunne oli jooksu alguseks ka pisut paranenud, vähemalt pea ei tuiganud enam.

Varsti kõlaski stardipauk ja tükk aega ei juhtunud midagi, siis saime kõndima. Mõnekümne sekundi pärast sai ka sörkima hakata.

Nägin ka Kaidot, kes oli oma 4:30 tempomeistri rollis, jooksime mõnedkümned meetrid ja ajasime paar sõna juttu. Ütlesin Kaidole, et kuskil 3:20 juurde võiks täna joosta, ei hakka hullult pingutama. Tsau pakaa ja panin natuke hoogu juurde.

Esimene km oli 5:12. Jõudsin järgi Stenile, kellega ka paar sõna sai vesteldud, edasi tõstsin veel tempot, kuni kell hakkas näitama stabiilset 4:20-4:25 vahemikku. Erilist midagi rääkida pole, selle traaviga lasin paar kilomeetrit, kuni rahvamass läks kole tihedaks - ees oli 3:30 grupp. Panin sellest korraliku udjaga mööda, mulle meeldib vabas vees rohkem joosta, pealegi oli väike briisike kenasti tagant. Või küljelt.

Edasi tiksusin rahulikult tagasipöörde punkti, siis peale seda jõudsin järgi 3:15 grupile ja enne joogipunkti tõstsin natuke jälle tempot, kuni jooksin jälle 4:20-ga. Rahulikult töts ja töts. Väga tore oli. Hingeldama ei ajanud, raske ei olnud, puhas rõõm. Geelipunktis võtsin 2 geeli ja hakkasin iga 20min tagant manustama.

Ahtri tänaval jäin ühe tšehhi jooksjaga koos samasse rütmi, ajasime juttu, ja niimoodi 4:20 tempos me traavisime 33km peale välja. Edasi vastutuules jäi tšehhi poiss maha, ma litsusin edasi. Tempo hakkas vaikselt kukkuma, teistkordselt Russalka juures liikusin veel rahuldava 4:35-ga.

37. kilomeeter


Tantsutüdrukute vahelt, väga ilusad olite!, jooksin läbi, tegin seal mõne erksama sammu ja tundsin, et oipärgel, krambihoiatused. Söögiisu oli ka ära läinud: järelikult tuli süüa. Traagilisel kombel oli joogipunktini veel tükk maad ja mind piinas juba korralik janu, niisama geeli ei tahtnud võtta.

36. kilomeeter, päkk veel töötab!


Krambitasin ja hoidsin oma tempot, kui tagant tuli Priit ja pani sellise vinega mööda nagu ma oleks post. Vaatasin kella: 4:37 /km siiski. Okei. Mehel rammu on, las siis läheb.

Enne Paksu Margareetat pidin siiski juba kõnnisammud tegema, kuna kramp sääres segas korralikult, aga võtsin 2 geeli sisse, kolm topsi vett peale ja lasin vaikset seasörki edasi. Kuskil vanalinnas hakkas veidi paremaks minema, aga Schnelli parki jõudes hakkas vasak tagareis krampi kiskuma. Jälle paar kõnnisammu ja sinna läks mu plaan maratoni joosta, mitte kõndida.

Noh, pole viga. Kui lõpuni jäi 1400m, vaatasin kella kah, et kaua ma siis teel olnud olen, kell näitas 3:07. Mida? Päris kärmelt on tulnud. Noh, loivasin edasi, jõudsin Toompuiesteele ja siis lõi jala krampi. Ei saanud edasi ega tagasi. Alla kilomeetri lõpuni ja seisan pagal nagu tukunui.

Oma 30 inimest, kellest olin mööda saanud, tšehh kaasa arvatud, panid mööda ja mitte midagi polnud teha. Krister ka veel uuris, et mis ma seal tuian, joosta ei mõista või.

Uimerdasingi täpselt niikaua, kuni keegi rajajulgestaja, aitäh sulle!, mulle käratas et aitab küll, hakka jooksma nüüd. Oookei. Hästi. Kui just kästakse. Yes maaa'm! Täpselt seda sel hetkel vaja oligi.

Võtsin jalad alla ja hakaksin minema, krambitas küll, aga no kurat, lõpp paistab.

Viimase sirge jooksin täiesti krampis jalgadega, thank you very much, ja läbi ta saigi. Tore oli muidugi, aga jälle sellist emotsiooni polnud, et oh jess, JESS, õuu mai gaaaaaaaad, sain hakkama! No jooksin jah maratoni, isegi ajal pole ju väga vigagi.

Edasi oli lihtne: joogid, pähklid, riided, ootasin sõbra ära, jalutasin talle isegi vastu. Siis telki sööma, siis päikesepaistesse vedelema ja kojuminek. Olin üsna väsinud.

Kokkuvõtvalt oli tore, selline tunne nagu oleks koos teiste inimestega hea pika sörgi teinud. Lõpp oli raske muidugi, viimased 2km olid üsna vastikud, nagu oodata oligi. Nüüd, seda kirja pannes, on emotsioon päris mõnus, vähemalt sai isiklikku rekordit pea pool tundi parandatud.

Olge terved!

4 kommentaari:

Marika ütles ...

Sisukas loivamise jutt Märten ☺
Hästi tehtud.

Märten Mõttus ütles ...

Hah, tänan. Aga tõsimeeli, 38km oli üsmna lihtne. 40 peal läks halvaks, piiri tuleb veel 2km edasi lükata, siis saab lõpuni loivata :)

Mihhail K ütles ...

hea töö ja huvitav lugu!

Mul on tunne, et see aasta esimene ring kõigil läks kuidagi eriti hästi. Mina ise läksin suht skeptiliselt rajale ja panin omas tempos alguses u 05:08-05:10, aga mingi hetk vaatasin kella ja imestasin, et 10-st kilomeetrist aeg oli vaikselt tõusnud 04:52-04:55 peale. Kokkuvõtes esimese ring tuli välja u 6-7 minutit parem, kui eelmisel aastal. Küll aga 27-28 kilomeetrist hakkas tempo langema ja edasi oli ainult hullem.

Lõpuks ikkagi olen ära jooksnud PB (03:39), tänud heale esimesele ringile. Olin esialgu väga rahul, kuid taastamine läheb raskelt - augusti jooksul mikrotraumade tõttu olen trenni teinud ainult 4 korda ja jalad nüüd annavad tunda, et misasja sa pühapäeval tegid.

Märten Mõttus ütles ...

Tänud. Eks see ole õige, et maratoniks on vaja ikka trenni teha. Minu august oli samamoodi kehvakene, sealt ka ära vajunud lõpp. Tegelikult jäidki praktiliselt kõik võtmetrennid tegemata.

Taastumisega on igatahes kombes, eile käisin juba natuke sörkimas ja muidu on jalad täitsa korras. Ainult trepid annavad tunda, et pühapäeval on midagi tehtud - hingeldama ajab!